tag:blogger.com,1999:blog-12222561970101848062024-02-21T22:12:32.503-08:00Kaspar filmide ja muusika seltsisKassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.comBlogger125125tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-90444494603156316582011-11-02T12:27:00.000-07:002011-11-08T14:13:10.480-08:00Drive (2011)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkymEBCzQz7_1Q-45vdu3VkJ-Wf7Srg0JqQUIHVTSIgki6DuqXtHXn0gELwEZU7B_yv0sWwX0Gl8PCc2hapJJIKfA30voNtj0I4Z5OvRKY9q9RbkMDwbe6qrPaXPG29ZtQ9VQ7EzKFzpSh/s1600/drive_-_wallpaper.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkymEBCzQz7_1Q-45vdu3VkJ-Wf7Srg0JqQUIHVTSIgki6DuqXtHXn0gELwEZU7B_yv0sWwX0Gl8PCc2hapJJIKfA30voNtj0I4Z5OvRKY9q9RbkMDwbe6qrPaXPG29ZtQ9VQ7EzKFzpSh/s400/drive_-_wallpaper.jpg" width="400" /></a></div><div style="text-align: center;"><b>Ryan Gosling<span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> kehastab meest, kelle ametiks on sõitmine. Tal ei ole nime. Ta on lihtsalt driver. Päeval sõidab ta Hollywoodi filmides kaskadöörina, öösiti pisiröövimiste autojuhina. Salapärase mehe üksindus lõpeb, kui ta armub oma naabrisse, üksikemasse Irenesse, kelle abikaasa istub vanglas kinni. Kui viimane sealt vabaneb, hakkab teda ahistama kamp kurjategijaid: armunud driver üritab perekonda hävingust päästa.</span></span></b></div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: left;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Jällegi jooksin kirjutamisrööpaist välja, kuid pikkade ponnistuste järel sain rööpaisse tagasi - suureks motivaatoriks oli ka see film, milles õige-õige pea rääkima hakkan. Vahepeal on filme millest rääkida kogunenud täitsa suur ports ning ilmselt tilgub siia õige pea midagi veel, kuid pead ei julge ealeski anda enam - mida kindlama kinnituse annad, seda hullem võib tegelikult edasine olukord olla. Aga Drive - sattusin seda käesoleva nädala algul kinno vaatama ilma mingi teadmiseta peale selle, et tegu pidi olema kuradima vägeva filmiga ning postrit olin kah näinud. Tajusin, et tegu võib olla rahulikult kulgeva retroliku stiiliga põnevikuga, kuid poleks ealeski uskunud sellist üllatust. </span></span></span><br />
<br />
<span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Juba filmi esimestest sekunditest jäi suu lahti - niivõrd mõnusalt oli Taani uuslavastaja suutnud ergutava süstina panna sinna algusesse eriti stiilise kassi-hiire mängu stiilis tagaajamise, kus keerdkäike ja pöördeid oli rohkem kui kopika eest. Edasine oli lihtsalt puhtalt kinnitus minu nägemusele filmist ning sajakümneprotsendiline nauding - ei olekski arvatavasti enam õigemat filmi minule. See viimane väide kõlab ilmselt küll tohutult räpaselt ja banaalselt, aga ma tõepoolest ei oska seda kuidagi paremini sõnastada - võtkem või puhtsalt Ryan Goslingu. Sel aastal kannavad sajad, kui mitte tuhanded poisiklutid Ameerikas Halloweenil Goslingu hallikat skorpioniga dressikat ning haamrit, kuna tegu on lihtsalt niivõrd stiilse tegelasega - tõesti, noorem generatsioon võib-olla ei võta seda filmi niivõrd suure</span></span></span><b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> </span></span></b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">naudinguga, kuid vähene sõnaline osa, õiged kaamerarakursid ja suurepäraselt sobitatud võttepaigad suutsid luua Goslingu draiveritegelaskujust lihtsalt niivõrd idealistliku heapahalse mulje</span></span><br />
<br />
<span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Siinkohal tekibki küsimus Goslingu kehastatud nimetu tegelaskuju headuses - kas tema teod ja "abistamine" olid mingite eriti labaste ja lollide moraalireeglite ja inimeste omavaheliste loogikareeglite järgi head või halvad. Seda küsimust olen kuulnud mitmelt poolt, kuid isiklikult ütleksin, et Goslingu tegelaskuju oli ikkagi ülimalt hea ning seda sõna kõige selgemas mõttes - kõik s*tapead said mättasse tambitud, naine ja tema poeg said jamadest päästetud, lurjusest ning endisest kriminaalist abikaasa sai küll kõlvatul teel hukka, kuid teatud mõttes oli seegi õnnistus. Samas oleksin kindlasti tahtud veel rohkem näha kogu seda autondusega seotud osa - see oli üks suurimaid osasid kogu tegelase olemusest, aga see jäi kuidagi liialt tahaplaanile. Filmi pikkus paneb midagi omad rammusad piirid peale, kuid oleks võinud veidi mahutada. Kui vaadata aga kõrvale Ryan Goslingust ja tema võimalikust Oscarimängust, siis teisi näiteljaid otseselt esile tõsta on kuradima keeruline - kui kedagi üleüldse otseselt välja tuua, siis vääriks seda kindlasti Oscar Isaac Standardi rollis. Ta mängis küll tõelist kaabakat ja hingetut molkust, aga ta suutis sinna oma vägeva mänguga süstida niivõrd palju hinge, et temast hakkas pärast üht traagilist sündmust päris südamlikult lausa kahju. </span></span><br />
<br />
<span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Minu jaoks isiklikult on aga filmi juures üks osa, millest ei saa ühestki otsast piiludes mööda vaadata ning selleks on muusika - viimaste aastate jooksul ei ole olnud juhust, kus esimese ampsu korral on filmi heliriba niivõrd südamesse pugenud. Avatiitrite ajal käinud pala ning veel mõned sealt edasi tulnud palad ei tekitanud algselt erilist emotsiooni, kuna ma olin teatavas iroonilises võidujoovastuses enda üle, kuna olin tajunud puhtsalt postri järgi filmi temaatikat ja suunda õigesti. Mõttetu mõttekus, kui võib õelda. Aga muusika, tõepoolest - niivõrd meisterlikult valmistatud filmi taustaks paigutada niivõrd õige soundtrack on lihtsalt auasi. Ma ausaltöeldes ei kuula igapäevaselt sellist muusikat, mida sisaldab too OST, kuid see film pani mind muutuma, kuna film mõjus albumi jaoks justkui liim, mis kleepib selle inimese mõtteisse ning sestpeale ei saagi inimene enam seda kuidagi enda mõtteist välja. Sama oli minu puhul ning nüüd ma siis piidlen selle üllitise ikkeist, ise pidevalt eargasm mullis olles. Ma ei tahaks aga inimestele palju seda filmi ette puhuda - emotsioon nõuab aga ise kogemist, kuna niivõrd meisterliku õhustikuga stiilset filmi pole enam ammusest ajast nähtud. Eriti Hollywoodis. Over and out. <i>I'm givin' you a night call to tell you how I feel</i></span></span><br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEglAtsWLumv1WCc7a-CZDdVd9vPrYyssRlYF8j-oW1snSsHthZuPAe4DFjtiv8fummUWn4mgfM-rmhAWhlIfLU_kXZJYXKOC9SwtdhrBhNa44dzklK7oWUj7sqAyHHhyphenhyphentC2QkEMSTG-k-rK/s400/ryan-gosling-10282011.jpg" width="255" /> </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; font-size: small;"><b>Badass või veel badassim ?!</b></span> </div></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-64873753305367245462011-09-29T11:35:00.000-07:002011-09-29T11:42:21.353-07:00little hurricane "Homewrecker" (2011)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2LtxQ28zlOiMjq_20HFzI4YXJcii2yAXdRJiTLIYDUcqZaE3DOFOA785qkdGOHfKNOuIDr9sEYRJ0W5dSTY8xl_C9uSJJAsYHz9QRZbUHgPt1JWjfq8uHIAhwMJ4ovGrCLzfuVyZMsUiC/s1600/homewrecker.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2LtxQ28zlOiMjq_20HFzI4YXJcii2yAXdRJiTLIYDUcqZaE3DOFOA785qkdGOHfKNOuIDr9sEYRJ0W5dSTY8xl_C9uSJJAsYHz9QRZbUHgPt1JWjfq8uHIAhwMJ4ovGrCLzfuVyZMsUiC/s320/homewrecker.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: left;"><div style="text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="25" src="http://www.youtube.com/embed/AFKgipi4Tc4" width="320"></iframe></div><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; font-size: small;">Persse, nii pikalt pole kirjutanud midagi, et hirm hakkab lausa. Päris tõsiselt. Ma ei viitsi momendil jamada ka nende lugude tiitlitega, seega jäägu seegi praegu tegemata, Tõeliselt hea tunde tekitab ikka uuesti kirjutama hakkamine. Aga see-selleks - rääkides lähemalt little hurricane'st, siis tegu on millegi tõeliselt tormilisega, nagu nimigi väidab. Bändi avastasin, nagu mitmedki muud bändid, tänu muusikaaustajast heale semule Laurile, kes mulle aegu tagasi söötis ette selle duo ülimalt vägeva pala Wilcox Sessionsilt, mis muutis mind momentselt nende austajaks. </span><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Õige pea sattusin Youtube vahendusel peale nende teiselegi ülivägevale laivile palaga Give'em Hell, mis kahjuks albumivariandis küll ei kõla nii vägevalt, kuid see Youtubes olev laiv mõjub küll ikka liigagi hästi. Rääkides lähemalt nüüd aga albumist, siis ausalt öeldes nillisid albumit juba pikka-pikka aega, kuid küüned ei tahtnud kuidagi taha hakata. Nüüd, õnneks, mitmed kuud hiljem tundsin äkitselt, et hakkab tekkima grip ning avastasin, et on võimalik see album hankida. Ilmselge õnnejoovastus ja mõeldud-tehtud. Soojenduseks midagi kokkuvõtvat öeldes peaks mainima, et tegelikult ei oodanud päris seda mida sain - tõepoolest, tegu on ülimalt muheda bändiga ning ilmselt õige kommentaari saaksin anda alles pärast nende laivis kuulmist, kuid kuna sihukest võimalust pole praegu mitte kuradi kusagilt võtta, siis pean leppima sellega mis praegu antud on. Jällegi, albumil on ju väga häid lugusid - võtkem kasvõi palad Haunted Heart kui samuti üks varemkuuldud lugu ning tõeliselt eepiline pala iseloomustamaks just seda, mida sellelt albumilt tervikuna ootasin ning Hold Me Back, mis on 50 sekundit pikk üllitis, mis lendas pikemalt mõtlemata minu mobiilihelinaks. Neile pärlitele vaatamata jääb minu jaoks aga midagi justkui puudu - tõepoolest, on ju enamikel lugudel isegi olemas see iseloomulik saund ja lindistamiskvaliteetki on piisavalt juust, et minna kokku selle bändi meelestatusega, kuid on puudu see, mis on olemas sarnast stiili viljelevatel The Dead Weatheril ja peatselt Eestis esineval Rival Sonsil. Selleks on hing, mis ongi bändi juures kõige olulisem - kuula ükskõik millist The Dead Weatheri lugu ning sa tajud, kuid Allison Mossharti häälest nõrgub seksikust ja kirge ning kuidas puhtalt läbi kitarriheli ja vahel ka vokaali saad sa narkootilise üledoosi Jack White geniaalsusest. Sellist effekti pole aga kahjuks selle bändiga - tõesti, on ju selle duo naispoolgi väga omanäoline, kuid kuidagi mitte see. Laivides jätab tõepoolest väga hea fiilingu, aga üldiselt on inimestele oluline just albumi tekitavat fiiling ja albumil jääb, nii kahju kui see ka pole, sellest kõvasti vajaka. Lisaks puuduvale särale peab nentima, et ma ei mõista päris mitut albumil olevat ballaadi, mis on lihtsalt totaalselt bändi meeleolust mööda - on ju ammu teada tõde, et hea album on hea juba siis, kui seal on 2-3 head lugu, kuid sellise pealtnäha lausa musikaalsest geniaalsusest nõrguva koosseisu puhul poleks seda uskunud, Võib-olla minu loll kiiks ja ega tegelikult pole veel ehk albumitki piisavalt kuulanud, aga mulle tundub et nendest ei saa minu teetassi. Üldpilt on aga see, et otseselt pettunud ei ole aga mingit erilist elamust varasemalt saadud ülivägevate laivide põhjal ei saanud. Kes on vintage rokk ja rolli pede siis visaku igati pilk peale - nais-mees duo'd on minuarust alati huvitavad ja annavad muusikale justkui uue vaatenurga, mida klassikalise maskuliinse bändi puhul tihtipeale ei taju. Üldiselt aga vägev.</span></span> <span style="color: #cc0000;"><b><span style="font-size: large;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Kõrge ootused-lootused, mida otseselt küll ei petetud, ent varasem baas oli liiga vägev. Pole nende süü, ent nii on.</span></span></b></span></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-85108750082648510692011-08-31T23:32:00.000-07:002011-08-31T23:40:46.379-07:002001: Space Odyssey (1968)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjMk1pNOxZP9f8ByLBgF5JCa_fhp1rFdkaPJNaVjLJNjGYZI_LuXXYUX9EbTQtdTLgopW1KNLPgpYd3zMceWXjbscPSlK2sPe_INfkCxfJKdABhVw4sM8-X5rjDfx1j6uGqdwOMtiA9QL43/s1600/2001-A-Space-Odyssey.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjMk1pNOxZP9f8ByLBgF5JCa_fhp1rFdkaPJNaVjLJNjGYZI_LuXXYUX9EbTQtdTLgopW1KNLPgpYd3zMceWXjbscPSlK2sPe_INfkCxfJKdABhVw4sM8-X5rjDfx1j6uGqdwOMtiA9QL43/s320/2001-A-Space-Odyssey.jpg" width="210" /> </a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="25" src="http://www.youtube.com/embed/GgqI32JX_jY?rel=0" width="420"></iframe> </div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><b>Aastal 2001 avastavad inimesed Kuult monoliidi – esimese märgi maavälise elu olemasolu kohta. 18 kuud hiljem saadetakse astronaudid Bowman ja Poole koos superarvuti HAL 9000-ga Jupiterile, et saada rohkem teada. Intelligentne ulmefilm, filosoofilise taustaga, mis pakub veel praegugi mitmeid erinevaid interpretatsioonivõimalusi.</b></span></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: left;"><span style="font-size: small;"><b> </b> 2001: Kosmoseodüsseia on film, mille kohta võiks kirjutada ilmselt kümneid tuhandeid lehekülgi ning ka siis ei oleks piisavalt - sellega seotud spekulatsioone ja oletusi on kirjutet viimase 44 aastat jooksul, mil film on inimeste meeli ülendanud, tohutul hulgal ning minagi üritan anda väikese endapoolse panuse. Esmakordselt nägin filmi mõned aastad tagasi, ent sellal olin veel kogenematu ning vähe filme näinud nolk, kes ei adunud kuigi hästi seda külmavärinaid tekitavat muusikat, müütilist sisu ja suurepärast ülesehitust, kuid nüüd, teistkordsel vaatamisel, oli asi justkui minu jaoks valatud. Eelpool väljatoodud "väide" kõlab küll veidi labaselt, kuid nii on - kui mõned kaasvaatajad kurtsid aeglase tempo, segase sisu ja vähese kaasakiskuvuse pärast, siis mina nautisin vaatamata sellele filmi iga minutit. Kui alustada algusest, siis oli eriliselt eepiline juba alguses kujutatud eelajalooline moment ahvidega, mis näitas tõeliselt hästi ära, kuidas Kubricku visioonis suutis kosmosest pärit monoliit mõjutada selleaegseid algelisi ja suhteliselt naiivseid ahve piisavalt, et astuda sammuke lähemale inimesele ehk teha suurt hüpe evolutsioonis edasi.Parim algus niivõrd eepilisele ja olulisele ulmefilmile ja lisaks ülimalt eepilisele sisuliinile ja suurepärasele ülesehitusele jooksis taustaks veel eriliselt meeleolu süvendav klassikaline muusika. Sissejuhatusele järgnenud osa, kus kaudses mõttes näidati kosmosebusinessi erinevaid tahkusid, ei olnud minu jaoks eriti atraktiivne, kuna selle osa ajal ei taju veel keegi eriti sisuliini ning seega ongi algselt seda osa väga keeruline nautida. Kui nüüd jõuda kolmanda osa ehk HALi juurde, siis ma ei ole ilmselt ainus inimene, kellel kogu HALiga seotud teema on lihtsalt suu lahti võtnud - pean silmas just sellest suhtes, et see film on tehtud 44 aastat tagasi, kuid arvutide inimesest ülekasvamine on väga aktuaalne küsimus ja probleem praegu.Tõepoolest, mõnes kohas tekkis küsimus, et kas HAL ei oleks võinud teha veel paar käiku ja lihtsalt veel kreisimaid asju teha, kuid see selleks - Keir Dullea tegi väga isikupärase rolli, kujutades enesekindlat ja suhteliselt rahumeelset kosmonauti, kes hakkas kahtlema superarvuti HAL perfektsuses ning mis kulmineerus teatud mõttes HALi ja tema vaheliseks võitluseks. Võitlus ei oleks selle asja kirjeldamiseks arvatavasti kõige õigem sõna, aga jäägu nii. Kogu senisele väga otsesele sisuliiniline järgnes osa Jupiterile jõudmisest ja lõpmatusest, mille kohta on käinud pea enamik arutelusid, mis selle filmiga seoses üldse peetud on. Selle osa selge tajumine on väga keeruline ja ega seal olegi ühte kindlat vastust - iga inimene peab kujutet pildist endale looma sobiva moraali, mis siis kogu kujutelmast välja lugeda. Mina, olles filmi näinud seni vaid kaks korda, ei julge veel enda visiooni antud asjast välja tuua - mul teatud puised ideed ja visioonid selle kohta on, kuid parem ma neid siia ei kirjuta. Jällegi, selle viimase osa taustaks oli väga tumeda kõlaga ja häiriv taustmuusika, mis mulle aga kuratlikult meeldis. Kui üldse veel veidi muusikast rääkida, siis minu arust ülivägevad asjad selle filmi juures olid "Transmissionid", mis kujutasid endast 4-5 minutit musta ekraani ja väga hingematvat muusikat. Idee on väga kõva ja toimis kuidagi väga vabastavalt. Kahju, et viimase 44 aasta jooksul pole ma kordagi veel kedagi midagi samaväärselt vägevat näinud tegemas. Tegu on filmiga, mida mina isiklikult vaatan enda elu jooksul veel kindlasti mitmeid-mitmeid kordi läbi ning ma usun, et minu elamus muutub vaat et iga korraga veel vägevamaks. Stanley Kubrickule jällegi 'laup puudutab põrandat' kummardus. <b><span style="color: #134f5c;"><span style="font-size: large;">Ulmefilm selle sõna kõige reaalsemas tähenduses - kui leidub mõni ulmefilmiaustaja, kes ei ole seda näinud, siis parandagu ta see viga momentaalselt</span></span></b></span></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: left;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj1_8MYr2DjBf0siVk3Cn4RgWNnEUmsGCKyz3a6tILw4RnFo22vTyPvIUuV-VTLYUdZXvXdOQSKWbE4zhvIYWQylzqgdEHuUYMuU27RT9jxXFKwl3cHQ2N6udagFTBuuGByj-wz2sSkC0h-/s1600/Hal.jpg" imageanchor="1"><img border="0" height="161" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj1_8MYr2DjBf0siVk3Cn4RgWNnEUmsGCKyz3a6tILw4RnFo22vTyPvIUuV-VTLYUdZXvXdOQSKWbE4zhvIYWQylzqgdEHuUYMuU27RT9jxXFKwl3cHQ2N6udagFTBuuGByj-wz2sSkC0h-/s400/Hal.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"> <i><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">"I'm sorry Dave, i'm afraid i can't do that"</span></span></i></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-32286602927290290082011-08-30T14:38:00.000-07:002011-08-31T01:33:12.822-07:00A Clockwork Orange (1971)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_Q0iQrho2u_xxeF2cXcSD7NOw9bNoFzHhK14od_bkMcPlkknYxKAWOYT-9PLgaaTDLcz5VHnedUFAhljRMHJBRtGNnMcsW2x2BI3dobHKk090gUO19CaD8sCgcVSxLHYTtXRNO_lQ4E0m/s1600/clockwork_orange.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_Q0iQrho2u_xxeF2cXcSD7NOw9bNoFzHhK14od_bkMcPlkknYxKAWOYT-9PLgaaTDLcz5VHnedUFAhljRMHJBRtGNnMcsW2x2BI3dobHKk090gUO19CaD8sCgcVSxLHYTtXRNO_lQ4E0m/s400/clockwork_orange.jpg" width="265" /></a></div><div style="text-align: center;"><b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Tuleviku Inglismaal on vägivald noorte argipäeva loomulik osa. Ka Beethoveni muusikast vaimustunud Alex deLarge ja tema kolm kaaslast hulguvad õhtuti mööda tänavaid ja otsivad võimalusi oma vägivaldseid fantaasiaid välja elada. Ühek päeval vahistatakse Alex ja talle mõistetakse vanglakaristus. Et seda lühendada, nõustub ta osalema uudses teraapias, mis muudab inimese võimetuks isegi vägivallale mõtlema. Näiliselt vägivallast terveks ravitud, lastakse noormees tagasi ühiskonda. Kuid ühiskonnas, mis ei tunne andestust, ei ole kerge taas õigele rajale saada isegi siis, kui sa midagi halba ei tee.</span></span></b></div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: left;"><b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> </span></span></b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Tallinna tripi käigus soetasin endale kolm Stanley Kubricku filmi, mis tekitab olukorra, kus mul on enamik tema filmide DVD'd olemas. See tekitab meeldiva olukorra, kus oleks paslik vaadata iga film uuesti üle ning igaühe kohta arvustus kirjutada. Alustan Kellavärgiga Apelsinist, mis oli mul tegelikult, uskuge või mitte, nägemata ning tõepoolest, on patt tunnistada, kuid seda vägevam oli praegune elamus. Kunagi mõned aastad tagasi olin tõepoolest vaadanud seda poole peale, kuid siis tundus see minu filmimaitse kohta liiga rõlge ning loobusin vaatamisest. Terve vahepealse aja kripeldas süda ja mõned tunnid tagasi sai viimaks ometi see film vaadatud - mul tekkis vägisi küsimus, et mis sundis mind viimati filmivaatamise katki jätma. Aga filmist endast. Film on väga tugeva sotsiaalse sõnumiga ning see tähendab, et iga minu öeldav sõna ei tähenda seda, mida ma ütlen. Filmi</span></span><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">s esitatud sõnumi väljendamine nõuab ülihead õhustikku ja suurepäraseid näitlejatöid ning Kubrick on parim näide perfektsionistist, siis ei kerkinudki ilmselt probleeme. Kogu kompott ise on aga üpriski võigas ning seda eriti veel, kui vaadata filmi linastumisaastat. Kui filmi nii-öelda esimene pool ei nõudnud eriti mõttetegevust ja mõjus ainult kui šokeeriv ports ultravägivalla stseene ning kolmas osa oli üpriski sisutihe ning jälgimine muutus kohati isegi keeruliseks, siis isiklikuks lemmikuks jääb vahepealne osa, kus Alex piinleb uudse ravimeetodi käes ning kuidas kujutatakse tema võõrandumist Beethovenist, kuid parim stseen oli ikkagi Alexi ja tema vanemate vahel, kus väljendus kuidagi ülihästi selline 21. sajandi mentaliteet, kus perekonnaliikmeks saamiseks peab vaid veidi maksma ning juba saadki mida kõike vaid hing ihaldab. Suur kummardus taaskord Kubrickule ja veelgi suurem kummardus Burgessile. Pean tegelikult ausalt nentima, et mul hakkas filmi teises pooles Alexist tohutult kahju, kuna algne tohutult stiilne sihitu ja radikaalne naga muutus äkitselt kristlikuks tuimaks pasapeetriks ning tema enda ideed ja tahe ei lugenud midagi, kuna kaagigeeni juurutamine lõi enda barjääriks puhtalt füüsilised tõrked. Suurepärase näitljasoorituse eest medaleid parem jagama ei hakka, kuna häädust voolas igast uksest ja aknast nii piltlikult öeldes sisse, kuid eriliselt jäi meelde too Alexi saksa mundris tolast saatja, kes teatud mõttes hoidis isegi filmi meeleolu ja tempot püsivana. Halva külje pealt pean kindlasti ära märkima selle, et kuradi-kurat, aga minu jaoks ja kindlasti kõigi filmi näinute jaoks on alatiseks rikutud lugu "Singin' in the Rain", kuna ei ole enam võimalik silme-ette manada muud kui vaid Malcolm McDowelli sihitu vägivald. Võib-olla ongi hea, kuid asjal võib olla vastupidine efekt kui Alexi filmivaatamisel. Loodan et mitte. Üldiselt on aga tegu Kubricku kindlasti ühe parima teosega, kuid otseloomulikult ei ole teised teosed halvemad. Kuidagi see film on lihtsalt jõudnud enda mõjutustega väga-väga kaugele ning see on vaat et olulisem kui lihtsalt filmi headus kui selline. Kuntsielamuse saab sellest filmist aga igatahes igaüks. <span style="color: #3d85c6;"><span style="font-size: large;"><b>Tõeliselt vägev X-reitinguga kergelt ulmeline draama, mis omab tõeliselt vägevat sotsiaalset sõnumit ja milles peegeldub jällegi Kubricku vinge isegi teatav esteetlikus</b></span></span></span></span></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-67134315687076858292011-08-30T07:33:00.000-07:002011-08-30T07:34:19.069-07:00Lotte ja Kuukivi Saladus (2011)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqJ6TIq58tXBzKpXplG_phNFdmxBa17w9OGzNKo6-NfOE9eILoTm_TZlbBvmCHhZY2nbEX6Vb_WqGMwn0cP98o4B35NOGI6ma0YTkroIgfgVIlhoN06qzCrg4PiaYn1-GGxG_IP1eho0Eq/s1600/0c2854f14c387c9ab9b5418682be4adf.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqJ6TIq58tXBzKpXplG_phNFdmxBa17w9OGzNKo6-NfOE9eILoTm_TZlbBvmCHhZY2nbEX6Vb_WqGMwn0cP98o4B35NOGI6ma0YTkroIgfgVIlhoN06qzCrg4PiaYn1-GGxG_IP1eho0Eq/s400/0c2854f14c387c9ab9b5418682be4adf.png" width="281" /></a></div><div class="description"><div style="text-align: center;"></div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><b>Ühel ööl juhtub Leiutajatekülas midagi ootamatut – kaks salapärast tundmatut hiilivad külla ja otsivad läbi vana rännukoer Klausi kohvri. Klaus ja Lotte asuvad asja uurima. Peagi saab selgeks, et otsitakse taga kolme salapärast kuukivi, mida Klaus oma viimaselt matkalt mägedest leidis. Klaus ja Lotte otsustavad külastada Klausi rännukaaslasi, kelle kätte jäid kaks ülejäänud kivi. Varsti selgub, et leidub veel teisigi, kes ihaldavad endale kolme müstilist kuukivi. Põnevad seiklused viivad Klausi ja Lotte lõpuks kaugel mägedesse asuvasse iidsesse templisse, kus kuult maale klassiekskursioonile tulnud kolmekõrvalised kuujänesed on juba kaotamas lootust kuule tagasi pöördumiseks.</b></span></div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><br />
</div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: left;"> <span style="font-size: small;">Ma olen totaalne Lotte fänn. Veidike imelik tunnistada, aga nii on. Kui enamik inimesi avastas Lotte võlu alles mõned aastad tagasi ilmunud Leiutajateküla Lottega seoses, siis mulle oli kunagisest-ammusest ajast juba meelde jäänud mõnus film Lotte reisist Lõunamaale ning seega on minul Lotte-fännina üpriski pikk staaš. Käesolev film ei röövinud minu fännistaatust mingilgi moel - tõepoolest, Põldma ja Ernits olid võtnud veidikene erineva suuna kui viimase filmiga ning otsustanud muuta sisu eriti lihtsastimõistetavaks just lastele - mitte et Leiutajateküla Lotte oleks mingi eriliselt keeruline teos olnud, aga sealset sisu oli veidi keerulisem aduda kui ühte ühtlast kompotti. Rääkides nüüd veidikene Lotte võlust, siis tänapäeva Ameerika poppkultuuri mõjutustest nõrguvate animafilmidega üleskasvanud noortele on Lotte justkui suurtäis musta leiba kartulikrõpsude kõrvale - Lottes käsitletavad küsimused, läbimängitavad olukorrad ja esitletavad tegelased on sada ja üks protsenti Eesti ning lisaks sellele on minu arust eriliselt omapärane neile filmidele ka see ülimalt drastiline värvigamma, mis tekitab teatud mõttes nagu ülipostiivse õhustiku ja kurat, kas Eestis siis ei ole mitte kõik väga hea ?! Rääkides sisust lähemalt, siis Kuukivi teema jäi ehk veidi naiivseks ja lapsikuks ja sobib vast paremini minust mõned aastad nooremale inimesele, kuid eriliselt armsad ja südamelähedased olid siiski need väikesed tohutuabsurdsed olukorrad, kus näiteks Lotte ja Klaus püüdsid vee alt pannkooke, mis pidid väidetavalt olema magusaimad üldse. Nende olukordade juures oli tunda seda, et filmitegijad on võtnud kogu filmitegemist kui väga chilli protsessi ning ei ole endale määratud mingeid barjääre, mida kahjuks märkab liigagi tihti Ameerika filmides. Kuidagi nende olukordade õigsust kinnitab see, et minust üks rida tagapool istus väike poiss oma isaga ning pannkoogi olukorras küsis ta väga heldinud ja elukogenematu häälega: "Issi, kas nii saabki või ?". See oli lihtsalt kuidagi niii hea I-täpp Põldma ja Ernitsa ponnistustele. Aga kui sisu ja fenomen on heietatud, siis ma ei tohi kindlasti unustada muusikat. Jällegi, ei teadnud ma enne filmi vaatama minekut filmist midagi ning see tähendab ka seda, et mul ei olnud halli oidugi, kes on filmimuusika autor. Kusagil poole filmi peal hakkas mulle tunduma, et filmil taustaks käiv muusika omab justkui teatavat poppmuusika kastmesse pistetud ambient-maiku. Ma lükkasin selle huitmõtte kõrvale, kuna see tundus liialt utoopiline ning nautisin filmi rahus edasi, kuid ma sain üllatuse osaliseks. Filmimuusika autoriks oli Eesti täitsa oma vana ambientikaru Sven Grünberg ja see tekitas kuidagi nii vägeva tunde, et lastefilmile on teinud taustamuusikat selline suurkuju, kes on enda filmimuusika kirjutanud mitmetesse Eesti filmiklassikutesse. Loodetavasti juhtub selle filmiga sama.</span> <span style="color: #38761d;"><span style="font-size: large;"><b>Kõige õigem animatsioon üleüldse - Eesti lapsed vaadaku parem seda filmi hommikust õhtuni, kui võõrastel teemadel vändatud Ameerika jama</b></span></span> </div></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-87402337687637995492011-08-30T07:05:00.000-07:002011-08-30T14:49:26.073-07:00Four Lions (2011)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFhw-gqLC98-GDBxvspshmaTbJRB4HIO-6T7xPW9UV_9umPusVNboB49CIFbkJACxZdYb_fviofniVfe3f7e6Q8w6Suc31h1CnF81OIj8tzLPPIVQivqn8g9dFec-1zP80QruR2ZGKHBZ7/s400/four_lions_mondo_poster_01.jpg" width="266" /></div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">1990ndatel Briti televisioonis pööraselt naljaka telesarjaga The Day Today endale nime teinud satiirik Cris Morrise debüütfilmis „Neli lõvi“ jätkub nii musta kui värvikat huumorit: musta, sest filmi peategelased on briti džihaadi terroristid, kes on tekitanud hirmu nii Inglismaal kui kogu Euroopas; värvikat, sest Morrise esitluses on need mehed pigem tsirkusetolad, kelle planeeritavad rünnakukatsed kujunevad enamasti äpardunud perfomance‘iteks. Nende käigus naeruvääristavad nad kokkuvõttes iseennast ja kogu oma tegevuse mõtet.</span></b></div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><br />
</div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: left;"><b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> </span></span></b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Võtsin jällegi ennast kokku ja otsustasin, et peaks ikka veidikene kirjutama ka ÖÖkinost ja sealnähtud filmidest, mis olid väga vägevad elamused erinevaist valdkonnist. Otsa otsustasin lahti teha Nelja Lõviga, mis oli mulle isiklikult antud kontektstis kõige paremini sobivam film - mõnusalt irooniline ja rassistlik, ent samas väga chillilt kulgev ja kergesti vaadatav. Enne nägemist ei teadnud filmist suurt midagi - kuskilt olin kuulnud, et on kuidagi seotud terroristidega, aga täpsemalt ei teadnud. Teema kui selline ei tundunud alguses väga humoorikas ja vettpidav, aga filmi kulgedes ja inglaslikult absrudsuse piire katsudes sai näha, et tegu on ikkagi väga vägeva teemaga komöödia jaoks. Situatsioonikomöödia oli väga geniaalne - praeguseks on juba mitmed kohad ununenud-meelest läinud, aga oli kohti, mil kogu saar naeris paar minutit jutti. Seda ei suuda kuigi paljud filmid, peab ausalt nentima. Rääkides lähemalt veel sisust kui sellisest, siis tõepoolest, kogu see ideoloogiline lähenemine ja sellega seonduv oli huvitav jälgida, aga mulle meeldis eriliselt kogu nende bandes toimuv sisemine käärimine ja kasvamine, mis oli lihtsalt nii halenaljaka, aga samas tundub kuidagi nii reaalne ning lausa lood vaimusilmis olukorra, kus "vanadest sõpradest" kaabakad Osama bin Laden ja Saddam Hussein tegelevad samasuguste absurdsete ja naeruväärsete probleemidega ning rünnakute planeerimine toimub sama ajuvabalt. Ilmselt rõhutas selliseid vaimupilte eriti ka just ülimõnus õhustik filminautivate inimestega öises Kuressaares, kuid see selleks. Peaks nagu pisut kuskilt kiruma või kriitikat tegema, kuid eriti nagu ei oskagi - tõepoolest, võib-olla läks teatud hetkedel komöödia ja huumor liialt absurdseks ja teema kulgemine liiga tempokaks, kuid mina kui paduhingeline Euroopa ning muu Ameerikalikust sitthuumorist mõjutamata kino austaja ei teinud sellest suuremat numbrit ja nautisin seda ikkagi täie raha eest. Mitte et ma selle eest raha oleks maksnud, aganoh. Igatahe, kui selle postituse lugejate seas leidub inimesi, kes on sellest filmist varem kuulnud ja kahelnud, et kas tasub taolist terrorijura vaadata, siis kindlasti vaadake. Ja soovitavalt veel suure kambaga, kuna sellisel juhul toimivad naljad ja huumor kordi paremini - ma isiklikult ei oleks uskunud, et selle filmi ajal nii palju naeran. Üllatusi tuleb ikka ja alati ette ning see on ainult hea.<b><span style="color: #cc0000;"><span style="font-size: large;"> Inglise režissööri mõnusalt kiiksuga komöödia, mille mingit tahku naudib kindlasti iga vaataja ning kui ei, siis on tegu ilmselt lihtsalt terroristiga</span></span></b></span></span><br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQbUeUjKR7ebo4jGqh-vvy9TldTMFNMGe4vsoTY7IPmmn-lBWy1gTfQS4lrim7nUsL61lkf43oCIutNFghptSsI1pK7-qLxPU3snsiqPh1dDXVWulcl8OjyeWELtwuxCzeZ5D-VFNR0Dis/s1600/four-lions-2.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="231" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQbUeUjKR7ebo4jGqh-vvy9TldTMFNMGe4vsoTY7IPmmn-lBWy1gTfQS4lrim7nUsL61lkf43oCIutNFghptSsI1pK7-qLxPU3snsiqPh1dDXVWulcl8OjyeWELtwuxCzeZ5D-VFNR0Dis/s400/four-lions-2.jpg" width="400" /> </a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjRaq4nk5Lmrdr4TnVLt3vbGKAIb6LZo1kkr_FRQ73PehbPg0t4mYC7VAGXAwDbhD4An2L8ndjMFObcgmNm2FWNAotchAZZiOinEDQMM6_1Fg4y7SaJ1z23EVdkpKCk-wrO0wBOg4lWIopL/s1600/four_lions0.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="251" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjRaq4nk5Lmrdr4TnVLt3vbGKAIb6LZo1kkr_FRQ73PehbPg0t4mYC7VAGXAwDbhD4An2L8ndjMFObcgmNm2FWNAotchAZZiOinEDQMM6_1Fg4y7SaJ1z23EVdkpKCk-wrO0wBOg4lWIopL/s400/four_lions0.jpg" width="400" /></a></div><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><b><span style="color: #cc0000;"><span style="font-size: large;"> </span></span></b> </span></span><b><span style="font-size: small;"> </span></b></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-45776771605280810832011-08-20T02:21:00.000-07:002011-08-20T02:21:49.155-07:00Melancholia (2011)<div style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiqfVRju75d7CbjgMzHlWay9hFmUha3UYP3JXWQFOwogwN7-LK0i-nVBHnphbsJjvh9hKuQSHVVMmmxmhSwy68dit-Wf_T1OatTjRiifGYrmZ1EIit5NHo1o3HGqAXFA4edrHONOj2HlBl/s1600/melancholia-poster.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiqfVRju75d7CbjgMzHlWay9hFmUha3UYP3JXWQFOwogwN7-LK0i-nVBHnphbsJjvh9hKuQSHVVMmmxmhSwy68dit-Wf_T1OatTjRiifGYrmZ1EIit5NHo1o3HGqAXFA4edrHONOj2HlBl/s400/melancholia-poster.jpg" width="271" /></a></div><div style="text-align: left;"> <span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Uskumatu, kui keeruline on jälle kirjutamist üle pika aja alustada. Uskumatu. Aga vabandaks kindlasti kõigi lugejate ees, kuna kui isegi vahepealne aeg ei ole olnud teatud hetkedel nii väga tempokas ja vaat et isegi oleks leidnud aega kirjutamaks nähtud teostest, kuid lihtsalt ei olnud seda sädet, et kirjutada. Nüüd saab aga viga parandatud, kuna tänane sombune ilm annab omajagu inspiratsiooni. Seega, vabandused, kuid nüüd filmi juurde. Oleksin lisanud ka sisukokkuvõtte, ent sellel ei ole mõtet. Poster räägib sisust piisavalt ja rohkem ei olegi vaja. Kas ta just sisu rikuks, aga see oleks lihtsalt üpris kasutu informatsioon. Filmi enda kohta on aga ülikeeruline mingit otsest seisukohta võtta - meenutades varasemat Trieri šedöövrit Antikristus, siis seal paistis filmi olemus palju selgemini visuaalides välja ning isegi täielik ohmoon mõistis kujutatavaid kujundeid. Selle filmiga on aga totaalselt teisiti. Trier on astunud sammu edasi enda filminduse rajal ning on otsustanud visuaalide asemel panna suuremat rõhku just emotsionaalsele baasile, mis teatud mõttes on isegi veidi kinnistavam ja mällusööbivam kui Antikristuse absurdsed piinamisstseenid. Kirsten Dunsti kehastatud tegelaskuju on depressiooni kehastus - usun, et suvaliste paskfilmide austajaile oleks sellise tegelaskuju väljakannatamine üpriski piin - tema tegelase olemust on keeruline sõnadesse panna, kuna kogu endassetõmbunud olek, pidev uimasus ja "maailmaparandajalik" ideoloogia moodustab niivõrd viimistletud ja keerulise karakteri, et selle kõige jälgimine esimesel vaatamiskorral on keeruline. Väga keeruline. Kui Kirsten Dunsti tegelaskuju oli lemmik ning ülejäänud tegelased jäid mõne pügala võrra alla, siis eriliselt meeldis mulle ka Claire poeg Leo, kes oli justkui täielik Dunsti kehastatud Justine vastand, suhtudes planeeti Melanhoolia kui ühte atraktsiooni, mis õige pea möödub ning mis asendub muude huvitavate asjadega. See oli nii muhedalt armas ning tõi filmi kuidagi väheke valgust sisse. Valgust kogu sellesse depressioonist nõrguvasse kompotti. Filmi musikaalne taust oli samuti väga vägev - eriline lemmik oli muidugi esimese, eriliselt Trierliku stseeni ajal kasutatud Tristani ja Isolde prelüüd, mis oleks justkui sellele filmile kirjutatatud pala. Kui aga rääkida mõnest veidi häirinud asjast, siis ei suutnud ma ära tabada, miks oli vaja filmi sisse tuua alastus. Okei, mitte et arvatavasti kellelgi midagi alasti Kirsten Dunsti vastu oleks, otseloomulikult mitte seda, ent see lihtsalt ei anna niivõrd ikoonilisele ja suurele filmile mittemidagi juurde. Võib-olla puhtalt minu kiiks, kuid mulle tundus küll vähemalt nii. See on aga pea olematu probleem - üldiselt on aga tegu Trierilt taaskord väga ikoonilise teosega, mis on ja kindlasti jääb selle aasta räägituimaks filmiks ning mis omab mingit teatavat staatust ehk isegi kümmekonna aasta pärast. Katastrooffilmide zanr on viidud uuele tasemele. Suur kummardus Trierile, puudutades laubaga isegi põrandat. <span style="color: #b45f06;"><b><span style="font-size: large;">Lars von Trier on üllitanud depressioonist nõrguva katastrooffilmi, mille võlu ei mõista ilmselt paljud inimesed, ent need kes mõistavad, naudivad</span></b></span></span></span><br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJI_DIqkr8qnS_X6GfA79hP4a3qf6wMVHtZFmfws-qsFjgoMktmt4F73Z2dPtxJat0oOytXeFEtbN2hjSwWks4J6tc3LSWHkcr7oAbsz8udbjGhcnaef4uE42uKhMaPQwY44pkRfN-gy6r/s1600/Malczewski_melancholia.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="232" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJI_DIqkr8qnS_X6GfA79hP4a3qf6wMVHtZFmfws-qsFjgoMktmt4F73Z2dPtxJat0oOytXeFEtbN2hjSwWks4J6tc3LSWHkcr7oAbsz8udbjGhcnaef4uE42uKhMaPQwY44pkRfN-gy6r/s400/Malczewski_melancholia.jpg" width="400" /></a></div></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-5616071729048055712011-07-15T10:15:00.000-07:002011-07-15T10:15:40.305-07:00Wild Target (2010)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6MN4hXKSsA7kB8-pwii97fZeRVKtfSYlSq9BOKqWDVK2I_ipeu4xVqOD8elnOD-tSwgsIVDck7mt7zLKzmqJP9B37j_sSywuIuVLt5wjROZ6qOXGmw6PBoB6uniKhyphenhyphenbFUBqUixh9JfydY/s1600/wild_target_ver3.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6MN4hXKSsA7kB8-pwii97fZeRVKtfSYlSq9BOKqWDVK2I_ipeu4xVqOD8elnOD-tSwgsIVDck7mt7zLKzmqJP9B37j_sSywuIuVLt5wjROZ6qOXGmw6PBoB6uniKhyphenhyphenbFUBqUixh9JfydY/s400/wild_target_ver3.jpg" width="270" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">Victor Maynard on krussis närvidega ja kiuslik palgamõrvar, kes on alati tegutsenud üksinda ja on pidevalt sunnitud vastama enda seniilse ema nõuetele. Palgamõrvarite suguvõsast pärit Victor satub hätta, kui talle määratakse tööülesandeks kõrvaldada professionaalne varas Rose. Korraga on rahulolematu kliendi eest jooksus nii tema ise, Rose (kes peab Victorit eradetektiiviks ja kasutab teda oma ihukaitsjana) ning noor Tony, kes ootamatult risttulle sattus ja kellest Victor plaanib teha enda elukutselist järeltulijat.</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: left;"><b><span style="font-size: small;"> </span></b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Üle pika aja sattusin jällegi suvalise odavmüügi-DVD ohvriks - siiski, ei ole tegu sellise tüüpilise Säästumarketi odavfilmiga, kuna tegu on ju ikkagi väheke toekama filmiga, kus mängib käputäis korralikke näitlejaid ning mis peaks isegi olema mingilmääral teada film, mis Eestis küll kahjuks kinodesse ei jõudnud. Aga see selleks, filmi ei hinnata tegelikult selliste väliste ja üpriski vormiliste kujundite järgi. Film ise on aga üpriski vastuoluline nähtus, kui ausalt öelda. Olles tuttav samasugust žanri esindavate filmidega Guy Richie poolt, siis noh, oli selgelt näha nende kahe erinevust - selle filmi kohta absurdselt rutakas tempo ja bennyhillilik huumor ei meenutanud mitte Inglise huumorit ja filmikunsti, vaid pigem hoopiski mingisugust keskklassi Takso-sarnast Prantsuse filmi, kus nali muutub nii häirivaks, et film tuleb katki jätta ning loobuda vaatamisest. Õnneks aga olukord paranes, Emily Blunt ei teinud enam mingeid tõeliselt absurdseid tegusid ning ta muutus jällegi väga sümpaatseks, nagu ta on varasemaltel kordadel olnud. Filmi sisu on tegelt absurdselt lihtne - sarimõrvar, kellel ebaõnnestub üks sihtmärk tappa ning ta hoopis armub sellesse. End of story. Mitte just üks originaalsemaid lugusid, kuid potensiaali tegelikult on. Kahjuks seda täies mõõdus ära ei kasutatud, kuid vähemalt toodi üldiste labasusjälgede segamiseks sisse Rubert Grint, kes oli suvaline autopesija ning kes siis mingilmääral hoidis selles Inglise-Prantsuse romantilises krimkas teatavat balannsi. Millegipärast jäi aga vaatamata kõigele selle üpriski toredale midagi puudu - film meenutas justkui ilma lisanditeta makaronide söömist ehk nagu kõhtu ju täidab, aga samas maitset pole ja suhteliselt mõttetu tegevus. Sama oli selle filmiga - on ju kena, Emily Blunt on armas ja kõike, Bill Nighy on nagu sarimõrvar ja suudab rolli välja vedada, Rubert Grint on "industrious little fucker", veab samuti rolli hästi välja ja "pahade" poolelt Martin Freeman'gi oli üpris tore hingetu tapja, kuid kõigi heade tegelaste ja suhteliselt hea huumori juures ei olnud mingit komplekti, mis oleks filmi sidunud - kogu sisu jäi väga pinnapealseks ning lõppude-lõpuks ei saanudki aru, et kas maffiandus ongi nii lihtne, et tapad paar juhtisikut ära ning oledki puhas poiss, elades rahulikku elu edaspidi. Utoopia, utoopia, kuid vaatamata sellele on tegu ikkagi üpriski tugeva ja väga vaadatava Briti filmiga, kus ajutegevust õnneks või kahjuks väga vaja ei lähe ning saab puhtalt kogu möllu, romantikat ja huumorit nautida. <span style="color: #f1c232;"><b><span style="font-size: large;">Keskpärane Briti film, kuid vaatamata sellele heade näitlejatega väga nautidav teos</span></b></span><span style="font-size: large;"><span style="color: #76a5af;"></span></span></span></span><b><span style="font-size: small;"></span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: left;"><b><span style="font-size: small;"><br />
</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjavl0UH-BYzUt1z1rldc6aNKwGOTr4oZsw9n09Rxn6DfBhu4Iq0PBNOQIQdgpDaw0IAmEMl7F-UzOea0iVrh6fszenJz4o2fXxElUTc3-n0KdVfxNGSzZhBv8W_6QdW0Hmc6RQxUT2OJZH/s1600/wild-target-49942412.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="257" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjavl0UH-BYzUt1z1rldc6aNKwGOTr4oZsw9n09Rxn6DfBhu4Iq0PBNOQIQdgpDaw0IAmEMl7F-UzOea0iVrh6fszenJz4o2fXxElUTc3-n0KdVfxNGSzZhBv8W_6QdW0Hmc6RQxUT2OJZH/s400/wild-target-49942412.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;"><br />
</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-ImOa_xSYeh6DJ6KgsyJEI3urSqSw-sX_xBBRMu2QvJz92MGnJ891VOKWaMNpMvG4TDH7rrAw5PeyOe752_cfBryjkl-sxfaSbV_Of7ziZ5fsn7st6sdbREkPo6MaxSZxiapMzvsbjirv/s1600/2010_wild_target_001.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="260" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-ImOa_xSYeh6DJ6KgsyJEI3urSqSw-sX_xBBRMu2QvJz92MGnJ891VOKWaMNpMvG4TDH7rrAw5PeyOe752_cfBryjkl-sxfaSbV_Of7ziZ5fsn7st6sdbREkPo6MaxSZxiapMzvsbjirv/s400/2010_wild_target_001.jpg" width="400" /></a></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-12290957074107600692011-07-15T05:32:00.000-07:002011-07-25T02:47:59.072-07:00Eddie Vedder "Into the Wild" (2007)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXA6IF7Egp1ADS5_mwPJnHIcF8TIPLUfZbcdUsscpqciBIXUopA7e4aYlsudGF6AuLcH3VIS-RVBtHxR7nDcf9pUHhRdsVM2cf-AxH_jXekYdVplXjJWZZt3XxKD5KHRRD1pJNd1o4mYBH/s1600/1686410.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXA6IF7Egp1ADS5_mwPJnHIcF8TIPLUfZbcdUsscpqciBIXUopA7e4aYlsudGF6AuLcH3VIS-RVBtHxR7nDcf9pUHhRdsVM2cf-AxH_jXekYdVplXjJWZZt3XxKD5KHRRD1pJNd1o4mYBH/s400/1686410.jpg" width="388" /></a></div><div style="text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="26" src="http://www.youtube.com/embed/wLh6F7G7rPA?rel=0" width="425"></iframe></div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><br />
</div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: left;"><b><span style="font-size: small;">A1 Setting Forth B1 Hard Sun </span></b></div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><b><span style="font-size: small;">A2 No Ceiling B2 Society<br />
A3 Far Behind B3 The Wolf<br />
A4 Rise B4 End of the Road<br />
A5 Long Nights B5 Guaranteed<br />
A6 Tuolumne <br />
A7 Guaranteed (Humming version)</span></b><br />
<br />
<b><span style="font-size: small;"> </span></b><span style="font-size: small;">Nagu eelnevast postitusest juba ilmselt iga lugeja aru sai, siis olen ma Into the Wildi kui filmi väga suur fänn - olen näinud filmi varsti ligemale kümmekond korda ning aina paremaks läheb. Aga see selleks, filmi kui selle teemal on juba heietatud piisavalt, nüüd oleks paslik rääkida ka Eddie Vedderi loodud</span><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">, mängitud ja lauldud soundtrack'ist. Eelmise nädala lõpus Rahva Raamatu koduleheküljel ringi trallides leidsin, et neil on müügil see vinüül, millest praegust arvustust kirjutan ning ilma midagi mõtlemata tellisin selle Kuressaare poodi, kuna minusugusel paadunud fännil peab selline glämmvidin lihtsalt olemas olema. Mõledud tehtud ning eile sain selle kaunikese kätte ning kui veebist pilte uurides tundus ülimalt vägev asi olevat, siis näpuvahel hoides oli veelgi võimsam. Olin varem loomulikult juba soundtracki ennast kuulnud, kuid vinüülilt kuulates on asi alati võimsam nagu mainisin juba Mike Oldfieldi "Tubular Bellsi" puhulgi - vinüülilt kuulates tundus kogu kompott niivõrd õige ja täpselt see film, kui üldse olla saab. Kui rääkida albumi sisust lähemalt ja detailsemalt, siis loomulikult, kõige mõnusamad kuulamised on kaks lugu, millesse on juba varem keegi enda hinge sisse pannud ning nendeks lugudeks on Hard Sun ja Society - need on albumi ainsad kaks lugu, mis ei ole Eddie Vedderi kirjutatud, kuid ta tegi neid ümber ning muutis neid filmi jaoks sobivaks ning neis lugudes on lihtsalt midagi kuradima õiget, kuna kellegi varasemalt sepistatud tõeliselt läbimõeldud sõnadele peale kasvatada ukulelest nõrguv kest, mis toimib kui tervikut kokkukleepiv vaik, on lihtsalt kuulajale niivõrd mõnusalt vastuvõetav ja südamelähedane isegi peale filmivaatamist. Kindasti filmi seisukohalt ning üleüldse emotsionaalse väärtuse poolest on väga olulised just kaks lüürikata lugu The Wolf ja Guaranteed ümisemisega, kuna tegelikult loeb filmide juures just muusikas see, et muusika suudaks olla kui toetav käsi, kes ei keela ega käse, kuid samas annab mõnusat tuge ning selles filmis oli sellise toe olemasolu väga hästi tajutav ja ülioluline, kuna hea muusikata ei oleks Chrisi rännakute suursugusus niivõrd hästi välja tulnud. Kui nii edasi ja edasi minna, siis ma võiks tegelikult kõik albumil olnud lood teatud nüannside pärast välja tuua, kuid sellel ei oleks mõtet - varasemalt jäi võib-olla kõlama ebakõla, sest tegelikult on A-poolel veel üks lüürikata pala Tuolumne, mis on vast liialt easy-going ja lühike (minut ja mõni sekund peale pikk), et sellest täit vunki kätte saada, kuid seegi instrumentaalpala elas enda elu filmis väga hästi ära, kuid võib-olla tõesti ei ole ta niivõrd kergesti kuulatav hommikuse kohvitassi ja võileiva kõrvale. Üldiselt on aga tegu ülimalt multifunktsionaalse albumiga, mida võib vabalt kuulata ka enne filmi nägemist - sellist tüüpi muusika austajaile olekski see vast nagu esimene inspireeriv tõuge, et võtta sellest filmist kõik. Tahaks kuidagi tegelikult teile ka kirjeldada, kui vägev ja ilus on vinüüliga kaasas olnud paarikümne leheküljeline buklett, kuid sõnadega on seda keeruline teha - läbivaks jooneks on igatahes filmist läbikäinud kaunimad kohad üliheas kvaliteedis mingi eriliselt suurepärase vaatenurga pealt. <span style="color: #674ea7;"><span style="font-size: large;"><b>Eddie Vedder on suurepärane laulja, kelle muusikaline šedööver andis filmile palju juurde, ent mida kannatab kuulata ka täitsa niisama, ilma filmi nägemata</b></span></span></span></span></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-55250577800573309792011-07-15T02:08:00.000-07:002011-07-15T07:39:19.415-07:00Into the Wild (2007)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEia4Y7tT7CBEELaEybwxj6aEq39pKSdhziMhbVpXMheqProKUvgN997xy3aVG68grk0YMUCCFZKAXNqRVzUQ9uJIzBFJwKRAz-_idIee9VLC3qK_R5gKOvu7EeK0KYh4t9SFZeu4Z8fUsiL/s1600/Into+The+Wild-23.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEia4Y7tT7CBEELaEybwxj6aEq39pKSdhziMhbVpXMheqProKUvgN997xy3aVG68grk0YMUCCFZKAXNqRVzUQ9uJIzBFJwKRAz-_idIee9VLC3qK_R5gKOvu7EeK0KYh4t9SFZeu4Z8fUsiL/s400/Into+The+Wild-23.jpg" width="400" /></a></div><div style="text-align: left;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> Sisukokkuvõtet ei hakka enam lisama - keda see huvitab, võtku lahti eelmine postitus selle filmi kohta ning lugegu sealt. Esmakordselt on minu blogis siis mingi filmi puhul nii-öelda "revisit", kuna kunagine postitus ei olnud just midagi erilist ning nüüd, olles näinud filmi vahepeal kolm-neli korda, on minu nägemus kogu tervikust muutunud drastiliselt. Film ise on ju tegelikult üpriski lihtsakoeline ning seda just ülesehituse poolest - biograafiline roadmovie Christopher McCandlessist aka Alexander Supertrampist, kes otsustas võtta jalge alla tee eemal kõigist maailma pahedest ja materiaalsetest võludest ning elada paralleelselt loodusega. Põhisihiks oli jõuda Alaskasse, kus elada mõnda aega, kuid üldiselt oli tema ideelise rännaku osa ka Alaskale eelnenud retk läbi Põhja-Ameerika. Tõepoolest, eestlasena on võib-olla esimesel korral vaadates keeruline kujutada ette, kust läbi liigub Supertrampi teekond pärast Colorado jõge, ent kui oled juba mitmed-mitmed korrad filmi näinud, ei ole see enam mingi küsimus ning suudad ilma probleemideta mõttes välja joonistada tema läbirännatud teekonna.</span></span><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzgXOwxefENJhrIoL74g4-cSEF9Moo_jvS3Oao203bNVnx8D_kIKW4lhnRhmOMK7WY2hJN0AwFczp4_Cz26jD9SvnUON-DSjitcoRXjO8cJILXMNFoL5_TdSHT86kL_O8-8f3lUN6pz6Uc/s1600/into-the-wild123.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="250" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzgXOwxefENJhrIoL74g4-cSEF9Moo_jvS3Oao203bNVnx8D_kIKW4lhnRhmOMK7WY2hJN0AwFczp4_Cz26jD9SvnUON-DSjitcoRXjO8cJILXMNFoL5_TdSHT86kL_O8-8f3lUN6pz6Uc/s400/into-the-wild123.jpg" width="400" /></a></div><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> Filmi põhiküsimuseks kujuneb kindlasti "Miks?". Tõepoolest, kas inimene on võimeline elama pärast urbaniseerumist ja pidevat evolutsiooni paralleelselt üpris ürgse ja vähearenenud loodusega ning kui isegi oleks selleks võimeline, siis miks peaks keegi seda soovima, pärast kõiki evolutsiooniga paralleelselt tekkinud inimlikke võlusid, mida pakuvad teiste samaliigilistega koos tehtud teod - selle küsimuse üritaski tegelikult McCandless kogu maailma lahti mõtestada. Arvatavasti iga filmi näinud inimene mõistab, kui naivistlik ja ebahumaanne oli filmi nimitegelase pereelu - tema isa oli erruläinud insener, kes oleks võinud saada kellekski, kuid lõpetas koos naisega tühises perefirmas. Lisaks on nende suhe puhtalt formaalne ning lapsed on pidanud läbi elama pidevat vägivalda ning sõimlust, mis kulmineerub tobedate pereüritustega, kus tehakse head nägu ning jäetakse mulje, justkui tegu oleks ideaalperekonnaga. Parim näide ning arvatavasti ka üks põhilisi Christopheri häirivaid asju oli see, kui peale kolledži lõpetamist pubis istudes vanemad ütles, et talle tuleks uus auto osta, kuna vana ei ole turvaline ja võib õhku lennata - selge näide, väljendamaks tema ideed inimeste mõttetust materjalistlikust maailmavaatest, mis seab piirid normaalsele mõtlemisele ja viibki inimesed staadiumisse, mil ainus asi mis mõttes pidevalt trillib on "Surres peab mul olema võimalikult palju asju". Vaadates küsimuse Miks vastust justkui ühtesulandatud komplekti Christopheri stereotüüpsest ning naivistlikust materjalistliku maailma "eeskujulikust" esindajast perekonnast, geneetilist soodumusest ehk teatavast seiklejahingest, tugevast ja kindlameelsest isiksusest ning huvist teatavalt sama "kiiksuga" kirjanike vastu, on põhjus ju ilmselge ning ei ole kahtlustki, et filmis ei oleks see kuidagi veidralt ning pooletoobiselt välja paistnud. Sean Penn oli suutnud Emile Hirchile kirjutada nii suurepärase karakteri reaalse tegelase põhjal, mille mängimine oli arvatavasti Emile'le suur pingutus, ent tal õnnestus see niivõrd mõnusa olekuga, justkui ta mängiks filmis iseennast.</span></span><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZrdim9FVKSLc_4r0pEj3agTcjTb_ceArdnsueGDj-W4CEaNi4y25_xbPHAOpfcibblC2-RR_pjWLA2qDKuAtqx85gOFcPUzQT_tKcuzKrtRjyph8u0DTprBJEIyKkn3galH0-Z09CqHAV/s1600/intothewild11.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZrdim9FVKSLc_4r0pEj3agTcjTb_ceArdnsueGDj-W4CEaNi4y25_xbPHAOpfcibblC2-RR_pjWLA2qDKuAtqx85gOFcPUzQT_tKcuzKrtRjyph8u0DTprBJEIyKkn3galH0-Z09CqHAV/s400/intothewild11.jpg" width="400" /></a></div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-size: small;"> Filmis oli väga olulisel kohal kindlasti paar, keda Chris (loodetavasti on lühend mõistetav) kohtas enda rännakuil ehk Jan ja Rainey - ropu suuga ja lodeva olekuga Rainey ning hella hingega, ent sügavalt hipivaimuga Jan olid tema elus esimesed inimesed, kelle näol ta tundis perekonda ning see andis talle õpetust. Tohutult õpetust. Juba seal nägi ta tegelikult seda, mis on inimestesse kasvanud sisse evolutsiooniprotsessi käigus - vajadus jagada enda tundeid ning mõtteid lähedase inimesega ning mis juhtub selle räpase inimloomaga, kui teda ei toideta proteiinirikka toidu armastusega piisavalt - pean hetkel silmas siis teatav suhtekriisi Rainey ja Jan vahel, kui Chris nende teele esimesel korral sattus. Sel momendil ei suutnud ta seda hinnata - tõepoolest, ta tundis rõõmu, et needki inimesed austavad teatavat tegevust, mis kõlab eesti keeles tohutult koledalt - teel elamist, ning kelle jaoks on võib-olla teatud hetkeil rahast ja materjaalsusest olulisem isegi hea enesetunne ning kiitev sõna kaaskondlaste poolt. Sel momendil ei mõistnud ta aga seda - ta elas vaid enda raamatutest piiratud maailmas, kuhu paistis kaaskondlaste poolt kiiratavat valgust sisse vaid piisavalt, et hoida meel värske ning kui kui meelevärskus saavutatud, tuli valgusallikas kinni keerata ning elada taas edasi, öeldes: The core of mans' spirit comes from new experiences. See võib olla tõsi ning arvatavasti ongi, kuid inimestest kiirgavat 36,5 kraadi ning soojust vajame me kõik - iseenda kiirgusest ja soojusest jääb vähe, seega on selleks ju vaid ainult üks lahendus...</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGFm7zuguQ_0feq-dBMohdaUzvAl6Kc_rVl87WceWj9M9h4TXYckOz6E9efoBhMNkWxE1wOMMRf4j8C1zIcifpzLOvw1nm48Rq4I9txkLBD5Crx5BAySKKfNttANAYtXpFe3OGPtjYm_-M/s1600/wild.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGFm7zuguQ_0feq-dBMohdaUzvAl6Kc_rVl87WceWj9M9h4TXYckOz6E9efoBhMNkWxE1wOMMRf4j8C1zIcifpzLOvw1nm48Rq4I9txkLBD5Crx5BAySKKfNttANAYtXpFe3OGPtjYm_-M/s400/wild.jpg" width="400" /></a></div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-size: small;"> Mitte vähem oluline ning minu jaoks arvatavasti kuidagi hingelähedasem oli aga hoopiski Hal Holbrooki mängitud nahaviimistleja Ron Franz. Ron Franzi tegelaskuju teatavasse jumalikusesse oli esimesel paaril vaatamisel keeruline sisse elada -ilmselt ei olnud mina ainus, kellel tekkisid tugevad paralleelid enda vanavanematega, mis pärssisid kogu tema olemuse adekvaatset hindamist. Franzi sõjaveteranlikud elukogemused olid väga hea pagas ja õpetus, mida McCandless sai tunda viimast korda enne Alaskasse minekut - seda küll ei öeldud otseslt välja, aga väga võimalik on see, et Ron Franz oligi viimane inimene, kellega ta suhtles, kellele ta enda ideoloogiat jagas ja kes temassegi teatavat jõudu ja jaksu süstis. Franzi tegelaskujust kui sellisest on tegelikult sõnades üpriski keeruline rääkida, kuna tegu on pigem emotsionaalse ja hingemineva tegelasega, kui lihtsalt sisukõlksuga - tema tegelase olulisusest nii vaatajale kui Chrisile saab aru vaid filmi vaadates. Franz suutis aga, vaatamata meelekindluse süstile, panna Chrisi mõtteisse ka perekonna olulisuse, kuna olgu perekond nii kehv kui ta on, on siiski tegu ühe ainsa asjaga maailmas, mida me muuta ei saa ning seda tuleks aktsepteerida. Veidikene paotas ta ka ust usu suunas, mis võib-olla aitas isegi elada üle need päevad Magic Bus'is - jällegi, see usuline uksepaotus oli pigem emotsionaalne ja kuidas kellelgi, jäägu see siis samuti filmis avastamiseks.</span><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlv8K670odsMSJI86EN0GqyU40AWKrzv7nnjP0R4QlWgNTrtK0X9AJ8YuSQ5P2dIu0btIH8C0SAHpbYqmqbpEnwtIKFWUYRuBVrn4NVoSIMTa35wtpMPzJFlCRXfPrnmmEGMn3nEgyRr2M/s1600/photo_04_hires.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="231" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlv8K670odsMSJI86EN0GqyU40AWKrzv7nnjP0R4QlWgNTrtK0X9AJ8YuSQ5P2dIu0btIH8C0SAHpbYqmqbpEnwtIKFWUYRuBVrn4NVoSIMTa35wtpMPzJFlCRXfPrnmmEGMn3nEgyRr2M/s400/photo_04_hires.jpg" width="400" /></a></div><span style="font-size: small;"> Kui nüüd veidikene mitte nii meeldivatest asjadest rääkida, siis minule jäi millegipärast tunne, justkui Kristen Stewarti 16-aastane hipineiu Tracy Tatro ei elanud filmi suursugususele kaasa - oli tema justkui peale Chrisi õe Carine'i esimene tüdruk, kelle vastu tal mingid emotsionaalsed tunded tekkisid, kuid see võrdlus ei pea justkui üldse paika, kuna tema õde oli põhimõtteliselt talle kogu perekonna eest ning olulisim inimene tema elus, kuid Tracy oli mingi suhtelist suvaline alaealine nolk, kellega ta veetis koos mõned päevad. Just see kuidagi rikkuski kogu asja ära, et too tüdruk oli 16-aastane - see mingismõttes tõesti taaselustas justkui Carine, kuid samas näidati mitmes kohas välja, et Tracy ja Christopheri vahelised tunded ei olnud midagi peale algelise sõpruse. Oli ju tegelt tõesti ilus kui koos lõõritasid ja kõik, aga lihtsalt sellel ei olnud seda emotsionaalset tagapõhja, mida oleks lootnud. Kui sai teema selliste väiksemate kõrvaltegelaste peale viidud, siis mulle meeldisid tohutult kaks väiksemat seika - üks neist oli selle Rahulinnaku valdaja ning teine oli seik Colorade jõel taanlastega. See Rahulinnaku vaimne juht oli kuidagi nii vinge ja õige mees, kelle koha aura tugevdas minu jaoks veidikene seda üsna nõrgukest ja algelist Tracy ja Chrisi suhet - oli lihtsalt kuidagi nii muhe seda olemist seal vaadata. Teine seik taanlastega oli samuti väga soe ja hea vaheldus - see oligi justkui mõnus vaheaste sel pikal reisil Alaska suunas, kus siis korra sai näha tõeliseid elunautlejaid, olles narkootikumidest laksu all, kuulates valjusti muusikat, olles alasti ja valmistades hot-doge. Keeruline öelda, mis see mulle niivõrd meeldis, aga iga kord tuleb seal kohas naeratus näole - lihtsalt nii õiges kohas nii õige asi, väga viis.</span><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><img border="0" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGwcjqlXyS0dXn7fliLofhkHSMXlVkQ0dTMgk5V8RMm_LxOdqzxNKk_volDuOPvZ-VcRPNv9IzgXpMQ9LhkRenwTcYKo08_7i9rle-9Dk6AL9TzU0qAw8C2IndDmr6F-pfA_lbYldMZ0Ya/s400/44_midi.jpg" width="400" /> </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; font-size: small;"> Film on aga tegelikult ju üles ehitatud siiski loodusele ning just looduse ürgsemale näole ning see ju tegelt ongi selle filmi puhul palju olulisem, kui inimsuhted ja inimlikud mõjutused. Loodust oli filmis kujutad suurepäraselt, seda peab nüüd kohe kindlasti ütlema. Kindlasti utsitasid seda ka suurepärane kaameratöö ja ülihea helindus, kuid kõik kaadrid, milles oli püütud väljendada looduse ülemvõimu, saadi sellega hakkama pareminigi kui oleks vaja olnud. Looduskaadrid ja üleüldse kogu rändamisega seotud teema filmis on justkui üks suur hunnik pilte üksteise järgi, kuna iga screenshot toimiks sama hästi, kui paarkümmend sekundit filmi - </span><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">soetasin Eddie Vedderi poolt tehtud filmi soundtracki vinüülil, millega oli kaasas paarikümne leheküljeline raamat ning oh sa püha peetrus, kui kaunid võtted olid suudetud suurepärase kvaliteediga sinna bukletti talletada. Kui aga laskuda rohkem detailidesse, siis kui loodusvõtted mägedes või lihtsalt maastikul olid võimsad, siis eriliselt mõjusid ikkagi võtted loomadega. Alustagem kasvõi sellest, kuidas mitte enda parimates päevades Chris, lootuses küttida üks noor kits, sihikut sättides märkas noore kitse seljataga üpriski vastsündinud talle, mis pani tema loobuma. Või siis näiteks karuga tõtt vaatamine, mispeale karu vaid rõugas talle näkku ning läks minema. Siiski, vägevatest vägevaim oli moment, mil koiotti- või hundikari järas jõe ääres lohaka küpsetamise tagajärjel roiskunud põdraliha - sel hetkel oli lihtsalt mõista, kui väike tegelane on kogu suure looduse juures filmi nimitegelane Christopher McCandless ja kui keeruline on tegelikult loodusega sammu pidada.</span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0dW2h62YBQUdPn_BPmgaS0sw1udhcxoRzBWTHA3cv9qHEW6QY3OxsPOhZPvYGCXa2toouqq0y_IYu5ewhEA04InkOnR3xsy0fDVGLUu80XcJCFfadx9_-gsOzsxHjWeUEHzLwpYs0vVgF/s1600/large_Into_the_Wild-Hal_Holbrook.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="252" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0dW2h62YBQUdPn_BPmgaS0sw1udhcxoRzBWTHA3cv9qHEW6QY3OxsPOhZPvYGCXa2toouqq0y_IYu5ewhEA04InkOnR3xsy0fDVGLUu80XcJCFfadx9_-gsOzsxHjWeUEHzLwpYs0vVgF/s400/large_Into_the_Wild-Hal_Holbrook.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> Kokkuvõtvalt võib öelda aga seda, et tegu on kindlasti ühe paremini teostatud biograafilise filmiga läbi aegade - Christopher McCandlessi rännakud, masendav elu ning märkmete tegemine Magic Bus'is ning kasvõi näiteks Colorado jõe "taltsutamine" olid kujutatud nii, nagu need kujutad peavad olema ning sellest tuleb au anda kindlasti suurepärastele näitlejatele, kuid vähemtähtis ei ole ka filmi režissöör Sean Penn, kes suutis sellise asja valmis meisterdada. Arvustus sai nüüd muidugi päris pikk, kuid kahjuks ei jõudnud veel mitmeidki asju lahti rääkida - näiteks jäi täielikult puutumata Alaskal elamine, kuid seda huvitavam pärast vaadata - sealsete seikade detailne etteloetlemine ei oleks just kõige targem tegu minu poolt. Loodetavasti saab keegi aga sellest arvustusest alust, et vaadata seda filmi ning saada aru, et sellest võib saada üks tema lemmikfilmidest. Minu puhul on tõepoolest tegu ühe tõelise lemmikuga ning filmiga, mida võib igal ajal uuesti ja uuesti vaadata ning selle filmi puhul ei tundu 140 minutit kuidagi absoluutselt pikk aeg. Varsti kirjutan ilmselt ka soundtrackist arvustuse, kuid sellest siis täpsemalt hiljem. <span style="color: #cc0000;"><span style="font-size: large;"><b>Üks minu lemmikfilmidest, mis näitab inimese suutlikust või suutmatust elada paralleelselt ürgse, inimese poolt seni rikkumata loodusega</b></span></span></span></span></div></div></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-82325264330889352382011-07-13T07:28:00.000-07:002011-07-25T02:43:45.857-07:00Black Books (2000-2004)<div style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiqdDAjiRhwVgHO2_VxL_14jVTiirIAmJd_BFkJlqi64U2bfaJ6gvuEcIhCqpRIcJX5W2pc1BbEXuMcAK6PK2MMHjBouEo8EMrMqU7UV_N9xnd9VH3qdrN7-3k_mSTNOTKddILtwP0Er05/s1600/Black+Books.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiqdDAjiRhwVgHO2_VxL_14jVTiirIAmJd_BFkJlqi64U2bfaJ6gvuEcIhCqpRIcJX5W2pc1BbEXuMcAK6PK2MMHjBouEo8EMrMqU7UV_N9xnd9VH3qdrN7-3k_mSTNOTKddILtwP0Er05/s400/Black+Books.jpg" width="400" /></a><br />
<span style="font-size: small;"><b><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Inimvihkajast ahelsuitsetaja ja joodik Bernard peab Londonis raamatupoodi. Oma jälestust poodi sisseastuvate klientide vastu ei hoia ta vaka all ja kasutab igat võimalust, et neid alandada. Tema parimaks, ja ühtlasi ka ainukeseks sõbraks on meeleheitlikult kaaslast otsiv Fran, kellele kuulub raamatupoe kõrval asuv kunstipood. Kolmas liige selles sürreaalseid-koomilisi sündmusi kogevas trios on pidevalt stressis olev raamatupidaja Manny.</span></b></span></div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: left;"><span style="font-size: small;"><b><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> </span></span></b><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Minu aina süvenev Briti huumori ning sarjade obsession ei saanud ilmselgelt Black Booksi vaadates leevendust - tegu on põlise, häbitu ning ülimalt puise Briti sitcomiga, mis ei häbene löömast jalaga näkku kõigele, mis ette satub. Olles varemgi näinud mitmeid ja mitmeid Briti sitcome, see mind ei üllatanud - enne kogu sarja komplektse DVD-paki ostmist olin näinud esimest hooaega ning Bernard ning Manny olid juba enne sarja vaatama hakkamist kodused. Kui aga läheneda sarjale mingist teisest küljest kui otsesest situatsioonikomöödia vaatenurgast, siis on tegelikult tegu ka väga hea draamasarjaga, mis teatud mõttes peegeldab tavaliste nii-öelda "firmajuhtide" suhtumist enda ärisse ning ots-otsaga kokku tulemist. Pean jälle kordama, et puhtalt minu visioon, ei midagi muud. Kui aga rääkida lähemalt, mis eriliselt meeldis, siis selleks peab kindlasti olema väikesed detailid selle askeetliku raamatupoe juures - moosiröstsai laes, lirtsuvad-plärtsuvad molluskid, keda Bernard ja Manny tapsid kõige kättejuhtuvaga ning raamatu hindadega kauplemine. Selliseid sarnaseid ja sarja mittenäinule täiesti mõttetuna tunduvaid asju oli selle sarja juures tohulult ning lausa igas episoodis võis märgata selliseid asju kümneid. Põhiline pluss ongi sarja juures paindlikkus, sest ilma selleta ei oleks suudetud valmis meisterdada kolm hooaega seda ülinaljakat sarja - kui esimene hooaeg keskendus põhilisels tegelaste tutvustamisele ja raamatupoodi sisseelamisele ning teine tegelaste pahede ja erinevate maailmavaadete tutvustamisele, siis kolmas oli juba puhtalt vanal rasval libisemine, mis sitcomi puhul on alati väga hea - tehti lihtsalt tohutult palju karakteritele keskenduvat huumorit ning tegelikult lõppes ju sarigi niiviisi, nagu sa poleks varem seda kordagi näinud. Kui rääkida veidi lähemalt ka sarjas esinenud kõrvaltegelastest, siis neist peab ilmselgelt lemmik olema Simon Pegg Black Booksi kõrval asuva uue raamatupoe juhatajana, kes enda "We are a team" suhtumisega ajas mind naera iga sekund mil ta ekraanil oli. Kahjuks on aga minu arust tegu sarjaga, mille puhul enamikel episoodidel puudub see teatav taasvaatamisrõõm - tõepoolest, enam-vähem pooled episoodid on universaalsed ning mida oleks kasvõi kohe teist korda otsa vaadanud, kuid on tohutult palju episoode, milles käsitletud probleemid ja küsimused ei vääri ülevaatamist. Eks paistab tegelikult, sest näiteks Fawlty Towers on mul arvatavast neli-viis korda üle vaadatud ja vaatan igal ajal veel, seega kõik sõltub tujust. Praegu panen tema aga igatahes enda aega riiulile koguma ja las ta küpseb, ilmselt sügisel saab jälle välja võetud ja vaadatud, kas läheb sama ludinal kui praegu. DVD'del olnud lisad ei olnud midagi erilist, kuid eriti meeldis see Black Books tegelastega tehtud 10-minutine nukufilm, mille ajal olin terve aja kõht kõveras ja mis oli lihtsalt nii puhtalt andekas, et tee või tina. Väga super sari, puhas Inglise kvaliteet, kuid taasvaatamisrõõm võib olla puudulik ning oleks oodanud ka paari püsivat tegelast veel, kuna näiteks Fran muutus üpriski tüütavaks kolmandaks hooajaks. <span style="font-size: large;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><b><span style="color: #45818e;">Naerutav ja originaalne, kuid võib shokeerida liigse puisuse ja teravusega - kindlasti mitte ka korraarmastajatele</span></b></span></span></span></span><b><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"></span> </span></b></span></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-14466184439389676302011-07-13T05:33:00.000-07:002011-07-13T05:33:25.503-07:00Disturbia (2007)<div style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPo-mX5ZCTwJFQ89svMS4mPLFvwxDMWPp6A0Hu9IhpVy4uev4hVW614OoX4WjUggTs-HKjpA03nTBtMvFmdEU9R5XTFpJcrJHx83yKuUPZYuvqSpa8ocXoXd36Rpd_Mg00hGYVCN4xG3gF/s1600/disturbiaPoster.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPo-mX5ZCTwJFQ89svMS4mPLFvwxDMWPp6A0Hu9IhpVy4uev4hVW614OoX4WjUggTs-HKjpA03nTBtMvFmdEU9R5XTFpJcrJHx83yKuUPZYuvqSpa8ocXoXd36Rpd_Mg00hGYVCN4xG3gF/s400/disturbiaPoster.jpg" width="386" /></a><br />
<span style="font-size: small;"><b><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Kale Brecht muutub peale isa surma kui teiseks inimeseks - ta tõmbub endasse, muutub süngeks ning satub pahandustesse. Kale ema teeb ööd ja päevad tööd, et kuidagi pere ülal hoida. Ühel päeval otsustab Kale üksluistesse suvepäevadesse vaheldust tuua, hakates enda naabreid jälgima. Ühel pool elab uus naabritüdruk, seksikas Ashley , vastasmajas aga keskealine poissmees, kelle puhul tekib Kalel tasapisi kahtlus, et tegemist on tagaotsitava sarimõrvariga. Aga kas on poisi oletused vettpidavad või on tegemist lihtsalt fantaasiaga, mis on ehk palaval suvel liiga lennukaks muutunud?</span></b></span></div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: left;"><b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> </span></span></span></b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Disturbiaga on selline huvitav lugu, et kunagi</span></span></span><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">, kui film välja tuli, jäi mul see täiesti absurdsetel ja mõistmatutel põhjustel nägemata ning ma ei kuulnudki sellest filmist vahepeal mitte midagi, kui sattusin seda juhuslikult silmama Apollo raamatupoe DVD'de odavmüügiletis, kust selle koheselt kaasa haarasin. <span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Kui mitte ruttavalt filmi juurde minna, siis filmil on kõik eeldused olemaks üks tõeliselt mõnus õhtune vaatamine - Shia LaBeouf on suurepärane blockbusterite näitleja, kes küll ei hiilga erilise silmapaistvusega, kuid mõjub alati kuidagi kaasakiskuvalt ja loomulikult; film on suuresti ideed saanud Hitchcocki kultusteosest "Rear Window", mis on üks minu selle ajastu lemmikfilmidest, omadest suurepärast kaameratööd ja ülimõnusat pinget ja veel mitmed pisiasju nagu näiteks Sarah Roemer kui üliarmas Kale Brechti (tüdruk)sõber. Kui nüüd kõik eeldused kokku lugeda ja kasvõi mõttes need sulandada kokku üheks ühtlaseks massiks, siis ei saa nagu kuidagi midagi valesti minna, eksole ?! Ning peab ütlema, et ega läinudki. Shia LaBeouf mängis ülimõnusalt välja enda kergelt nohikliku, kuid samas pereprobleemidega ja veidi liialt kõrge enesehinnanguga jõmmi rolli - tõepoolest, teatud momentidel tekkis mul vastupandamatu iiveldustunne kui Shia tegi enda sissekasvanud tüüpilise Transformerlikke nägusid ja liigutusi, mis on võib-olla liialt tema, kui mitte tema mängitav tegelaskuju, aga see on vaid minu veidi kriitiline silm. Tema pilukast semu oli ka üsna muhe ja Sarah Roemeri vähe veider (tüdruk)sõber samuti, kuid põhilise tähelepanu võitis endale siiski filmi üleüldine kuidagi tõeliselt chill olek - seda tüüpi filmide juures ei näe just kuigi tihti seda, et mõne minuti möödudes elad kõigile tegelastele hingega kaasa ning ei suuda kuidagi teemast end lahti kiskuda - pole viimase kümnendi taoliste blockbuster-thrillerite puhul seda kordagi tundnud ning see näitab selgelt, kui hea fiiliga see film oli. Mitte et see film oleks perfektne olnud, mitte seda. Kohe kindlasti mitte. Kuigi film kui selline oli ju tõesti väga chill ja kiskus kaasa ning oli tore seda Shia Kale ja Ashley vahelist häbelikku ja nohiklikku kudrutamist vaadata, kuid mind nagu kuidagi ei kiskunud kaasa kogu see mõrvari temaatika - oli ju nagu samuti üpris kaasakiskuvalt kirjutatud ja kõik, aga kogu selle meeldiva noortefilmiliku kompoti juures ei suutnud minu arust piisavalt jalga ukse vahele saada kogu see teema. Eriliselt kaugeks jäi see lõpumadin, mis tundus justkui kuskilt teisest filmist - polnud midagi väljakannatamatut, kuid oleks selle teemata ootnud mingisugust teist ülesehitust. Jällegi, ainult minu veider ning kriitiline silm, ei midagi muud. Aga mis ma oskangi öelda - D. J. Caruso filmid on kõik väga sarnased - eriliselt tekivad mul võrdlusmomendid Eagle Eye ja käesoleva filmi vahel, kuna ka Kotkasilmas oli tunda seda mõnusat chillolekut, kuid samamoodi ei olnud minu arust taustal voolav kergelt utoopiline märuliliin kuigi kaasakiskuv. Aga tegelt ju väga muhe vaatamine, mis ma kobisen - see oli kah eriti meeldiv, et mitmel korral kõlas filmis Kings of Leoni "Taper Jean Girl". <span style="color: #b45f06;"><span style="font-size: large;"><b>Täitsa tore noortethriller, milles õhustik on täiesti suurepärane, aga teema ise ei kisu nii väga kaasa - kaasa kisub pigem suhteliin</b></span></span></span></span></span></span><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"></span></span></span></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-30483606425862039322011-07-10T04:33:00.000-07:002011-07-25T02:43:45.858-07:00Spaced (1999-2001)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjux1xMEubYmfsDedXqERYhvlvEtDYzheEIExHbaNJkKfb7obMZhWP0mayavB8VJ2QZUOPtYXz_hcbuzgpDVdCsVfgxcFeduTBlqDwet4XhsIdEyDrw88-GWWWdiSfF5WsBb0OdOWTWuVMT/s1600/spaced.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="276" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjux1xMEubYmfsDedXqERYhvlvEtDYzheEIExHbaNJkKfb7obMZhWP0mayavB8VJ2QZUOPtYXz_hcbuzgpDVdCsVfgxcFeduTBlqDwet4XhsIdEyDrw88-GWWWdiSfF5WsBb0OdOWTWuVMT/s400/spaced.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><b style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Tim Bisley ja Daisy Steiner rendivad korteri, teeseldes, et nad on suhtes ja pikalt koos. Enda veidrate ja omanäoliste seikluste vältel kohtuvad nad Marsha, alkhoolikust majaomanikuga; Briani, vaevatud askeetlike elukommetega "häbeliku" kunstnikuga; Mike'i, Timi sõjahullust parima sõbraga; Twisti, "moedisainerist" Daisy parima sõbraga ning Colini, Timi ja Daisy koeraga.</b></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"> <span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Sari Spaced jäi mulle silma tegelikult juba aastaid tagasi, kui minu täielikuks lemmikuks kujunes Edgar Wright tänu suurepärastele Briti komöödiatele Shaun of the Dead'ile ning Hot Fuzz'ile. Siis nagu huvi kadus vahepeal,ent kui ilmus suurepärane Edgar Wrighti mortalkombatlik möllukomöödia Scott Pilgrim vs The World, meenus mulle taaskord selle veidi nohikliku Briti perfektsionistist režissööri võlu. Viru Keskuse Rahva Raamatus ringi konnates leidsin suurepärase asja - 3DVD'line kollektsionääride variant sarjast Spaced, mis sisaldas tohutul hulgal lisasid ja mis oli kindlasti väärt ostmist. Hindki polnud midagi hingematvat. Päeva-kahega sai sari vaadatud ja oh sa mu meie, kui üllatunud ma olin. Sari ei üllata algselt millegi erilisega - tegu tundub olevat lihtsalt ühe veidi omanäolise sitcom'iga, milles mängivad suurepärased Briti näitlejad. Paari osaga sai selgeks aga sarja kohene klassikustaatuse saavutamine - juba kolmandaks episoodiks olid kõik tegelased nii koduseks saanud, et iga suvalise dialoogi ajal oli naeratus suul ja ei suutnud tihtipeale naerugi tagasi hoida ning selle põhiseks põhjuseks on just üks omadus, mis puudub enamikes Ameerika sitcom'ides - selleks on kodusus. See nii-öelda kodusus võib tunduda kõrvaltvaatajale utoopiline, kuid nii on - kõik tegelased enda veidrustes on tegelikult tehtud nii inimlikeks, et absoluutselt kõik leiavad mingeid ühiseid jooni ja kiikse, mis kinnitabki selle sarja inimese lemmikute hulka. Eriti hubane moment oli minu jaoks see, kui Tim, rahuldamaks oma pettumust üleüldse kõige suhtes, mängis Tomb Raiderit ja ei teinud mitte midagi kui lihtsalt uputas Lara Crofti kümneid ja kümneid kordi järjest ära - selles momendis oli midagi sellist, mis pakkus mulle endalegi lõbu mõned aastad tagasi. Rohkem detailidesse parem ei lasku, kuna sellise lühikese sitcom puhul rikuks see kogu lõbu ära. Rääkides aga veel osatäitjatest, siis minu arust parima osa tegi üleüldse </span></span><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; font-size: small;">Peter Serafinowicz, kelle reeturlik imidz tõestas end päris mitmelgi korral. Minnes aga kõrvale sarja üldisest olemusest, siis minusuguse vaataja jaoks on sarja põhiline meelelahutav osa siiski momendid, mil kaudselt, kuid üsnagi läbinähtavalt jäljendatakse erinevaid kuulsaid või vähemkuulsaid momente filmiajaloost - sarja näinud kindlasti teavad väga hästi seda kohta Daisy töökohas, kus üks suur jõrmakas tumm mees tõstab ülesse hiiglamaraske prügikonteinteri ning ilmselt paljud ka teavad, mis filmile see viitab. Üldiselt aga tõepoolest, veidi nohklik ja Wrightile omaselt perfektsionistlik sari, milles põimuvad erinevate inimeste kiiksud üheks ühtalseks suureks kiiksuga nn "mäsuks", millest nad ühisel koostööl suudavad pääseda ning elada rahulikult oma isiklikes, popkultuuri mõjutustest nõrguvais kiiksudes edasi. <b><span style="color: #38761d;"><span style="font-size: large;">See ei ole sari, mille kohta saaks midagi ühtset kokkuvõtteks öelda või kui üldse, siis pean end jällegi labaselt kordama - kodusus</span></span></b> </span></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-62320173327647324642011-07-03T07:39:00.000-07:002011-07-25T02:41:16.903-07:00Операция „Ы“ и другие приключения Шурика aka Operation Y and Other Shurik's Adventures (1965)<div style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQfPFsApWHO1oWe3zE1s_dPel0K7q-9c6P7upbSK_l4syWnVFcmHZp4YPAawxtaOKU5xaQyc8g3bWzq6JGcyhGEniyz_Ut1hetLyLJcDNZGgcCgN8qQ3Rf5TKBk99VEsYAv4OlzOyOpeqz/s1600/Operatsiya.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="251" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQfPFsApWHO1oWe3zE1s_dPel0K7q-9c6P7upbSK_l4syWnVFcmHZp4YPAawxtaOKU5xaQyc8g3bWzq6JGcyhGEniyz_Ut1hetLyLJcDNZGgcCgN8qQ3Rf5TKBk99VEsYAv4OlzOyOpeqz/s400/Operatsiya.jpg" width="400" /></a><br />
<div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><b><span style="font-size: small;">Nõukogude aegse kinonduse hittfilm, mis räägib nohiklikust Nõukogude aegsest tudengist, kes satub tihti totratesse ja täbaratesse olukordadesse, millest ta suudab küll alati väga huvitaval viisil välja libiseda. Film koosneb kolmest eraldiseisvast osast: </span><span style="font-size: small;">Напарник aka Töökaaslane, </span><span style="font-size: small;">Наваждение aka Deja Vu ning </span><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Операция „Ы“ aka Operatsioon Õ.</span></span></b></div></div><div style="text-align: center;"><b><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><br />
</span></b></div><div style="text-align: left;"><b><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> </span></b><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Enne filmist pajatamist oleks paslik kindlasti kiita kohta, kus film sai nähtud - sattusin 1. juulil esimest korda Katusekinno ning tegu on tõesti kindlasti ühe Kultuuripealinna vägevaima "atraktsiooniga", mis võlub enda ülimõnusa õhkkonna, heade hindade ning erakordsete filmivalikutega. Kui aga filmist rääkida, siis ei ole minu jaoks see film kindlasti enam see, mis ta oli kunagiste Nõukogude ajal elanud inimeste jaoks - tõepoolest, tegu on tipptasemel Vene komöödiaga ja naerda sai ju ilmselgelt väga palju, aga selleaegsed inimesed on seda filmi erinevalt minust näinud varem juba pluss-miinus tuhat korda ning neil on selle filmiga justkui vaimne side. Heaks näiteks olidki paar vaatajat, kes minu selja taga istudes teadsid konkreetselt iga rida filmis peast ja ei häbenenud seda välja näidata - andis jällegi mingi mõnusa lisaväärtuse õhustikku. Film ise on aga tõepoolest tohutult andekas ja iseloomulik film, mis tundub võib-olla algul liialt naivistlik, kuid esimese osa "A </span></span><span style="font-size: small;"><span class="short_text" id="result_box" style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span title="A kompot"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Компот" hetkeks oli juba kõik täitsa kodune ja sai ilma vaevata naerukõhutäisi tunda iga mõne minuti tagant. Kõige lemmikum osa oligi arvatavasti esimene ning sealsed tsitaadid ongi arvatavasti kõige rohkem rahvasse imbunud - rääkides kasvõi ajatust Fedjale vitsa andmise stseenist, millega käib kaasas üks teada-tuntud tsitaat, mida teab arvatavasti iga filmi näinu. Kui rääkida aga lemmiktegelastest, siis iganenud vastuse Šurik kõrval tooksin mina rohkem välja just Yuri Nikulini mängitud Tola, kes tänu varasemale kogemusele klounina suutis mõjuda omas rollis eriti ehedalt ja idiootspioonilikult, kuid kindlasti on väga suurepärane ka Šurik ning seda eriti just teises osas, kus kogu see Lidaga semmimine ja konspekti lugemine tundus ilma sõnasid lausumatagi niivõrd suurepärane, et tee või tina. Kes suudaks unustada Šuriku liigutusi, kui ta arvas ennast olevat selgeltnägija - puhas kuld. Iga suvaline saastkino austaja seda vast vaadata ei viitiks, kuid inimene, kes austab filmikunsti ka väljaspoolt Hollywoodi võiks kindlasti pilgu peale heita - tore on vaadata ka koos vanematega, kes teavad kindlasti rääkida filmiga paralleelselt mitmeid lugusid seoses teatud stseenide või seikadega filmis. </span><span style="font-size: large;"><span style="color: #e69138;"><b>Südamelähedasim Nõukogude komöödia, mis suudab naeratada ka praeguseid noori, ent kindlasti kordi rohkem südames on ta Nõukogude ajal elanud inimestel</b></span></span></span></span></span></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-67225566716360693952011-06-27T01:36:00.000-07:002011-06-27T01:37:08.291-07:00Hobo with a Shotgun (2011)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhReuyV2je7YluKqzdJQGEZIMSXIfPLcWmfuMPOzhd70XXvcn9axYSBfBiGGi0zSD1rmxRbqKZ1-i9MhY9aoIi9t6tQHpCaHoIvKir-kMmFMSWfHIBGpcOzMNtDMkzLWjMBhDcNMct5-faq/s1600/hobowithashotgun.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhReuyV2je7YluKqzdJQGEZIMSXIfPLcWmfuMPOzhd70XXvcn9axYSBfBiGGi0zSD1rmxRbqKZ1-i9MhY9aoIi9t6tQHpCaHoIvKir-kMmFMSWfHIBGpcOzMNtDMkzLWjMBhDcNMct5-faq/s400/hobowithashotgun.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Rutger Hauer astub üles nimetu mehena, kes käib omi radu mööda mandunud Kõntsalinna tänavaid. Siin valitsevad narkodiilerid ja mõrtsukad, lokkab vägivald ja madalale langemisel puuduvad igasugused piirid. Kõike seda orkestreerib õel ja kuritahtlik Drake, kes koos oma kahe pojaga on loonud hirmu ja ängistuse õhkkonna, et hoida rahvast oma käpa all... Kuid Drake'id ei oska oodata püssimehe saabumist.</span></span></b> </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> Hobo with a Shotgun jäi mulle silma juba HÖFF'i kavas, kuna vägevamad filmikriitikud asetasid seda Grindhouse võltstreilerist välja kasvanud splatterit lausa Peter Jacksoni kultusteose Braindeadiga samale tasemele. Seda ma suurt ei uskunud, aga lootused-ootused olid suured. Pärast nägemist ta nüüd minu jaoks Braindeadini ei jõudnud, kuid seda kindlasti mitte halvas mõttes - tegu on lihtsalt niivõrd erineva filmiga kui Braindead ning ka aeg on täielikult muutunud. Kui aga kiita, siis oh sa jeebus, kui hästi oli ikkagi suudetud teha halvasti välja nägev hea splatter, kus režissöör ei olnud enda perversseid ideid tagasi hoidnud ning uute ja originaalsete tapmisviisidega oli nii mitmelgi korral hiilatud. Alguses oli, kui ma ausalt ütlen, üpriski keeruline sulanduda sellesse Scumcity õhkkonda, kuna esimestest minutitest alates hakkas juba peegelduma see Drake'i ülemvõim, ent esimese pooltunniga oli õige fiil juba täielikult sees ja ülejäänud film läks muhedalt. Mulle kujunes vaatamata ülinauditavale veresaunale ja idiootsetele Drake'i poegadele lemmikuimaks liiniks filmis ikkagi Hobo ja Abby vaheline suhe, mis oli justkui kergelt mentorlik isa-tütrelik suhe, kus harkis jalgevahega Abby nägi elus esimest korda tunneli lõpus valgust tänu Hobo maailmaparanduslikele plaanidele. Tohutult valus oli vaadata, kui Drake lasi Abby'l muruniiduki vahel käes otsast - sellised kohad on splatterites nii valusad, damn. Aga loomulikult, peale selle liini oli veel hulgaliselt teisigi momente, mis suutsid naerutada või hinge minna - tohutult vägev oli minu arust see, kui haiglas üritati kõigest jõust äratada kliinilisse surma langenud Abby't, mispeale üks doktoritest asus tema kõhu peale depressiivselt hüppama, karjudes "Wake up, you fucking bitch" - kuidagi niivõrd hubane ja õige tundus see. Tohutult andekas film ning ma usun, et Jason Eisener võiks selle zanri massidesse viimist jätkata, kuna selliste filmide vaatamise vastu pole mul eales midagi, eriti kui veel väidetavalt vahepeal katkestatakse filmivõtted, kuna kuntsveri sai lihtsalt otsa - mis saaks olla veel vägevam ?! Palju muud välja tuua polegi, kuna muidu oleks igav vaadata - taoline verega üle kallatud situatsioonikomöödia lihtsalt nõuab vaatamist ning minu sõnad ei mängi siin mingit rolli, need peaksid lihtsalt motiveerima kõhkelvaid inimesi seda vaatama. <span style="font-size: large;"><span style="color: #bf9000;"><b>Tohutult verine splatter, mis hiilgab väga südamliku sisuga, kuigi samas on suudetud sisse tuua ka kümneid andekaid ja uuenduslikke tapmisviise</b></span></span></span></span></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-47543694600119987412011-06-26T04:54:00.000-07:002011-06-26T07:16:23.750-07:00Sucker Punch (2011)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0HaUsvEGngsA7VoqLVcdIJ_kug8ByrusdJGqubdmWwc1eWU6MyoDf5yZ_lfw043PJInKM8BC4GOMGvohdyG7aFpp53JzGja46XNDMSzcAR7TwEoBErhHs-ffvcOGsaGn3uPHS3kqVYcra/s1600/Sucker-Punch-poster-Alex-Pardee-7.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0HaUsvEGngsA7VoqLVcdIJ_kug8ByrusdJGqubdmWwc1eWU6MyoDf5yZ_lfw043PJInKM8BC4GOMGvohdyG7aFpp53JzGja46XNDMSzcAR7TwEoBErhHs-ffvcOGsaGn3uPHS3kqVYcra/s320/Sucker-Punch-poster-Alex-Pardee-7.jpg" width="205" /></a></div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgx37LEuulkNT2AJY1apQNL0vrvgKO2_Q4ihJVCBuaX4qbctCjEMNpE4qvc3gexdW90KY9Q-0eGhjeP9ujW1Q6p4CzcUciIzrTnugC7Fyi3VG4UsPKfmuPnpzLQN9cFGIhH-A-IMAxcM4p6/s1600/Sucker-Punch-poster-Alex-Pardee-2.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgx37LEuulkNT2AJY1apQNL0vrvgKO2_Q4ihJVCBuaX4qbctCjEMNpE4qvc3gexdW90KY9Q-0eGhjeP9ujW1Q6p4CzcUciIzrTnugC7Fyi3VG4UsPKfmuPnpzLQN9cFGIhH-A-IMAxcM4p6/s320/Sucker-Punch-poster-Alex-Pardee-2.jpg" width="205" /></a><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgx37LEuulkNT2AJY1apQNL0vrvgKO2_Q4ihJVCBuaX4qbctCjEMNpE4qvc3gexdW90KY9Q-0eGhjeP9ujW1Q6p4CzcUciIzrTnugC7Fyi3VG4UsPKfmuPnpzLQN9cFGIhH-A-IMAxcM4p6/s1600/Sucker-Punch-poster-Alex-Pardee-2.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><br />
</a></div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">Lugu tüdrukust, kes pidi end pidevalt peitma ja hirmus elama oma kurja kasuisa tõttu. Kui tüdruk muutus kasuisa jaoks liiga tüütuks, pani ta tüdruku vaimuhaiglasse, kus ta peagi hakkab välja mõtlema alternatiivset reaalsust, mille abil üritab ta leida väljapääsu sellest kinnipidamisasutusest. Ta peab leidma viis eset, et võita endale täielik vabadus. </span></b></div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><br />
</div><div style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: left;"><b><span style="font-size: small;"> </span></b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Sucker Punch on arvatavasti 2011. aastal kõige rohkem kõlapinda leidnud film - film on saanud hoomamatu fekaalisõja osaliseks kõigi kriitikute poolt ning filmi reitingud tambiti jalge all puruks. See aga ei heiduta Zack Snyderi austajaid ning lihtsalt taoliste filmide fänne. Ma olen mõlemat. Tegelikult on keeruline kusagilt lausa alustada, aga sitta kah - alustan algusest. Olen kuulnud palju, et soiutakse palju filmi igavuse pärast, ent mina olin juba esimestest minutitest naelutatud, kuna nii-öelda "Sissejuhatus" oli tõeliselt mõnusalt jälgitav ning mõne kaadriga tehti asi piisavalt selgeks. Kui aga asi jõudis kujuteldavate reaalsusteni, tajusin ma justkui lapselikku rõõmu - kõle ja maskuliinne vaimuhaigla asendus kahtlaste äridega seotud bordelliga ning mis omakorda asendus vajadusel ülevoolava ja absurdse lahinguväljaga. Kui keskenduda filmi ülesehitusele ja olemisele ning Zack Snyderi nägemusele, siis tõepoolest, mina oleks oodanud veelgi khuulimat ja mindlessimat olekut - arvatavasti pani piirangud ette just PG-13 reiting. Isiklikult oleksin pannud filmi reitinguks X - kõik filmi kuus naispeategelast oleksid võinud aktsioonis ja vabal ajal olla alasti, irreaalsete tegelaste tapmisega oleks võinud tolmu, valguskiirte ja kruvide lennata splatterlikult palju verd ning see kõik oleks võinud olla vürtsitatud veel 3D'ga - sellisel juhul oleks see film olnud arvatavasti midagi meelelahutusliku perfektsuse lähedast. Kui aga tõepoolest vaadata mööda minu ekstaasist ning pildilisest ja helilisest perfektsusest, siis sisu oli tõesti veidike lopergune - Zack Snyder suutis panna enda märjad unenäod filmi, ent kelle seksistlikud unistused oleksid kergeltmõistetavad ja lineaarsed. Sellise retoorilise küsimuse võib ju püstitada, ent see ei vabanda välja siiski filmi olemust - film on mõeldud siiski massidele ning ei ole just kuigi palju vaatajaid, kes suudaksid vaadata mööda sisu puudulikkusest ning nautida vaid vaatemängulisust - suurem osa vaatajaid on näljased ka sisu järele. Naistegelased kui sellised tegid kõik mis vajalik, ent kõige suurem puudujääk tuligi mehisema poole pealt - vaimuhaigla sõge doktor Blue oli justkui motiivideta idioot, kes võttis kõigilt raha, keeras suure hunniku fekaalindust kokku ja siis tühja näoga veel sõimas kõiki - kogu tema liiderlikkuse oleks võinud asendada millegi atraktiivsemaga, millele olnuks sisu üles laduda kordi lihtsam. Kui aga nüüd lõppude lõpuks vaadata tervikut, siis minule see tegelikult ikkagi kuratlikult meeldis - kui oleks täidetud ka eelpool mainitud puudujäägid, siis oleks Zack Snyder suutnud saavutada lausa taseme, milleni ei küündi ei Watchmen ega 300 kokku sulandatunagi. Nagu ka eelpool nägite, siis panin filmile kaks postrit - oleks meelsasti pannud neid lausa kümmekond, ent Blogspoti debiilne süsteem paneb omad piirangud, aga sellele vaatamata on sellel filmil ühed lahedaimad ja parimad postrid, mida viimasel ajal nähtud. Loodetavasti ei läinud liigse kiitmise noodi all - perfektsust see film ei saavutanud, ent suurepärane meelelahutaja oli ta küll igatahes, sest kes kurat suudaks mitte minna ekstaasi viie tüdrukue peale, kes külmavereliselt tapavad ära kõik futuristliku Esimese maailmasõja sõdurid ?! <span style="color: #674ea7;"><span style="font-size: large;"><b>Suurepärane film ajudeta meelelahutuseks, kuid kerge puudujääk tuleb kasutamata potensiaalist ja idiootsest stsenaariumist</b></span></span></span></span><br />
<b><span style="font-size: small;"><br />
</span></b><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFx0DcHj1Nknep7NVfQ5sMleP6z-IS7SPr8K3fhTWL60wt0wv5SuBw3IicjU8x0gow_dlNL7I1YKep9NHtdzvXBlIa1KN1mjlhooTxLCkIPtLZ3A3U53zkG51nfi6kNxE9kNT0IHB6l8v8/s1600/sucker-punch-two.jpg" imageanchor="1"><img border="0" height="325" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFx0DcHj1Nknep7NVfQ5sMleP6z-IS7SPr8K3fhTWL60wt0wv5SuBw3IicjU8x0gow_dlNL7I1YKep9NHtdzvXBlIa1KN1mjlhooTxLCkIPtLZ3A3U53zkG51nfi6kNxE9kNT0IHB6l8v8/s400/sucker-punch-two.jpg" width="500" /> </a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: large;"><b><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Kaitseingel ja tema viis jumalannat - f*ck the World War !</span></b></span> </div></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-86937273903308035462011-06-26T00:39:00.000-07:002011-07-25T02:47:59.073-07:00Jean Michel Jarre "Oxygene" (1977)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipj4nirjydR7yjsLwQ9lqg3kZbEMQa7_DmjJnDkjNSuPgV5A8K8i7AxisEcQZ5fYMXMbHkJbHKpjr-jOtVwZipZTwdtBD-Gzru5AEpqR0y9JjghJFDRpTI33PQtB7NFyL6PMUYPih8bFIB/s1600/Oxygene-1977.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="316" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipj4nirjydR7yjsLwQ9lqg3kZbEMQa7_DmjJnDkjNSuPgV5A8K8i7AxisEcQZ5fYMXMbHkJbHKpjr-jOtVwZipZTwdtBD-Gzru5AEpqR0y9JjghJFDRpTI33PQtB7NFyL6PMUYPih8bFIB/s320/Oxygene-1977.jpg" width="320" /> </a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"> <iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="28" src="http://www.youtube.com/embed/Sj7A8SX7ccI?rel=0" width="425"></iframe> </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> Taaskord kirjutan albumist, mis on veidike erinev </span></span>- <span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">tõepoolest, sellel albumil on selgelt olemas kuus erinevat lugu, kuid need on jällegi üks osa suurest Oxygene'st ning seega ei hakka lisama lugude nimistut. Kui eelnevalt mainitud Mike Oldfieldi esikalbumit Tubular Bells oli mul au kuulata vinüülilt, siis see album on mul olemas originaal-CD'na 1977'st aastast ehk sellegagi kaasneb teatav lisaväärtus, kui lihtsalt teise suvalise CD'ga. Kui nüüd tegeleda väheke võrdlemisega, siis Oldfield on justkui rokirevolutsionäär, ent Jarre on hoopis vastupidine - ta on kiindunud süntesaatoritesse ning tema muusika ongi suures joones süntesaatorisümfoonia, mis on olnud õpetajaks ja innustajaks kindlasti paljudele praeguse ajastu elektroonilistele bändidele. Kes on näinud näiteks videosid Jarre laividelt, siis need kindlasti teavad, mida tema muusika endast kujutab - hüsteeriline rännak läbi postapokalüptilise maailma, mida illustreerivad eriti hirmutavalt ja jõledalt laserharfid ning abstraktsed süntersaatorihelid, mis on minu arust ühed lahedaimad ja omanäoliseimad instrumendid läbi aegade ning taaskord on nende toojaks massidesse just Jarre. Tema muusikat kui sellist on tegelikult väga keeruline kommenteerida - olles praeguseks täna hommikul väisanud seda albumit kolm-neli korda, ei taiu ma siiani veel selle albumi selgeid piire, kuna kui üks lugu hiilgab teatava positiivsuse ja naiivse Nu Podogi tüüpi meeleoluga, siis teine lugu on jällegi kohutavalt kurbades toonides surmamarss. Jean Michel Jarre muusika võib tunduda kui mingi suvaline laiatarbe saast, kus mingi vanatoi teeb laval suurt shõud ja tekitab muusikale taustaks igasugu plokkide ja isevalmistatud vidinate abil sürreaalseid helisid, ent asi on siiski hoopis teisiti - tema puhul on tegu elektroonilise muusika revolutsionääriga, kelle käesolev teos on võrreldav mõne Beethoveni sümfooniaga - muusikaterminoloogias tugevam käpp võiks heietada mida iganes selle muusika kohta ning analüüsida seda nii eest, tagant kui igast muust võimalikust vaatevinklist. Mina võtan aga seda albumit kui sedöövrit, mis ei küündi küll emotsionaalses mõttes minu jaoks nii kõrgele kui Oldfield, ent musikaalses ja maailma muutvas mõttes on tegu ilmselt veelgi suurema ja olulisema teosega, kui seda on Tubular Bells. <span style="color: #e69138;"><span style="font-size: large;"><b>Keeruline ja abstraktne, ent ülioluline verstapost elektroonilise muusika ajaloos</b></span></span><i><span style="font-size: large;"><span style="color: #e69138;"><b></b></span></span></i><span style="color: #e69138;"><b></b></span> </span></span></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-43174494963492142352011-06-25T13:34:00.000-07:002011-07-25T02:47:59.073-07:00Mike Oldfield "Tubular Bells" (1973)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEil8_SPwXQ1oMqw0MSbZEmveh_tL6LBgv9m4bbHjQM2_CsFaEd9OKx5eaoP_3NrihCXZC-XYEtrsaJJHfAkVmyc2PKgqOJSw0c3D_Q5j7eMF6uUGMacx8GnukZcxd7sLyb0osjAlnUBl863/s1600/00+-+Tubular+Bells-Front.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="316" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEil8_SPwXQ1oMqw0MSbZEmveh_tL6LBgv9m4bbHjQM2_CsFaEd9OKx5eaoP_3NrihCXZC-XYEtrsaJJHfAkVmyc2PKgqOJSw0c3D_Q5j7eMF6uUGMacx8GnukZcxd7sLyb0osjAlnUBl863/s320/00+-+Tubular+Bells-Front.jpg" width="320" /></a> </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"> <span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="28" src="http://www.youtube.com/embed/bYmIKcP7Nbc?rel=0" width="425"></iframe></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Tõepoolest, see plaadiarvustus on veidike erinev kui teised - Mike Oldfieldi "Tubular Bells" on lihtsalt üks geniaalsemaid helilisi teosed läbi aegade. Nagu arvatavasti iga teadjam lugeja juba märkas, siis ei ole eelpool välja toodud ka albumil esindatud palasid, kuna see album koosnebki suures plaanis ainult ühest loost. Eriti hinge läheb see album mulle aga seepärast, et see on üks ainsamaid albumeid, mida mul on au olnud kuulata originaalvinüülilt - kui kõrvutada arvutist-pleierist kuulamist eepilise vinüülikuulamisega, siis see viimane on ikkagi kordi meelejäävam ja õdusam. </span></span><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; font-size: small;">Kui albumist lähemalt rääkida, siis Oldfield kui selline ei ole tänapäeva muusikakultuuris kuigi tuntud tegija - tema hiilgeteoseks jäi Tubular Bells ning hiljem veel mõned laiatarberadadel rändavad lood, mis ei vääri aga antud hetkel kõlapinda. Käesolev album ei olegi justkui ükski üldjuhul tuntud zanr - kõige rohkem liigitakski teda klassikalise muusika valdkonda, kuigi meile kõigile kinnistub klassikalisele muusikale mõeldes totter stereotüüp viiulitest, metsasarvedest ja hiiglaslikest kontserdisaalidest. Mike Oldfieldi ponnistused olidki seda murda - ta mängib albumil mitutkümmet eri instrumenti, luues seeläbi enda sümfoonia, mis toimib nii vaimse rännakuna, õhtuse puhastusena kui vaimuvärskendajana. Kuna vinüülil on kaks poolt, siis võin kohe kindlasti väita, et mulle isiklikult meeldib esimene pool kordades rohkem - kes seda teost on kuulnud, teab kindlasti esimesest poolest seda kuulsat The Exorcisti tunnusmeloodiat; momenti, mil Oldfield esitleb kõiki käsitletavaid instrumente ning kohta, mil Oldfieldlik rokksümfoonia transformeerus üle naivistlikuks šamaaniheietuseks ning sealt edasi taas endale omasesse stiili - see hüplikkus, mitmekesisus ja erinäolisus ongi need asjad, mis suudavad selle suurteose juures võluda. Albumi naelaks on muidugi moment, mil esitletakse Tubular Bellse - sel hetkel vältab ilmselt kõiki kuulajaid sarnane tunne, mida võib tunda Usual Suspects lõputwisti ajal või The Office Ricky Gervais naljade aegu - kõik on lihtsalt nii eepiline, et ei tea kas nutta, naerda või kurbusest ja õnnest segasena karjuda. Album, mis on rikastanud maailma muusikapilti niivõrd palju, et tee või tina - kui eelpool sai kiidetud esimest osa tohutult, siis loomulikult ei ole halvem ka teine osa, mis on aga rohkem sürreaalne kui esimene ning milles puuduvad nii selged pidepunktid kui esimeses osas. Võiks selle albumi erinevatest nägudest heietada pikalt, aga eks see ole põhiliselt vaid minu nägemus - iga kuulaja näeb selles albumis seda, mida ta näha soovib. <span style="font-size: large;"><span style="color: #6aa84f;"><b>Midagi, mis on kohustuslik igale melomaanile - Mike Oldfield on musikaalne geenius, kes Tubular Bellsiga tõestab enda võimekust luua üksinda suurepärane rokksümfoonia (totter sõna tegelikult)</b></span></span></span></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-26088389885288978722011-06-13T14:08:00.000-07:002011-07-25T02:47:59.073-07:00Laika Virgin "Laika Virgin" (2011)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrIKstzWYrUDkC7B8cVqF6YHMbM4XnQmOq1lA5u5ai6nZ4LQuoApg_4B-SbvJUqMNof95NIGl1AmYM-AvK_5dStAUaPt0gDozIfWCBKHTcHY-8lIXheyWZjUBejmCum0vH72JyoPo9rrHL/s1600/11376571_dgDgY1.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="292" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrIKstzWYrUDkC7B8cVqF6YHMbM4XnQmOq1lA5u5ai6nZ4LQuoApg_4B-SbvJUqMNof95NIGl1AmYM-AvK_5dStAUaPt0gDozIfWCBKHTcHY-8lIXheyWZjUBejmCum0vH72JyoPo9rrHL/s320/11376571_dgDgY1.jpeg" width="320" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>1. Tantsupõrandal</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>2. Ilusad Inimesed</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>3. Portfoolio</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>4. Korgijoogimees</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>5. Tantsid Koit Toomega</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>6. Hoia Mind</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>7. Sinu ülbus</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>8. Tonyle</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>9. Külmkapi romantik</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>10. Tarantino hommikukohv</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>11. Nähtamatu</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>12. Joodikuid, koeri ja pätte</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>13. Allergia</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>14. Süütaja</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>15. Maailm on pausi peal</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>16. Lendav ookean</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b><br />
</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b> </b><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Laika Virgini plaat pole enam absoluutselt nii kergesti seeditav ja laiadele massidele maitsev suutäis - tegu on millegi hoopis keerulisemaga. Tegu ei ole kindlasti ka ühepalgelise albumiga, nagu seda oli Outloudzi üllitis. Kui Stig Rästa hästi kompaktse bändi puhul selgitasin, mis zanriga on tegu, siis siinkohal on seda vaat et võimatu teha - teatud karmimad palad albumil kõlavad justkui kõrvu kriipiv popp-punk, ent samas järgmine lugu on juba naisvokaaliga poppballad, millega järgi kannataks kuskil klubis täitsa tantsu vihuda. Minule isiklikult läheb sellist tüüpi vägagi veiderdav ja kergelt hull muusika peale, ent inimestele, kes lootsid sellest albumilt sellist pealetükkivalt elektroonilist ja melanhoolset muhedat roadalbumit, siis nemad peavad küll pettuma - sellist tüüpi muusika näiteks oli tõepoolest Ilusad Inimesed, kuid täielikult samade tunnustega lugu albumilt enam väga ei leia. Ei ole veel täielikult pädev hindama seda albumit kui tervikut - tunnen selgelt, et see album nõuab külgekasvamist ja kinnitumist, kuna tegu on lihtsalt nii mitmetahulise ja mitmeti mõistetava komplektiga, mille puhul on teatud hetkeil isegi raske mõista, kuidas kõik selle on kokku keetnud üks "kokk". Erilist tooks albumilt välja võib-olla kaks pala, mis jäid eriliselt kõlama. Neist esimene on Tarantino hommikukohv, mis võttis mul täielikult karbi lahti - lisaks vägevale musikaalsusele hakkasingi ma, nägemata loo nime, mõtlema miskipärast Tarantinole ning see näitab ju täiesti selgelt, et muusikud suudavad enda instru</span></span></span><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">mentaaliga anda edasi midagi, mida ei suudaks võib-olla isegi vaat et sõnadesse panna. Teine eriliselt meeldiv ja meeldejääv pala on kaheksa minutit pikk intsumentaalüllitis Lendav Ookean, mis on justkui segu lo-fi'st, indiest ja kergest trumm ja bassist - see lugu oli vaat et sama mitmetahuline, kui kunagi Queeni superteos Bohemian Rhapsody, mis koosneb neljast-viiest eri osast. Väga suurejooneline album igatahes ning arvatavasti nädala möödudes oskaksin veelgi täpsemalt enda tundeid sõnadesse panna. <span style="color: #3d85c6;"><b><span style="font-size: large;">Kreisi, veider ja mitmepalgeline popp-punk taaskord kodumaa vägevatelt seppadelt, kes on samuti suutnud luua midagi, mida varem kodumaises muusikataevas polnud</span></b></span></span></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br />
</div><div style="text-align: center;"><span style="color: black;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><b><iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="349" src="http://www.youtube.com/embed/4dm2BU1v1XQ?rel=0" width="425"></iframe></b></span></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: Verdana,sans-serif;"><b>Mõnus tiksumise lugu koos Marten Kuningaga </b></span></span> </div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-1184237524028094632011-06-13T13:25:00.000-07:002011-07-25T02:47:59.074-07:00Outloudz "Wide Awake" (2011)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMxqK1FuM2mRaERRmuecRyJCGNUXGL89A9HacDPDcoKNAujzDyHI-Ns_4d3OV3ij34-1SYf7xma94p76T1sg4fDK_AsFaTv57q-m63sey_7RKsrpmDj9YVpqagzZvoDmiTyPF9Qp44lhe9/s1600/M830264.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="274" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMxqK1FuM2mRaERRmuecRyJCGNUXGL89A9HacDPDcoKNAujzDyHI-Ns_4d3OV3ij34-1SYf7xma94p76T1sg4fDK_AsFaTv57q-m63sey_7RKsrpmDj9YVpqagzZvoDmiTyPF9Qp44lhe9/s320/M830264.jpg" width="320" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: Verdana,sans-serif; text-align: center;"> <b><span style="font-size: small;">1. All For You</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: Verdana,sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">2. I Wanna Meet Bob Dylan</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: Verdana,sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">3. It Was You</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: Verdana,sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">4. Everything Is Alright</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: Verdana,sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">5. Out Little World</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: Verdana,sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">6. Wide Awake</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: Verdana,sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">7. Falling Down</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: Verdana,sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">8. Horrors</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: Verdana,sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">9. Monkey Business</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: Verdana,sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">10. Alive</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: Verdana,sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">11. The Only Sound</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><b style="font-family: Verdana,sans-serif;"><span style="font-size: small;">12. Marathon of Love </span></b></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"> <span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Kes siis praegu ei teaks Outloudzi, eksole. Nende album on saavutanud viimastel kuudel lausa müütilise staatuse, olles kõigie plaatidega äritsevade ettevõtete tabeleis tipukohtadel ning ega Stigki selle põhjuseks midagi ei oska öelda. Mina aga midagi tajun - tegu on esimese tõeliselt õige hingega indiealbumiga. Jah, tõesti, eestlaste kui selliste jaoks ei ole mõiste indie just kuigi tuntud ning eks ta ongi üks vägagi mitmeti mõistetav sõna, ent vaadakem seda kui liikumist Indie kujutab endast muusikat, milles on kõik õige ning asi ei toimi mitte suurte kasumite ja Wembley staadioni kontsertide nimel, vaid lihtsalt hea enesetunde ning inimeste hea olemise nimel ning see ongi ilmselt see, mis on sundinud väga suurel hulgal inimestel välja käima kupüüri kaks, et soetada endale see tundmatu kõrva jaoks määratlematu album. Olles kursis indie kui sellisega ning olles ka nüüdseks seda albumit korda paar väisanud, võin kinnitada - tegu on millegi õigega. Stig Rästale suur kummardus, et ta sai inspiratsiooni väheke toorest ja puisest Trafficust, võttis selle põhjaks, ammutas veidikene juurde veel ka Popidioodist ja Laika Virginist ning kokku ongi keeratud üks mõnusalt ühtlane kodumaine album, mis suudaks ennast maksma panna ka mäslevas Briti indietaevas. Praeguseks on meie raadiojaamadesse jõudnud (vist?) juba kolm Outloudzi singlit, ent ma olen kindel, et lähema aasta jooksul tiksuvad need kõik palad raadiost läbi ning kõik saavutavad nii-öelda naiivselt öeldes kuulsuse, kuna mina ei suutnud küll sealt nüüd mingit silmapaistvalt nadi lugu eristada, mille võiks otsekohe kõrvale tõrjuda või stiililiselt kõrvale jätta. Edu neile ja kindlasti kuulan ka nende järgmist kauamängivat. <span style="color: #6aa84f;"><span style="font-size: large;"><b>Ülimalt kodune, ent samas ka mujal läbi lööv indiealbum, mis näitab jällegi Eesti muusika vägevat arengut</b></span></span></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br />
</div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-60469344183251493352011-06-13T11:10:00.000-07:002011-06-13T11:11:35.550-07:00The Adjustment Bureau (2011)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiiNpl6_VFYNUfBYSpmZ2zsTnX4Dieqtd_-7eJXzBYtCeJVPFqTRXEXrn4Vzufp32_zpmrUKR0OnNsXVrTZrKBKnY_Hj-G4LalM8UH5vbq2JueWA0Wne5jpoFQJa4YgD4c61Y_GuLSBqgkS/s1600/ADJUSTMENT-BUREAU.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiiNpl6_VFYNUfBYSpmZ2zsTnX4Dieqtd_-7eJXzBYtCeJVPFqTRXEXrn4Vzufp32_zpmrUKR0OnNsXVrTZrKBKnY_Hj-G4LalM8UH5vbq2JueWA0Wne5jpoFQJa4YgD4c61Y_GuLSBqgkS/s400/ADJUSTMENT-BUREAU.png" width="282" /> </a></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><b>Kas me kontrollime ise oma saatust või manipuleerivad meiega nähtamatud jõud? Senatisse teel olev ambitsioonikas poliitik David Norris kohtub juhuslikult võluva baleriini Elise Sellasega, kellesarnast naist ta oma elus varem näinud pole. Just siis, kui Davidile tundub, et on tüdrukusse armumas, sekkuvad salapärased mehed, kelle eesmärgiks on need kaks lahus hoida. David saab teada, et tegemist on Saatuse Büroo agentidega, kes kasutavad kõiki enda valduses olevaid vahendeid, takistamaks Davidit ja Elise’i kokku jäämast. Ta peab tüdrukust loobuma ja liikuma mööda tema jaoks ettemääratud rada... või riskima kõigega, et olla koos oma armastatuga.</b></span></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: left;"><span style="font-size: small;"><b> </b>Saatuse Büroo näib ju paberil vaat et ideaalne välja - meeldivate näitlejatega linateos, mis peaks käsitlema saatuse küsimust taaskord mingi uue vaatenurga alt, ent siiski ei jätnud film mulle kinos esimest koda treilerit nähes kuigi sügavat muljet ning ei jäänud justkui absoluutselt ootama. Miski jäi aga kripeldama ja pidin ju siiski ära vaatama. Tõepoolest, minu huvi puudumine selle teose vastu oli põhjendatud - tegu oli vägagi toore ja nätske lihakäntsakaga, mis pärast veidikest küpsemist oleks võinud olla suurepärane hõrgutis. Tõepoolest, näitlejatööd oli suurepärased ning tegelikult oligi Damoni ja Blunti vaheline armutrall väga huvitav jälgida ning tekkis isegi teatav kaasakiskuvus, kuid asi läks ikkagi vägagi täbaraks kui kaadrisse ilmusid Saatuse Büroo jüngrid, kelle tegevuse adekvaatsus oli väga kaheldava väärtusega. Põhimõtteliselt absoluutselt ei seletatud lahti nende nii-öelda portfelliga inglite võimeid - käega vehkides said nad midagi teha ja kübara abiga said nad uksi liikumiseks kasutada, aga kas neil endal ka tegelikult mingeid reaalseid võimeid oli, seda ei seletatud. Ühel hetkel kõlas justkui läbi, nagu selle büroo töötajail oleks antud peoga lisaeluaastaid, kuid kes need selle büroo töötajad siis ikkagi on. Lisaks muidugi see kõige ikoonilisem saatuseplaan - mida, oh mida pidi see endast kujutama ja kas režissöörgi pani seal lihtsalt hulga jooni üksteise otsa ja vahepeale veel mõned punased lärakad, kui olukord väga nadi oli - kes seda teab. Selliseid küsitavusi võiks veel kümneid välja tuua, kuid see ei ole ilmselt oluline - teema suutis ennast siiski mingil määral õigustada. Hakkasin lõpuks enda jaoks ette kujutama, et need tegelased on justkui pop-up abilised arvutimängudes või kirjaklamber Wordis - nad on inimese otsustusvõime füüsilised kujutised, kes üritavad inimesele peale suruda mingeid otsuseid, kuigi need võivad tegelikult olla hoopiski inimese salasoovid või ihad, vaadates kõrvale üldisest plaanis. Täiesti vaadatav film ja võib-olla olen ma liialt naiivne ja kriitiline, et seda filmi nautida, aga olgu nii. Lõpuks ikkagi veel üks küsimus - kes kurat siis lõppude-lõpuks ikkagi see Esimees oli !?</span> <b><span style="color: #e69138;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Veidi toores, ent väga vaatemänguline ja üpriski kaasakiskuv ulmejant</span></span></span></b><span style="color: #e69138;"><br />
</span></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-24178604735974784002011-06-13T03:42:00.000-07:002011-06-13T03:42:57.283-07:00Hanna (2011)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbzZGH7zlmkdOVSuHz3Xf_ehHxpwz8bCflyMtLDTfdoZLQbPXv3K77hYYCuFaOr5tp47Rpp0cv_l0Bz0MJOUe6RAULm9nZ7IlwabYa4xrSTM0th-QwnfRaq7trwzQOijGt-PE0U5CqwxDC/s1600/1-British-Movie-Hanna-Poster-4-e1304214008288.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="261" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbzZGH7zlmkdOVSuHz3Xf_ehHxpwz8bCflyMtLDTfdoZLQbPXv3K77hYYCuFaOr5tp47Rpp0cv_l0Bz0MJOUe6RAULm9nZ7IlwabYa4xrSTM0th-QwnfRaq7trwzQOijGt-PE0U5CqwxDC/s400/1-British-Movie-Hanna-Poster-4-e1304214008288.jpg" width="400" /> </a></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;">Hanna on teismeline tüdruk. Oma jõu, vastupidavuse ja kavaluse poolest on ta aga vääriline elukutselise sõduriga. Selle põhjuseks on tema isa, endise CIA agendi range väljaõpe Põhja-Soome metsikus looduses. Elades teisiti mistahes teismelisest on kogu ta elu ja kasvatus olnud suunatud ideaalse salamõrvari loomisele. Täiskasvanuks tuleb tal saada äkiliselt, mil isa saadab ta laia maailma missioonile. Salaja läbi Euroopa rännates peab tüdruk vältima pidevalt agente, keda on teda püüdma saatnud armutu luureohvitser, kelle hingel on mitmeid musti saladusi. Jõudes lähemale oma lõplikule sihtmärgile, seisab Hanna silmitsi jahmatavate paljastustega oma päritolu kohta ning peab vastama küsimustele iseenda inimlikkuse osas.</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: center;"><b><span style="font-size: small;"><br />
</span></b></div><div class="separator" style="clear: both; font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; text-align: left;"><b><span style="font-size: small;"> </span></b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Käesolev film jäi mulle silma juba tükk-tükk aega tagasi, mil juhtusin nägema treilerit - nägi välja kui tõeliselt stiilne kassi-hiire mäng, mis on kastetud kergelt indiekastmesse ning peale on puistatud väheke mõnusat omapära. Seega ei olnudki mingit küsimust, et see on üks filmidest, mis 2011. aastal tuleb kindlasti ära näha. Ma üldiselt et peta endale seatud lootusi ja nii läkski. Film oli tõeliselt meisterlik ja omapärane juba esimestest minutitest alates - juba siis paistis välja, et Eric Bana on üle pika aja taas täielikult endale sobivasse rolli sattunud ning lausa nauding oli vaadata. Loomulikult, head rollid olid nii Eric Banal kui Cate Blanchettil, ent põhilised kummardused ja lillevanikud kindlasti ikkagi </span><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Saoirse Ronanile, kes mängis siis filmi nimetegelast. Nagu arvatavasti teadjamad ning kokkuvõtet lugeda viitsinud inimesed </span></span><span style="font-size: small;">inimsed juba teavad, siis Hanna oli väga endassetõmbunud ning enesekindel, ent kogenematu ja tapjalik tüdruk, kelle tegelaskuju mängimine nõuab erilist isikupära ning Saoirsel seda on - iga pilguheit kaamerasse paneb arvatavasti isegi filmi vaatajal kõhu keerama, kuna tema teatav külm ja kalk pilk on lihtsalt niivõrd hirmutav. Kui nüüd rääkida aga filmist lähemalt, siis mulle meeldis eriliselt filmi ülesehitus - kaudselt meenutas ülesehituselt veidike Eat, Pray, Love't, mis oli küll totaalne käkk, ent siingi filmis võis ära tunda teatavad perioodid, kus ta viibis erinevates piirkondades ning lahendas kaudselt igas paigas erinevaid probleeme - see võib olla ka mingi veidikene väärastunud nägemus, aga minule ta igatahes niiviisi tundus. Filmi põnevuse ja kaasakiskuvuse tekitamisel on suur osa ka kindlasti suurepäraselt soundtrackil, mille on loonud Chemical Brothers - see film oli justkui tegelikult üle vindi keeratud möllufilm, mis nõudiski endale taustaks sellist uuenduslikku ja kergelt psühedeelilist sümfooniat, mis väljendaks suurepäraselt filmi nägu. Seni arvatavasti üks 2011. aasta meeldejäävamaid filme, tõeliselt vägev. <b><span style="font-size: large;"><span style="color: #cc0000;">Üle vindi keeratud põnevik, mis näitas väga hästi Joe Wrighti meisterlikkust erinevate žanrite peal</span></span></b></span></div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-23418500504048583432011-06-06T04:27:00.000-07:002011-06-06T07:38:52.841-07:00A Nightmare on Elm Street (1984)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZur8tahVBICNRegq40AYmv_TW9TJHbQsK0q3VeHuTjFnkzY-0KdlR5z7_JAG0qAzMiSbyPHsrZ-xNJ5Wx6XRTsr_nq1CwPH6GBHXgU_VauZMLVPfE3G3AEUWIVY86Wx8RkoMmeiwfWJe0/s1600/nightmare_on_elm_street.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZur8tahVBICNRegq40AYmv_TW9TJHbQsK0q3VeHuTjFnkzY-0KdlR5z7_JAG0qAzMiSbyPHsrZ-xNJ5Wx6XRTsr_nq1CwPH6GBHXgU_VauZMLVPfE3G3AEUWIVY86Wx8RkoMmeiwfWJe0/s400/nightmare_on_elm_street.jpg" width="260" /> </a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif; font-size: small;"><b>1980. aastate algul tappis Freddy Krueger - samuti tuntud kui Springwoodi mõrvar - mitmed lapsed ära kindaga, mille sõrmede külge olid kinnitatud habemenoad. Kui kohtuniku naiivse otsuse tagajärjel pääseb ta vabadusse, põletatakse ta elusalt katlaruumis, kus ta töötas vihaste vanemate käe all, kelle lapsi ta südametult tappis. Aastaid pärast enda surma, need lapsed kelle vanemad olid vastutavad Freddy surma pärast - kaasa arvatud Nancy Thompson, politseiohvitseri tütar, kes arreteeris Kruegeri - kannatavad jõledate painajate all, mis sisaldavad endas põlenud mees kandmas habemenugade kinnas oma käel. Freddy Kruegeri vaim hirmutab neid nende unenägud ning kui Nancy parim sõbranna tapetakse jõledal viisil oma unenäos läbi Freddy käe, võtab Nancy asja kätte ning otsustab lõpetada selle kurja psühhopaadi räiged teod. </b></span></div><br />
<br />
<span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Luupainaja Elm Streetil on üks klassikalistest õudusfilmidest, mille varasemat mittenägemist on lausa patt tunnistada minusugusel suhteliselt paadunud õudusfilmifännil, ent vigu annab alati parandada ning nii saigi tehtud. Lisaks niisama vaatamata jätmisele valdasid mind ka igasugu eelarvamused - millegipärast kartsin, et tegu on suhteliselt tühja slasheriga, kus filmi esimene pool on tohutult uimane ning teist poolt hoiavad üleval vaid helilooja suurepärane heliriba ning hüppav kaamera, kuid pidin enda eelarvamused ümber lükkama - need oli põhjustanud ilmselt lihtsalt vähene huvi filmi vastu. Tegu on kindlasti ühe olulisimi õudusfilmiga üleüldse, kuna see film on justkui Jenga torni alumine klots, mille äratõmbamisel kukub kokku kogu torn - arvatavasti ei oleks meieni jõudnud igasugu vägevaid juustuseid slashereid ja arvatavasti ei oleks ka üleüldse õudusfilmizanr nii mitmekesine, kui ei oleks 1984. aastal Wes Craveni sulest ilmunud seda mainstream-õudusfilminduse alustala. Imetlusväärne on just see, kui omapärane on tegelikult ülesehitus - tõepoolest, võib-olla tundub see nii-öelda une pealt tapmine veidi naiivsena, kuid vähemalt käesolevas filmis suudeti seda suurepäraselt välja mängida. Freddy Kruegeri unekiusamise nõrgim lüli oli vast see moment, kui Nancy jäi vannis magama - hiljem võis näha, kuidas unenägude nägemiseks pidi inimene kõigepealt mõne minuti magama, ent vannis hakkas Nancy vaat et pärast silmade sulgemist juba painajat nägema. Lisaks on muidugi tõeliselt lahe, et Nancy sõbrast nolki mängib filmist Johnny Depp ja kas tõesti on olemas veel paremat filmi millega enda näitlejakarjääri alustada - ikooniline filmimaailma muutnud õudusfilm. Silmaringi laiendamiseks ja filminduse kursis olemiseks peaksid selle filmi ära vaatama kõik vähegi filmidest huvi tundvad inimesed - tõepoolest, mõned läbi lillede gore-momendid võivad hellahingelisematel seedetrakti väheke valet pidi käima panna, aga vaevalt-vaevalt, kuna film kisub niivõrd hästi vaataja kaasa ning detailidele süvenemine ei olegi vaat et oluline. <span style="font-size: large;"><span style="color: #cc0000;"><b>Väga mõnusa tempoga õudusfilm, mis on uuemat õudusfilmikultuuri muutnud vast kõige tugevamini</b></span></span></span></span>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-61911776437735128212011-06-03T06:09:00.000-07:002011-06-03T06:10:45.331-07:00Sixteen Candles (1984)<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghLhInAKzqZy7RzCzT7ID6IRgbP99Ni0BPLa7qMNSoYiVlxIidyUQNKyXey4CqTyT9PAEUyIDrplmf9qMMZGnvtE1FjpRB1DqxcZj6-5BKCTpGd5fukgtHL9QvwDRqtTf5uoh1vZsX3Ojs/s1600/sixteen_candles_ver3.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghLhInAKzqZy7RzCzT7ID6IRgbP99Ni0BPLa7qMNSoYiVlxIidyUQNKyXey4CqTyT9PAEUyIDrplmf9qMMZGnvtE1FjpRB1DqxcZj6-5BKCTpGd5fukgtHL9QvwDRqtTf5uoh1vZsX3Ojs/s400/sixteen_candles_ver3.jpg" width="268" /></a></div><div style="text-align: center;"><b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">John Hughes'i kirjutatud ning lavastatud romantilise komöödia keskmes on kuueteistkümnendale eluaastale lähenev Samantha, kelle õde on abiellumas, mistõttu unustab tema pere ta sünnipäeva sootuks. Lisaks sellele tunneb ta suurt huvi kooli populaarseima noormehe vastu, samas kui temast endast huvitub kooli suurim nohik. "Kuusteist küünalt" on vaimukas lugu teekonnast, mille läbib tüdruk naiseks saades. </span></span></b></div><div style="text-align: center;"></div><div style="text-align: center;"></div><div style="text-align: center;"></div><div style="text-align: center;"></div><div style="text-align: center;"></div><div style="text-align: center;"></div><div style="text-align: center;"><br />
<br />
</div><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> John Hughes on kindlasti üks 80ndate režissööre, kelle filmide vaatamine sellise zanri isuga on vaat et kohustuslik - olles aga varem olnud näinud Hommikusöögiklubi, otsustasin ette võtta selle, veidikene vähem kõlapinda leidnud teose. Sisuliselt on film väga lihtne, nagu ka eelpool mainitud kokkuvõttest selgub, ent kontseptsiooni teeb huvitavaks Hughesi iseloomulik käekiri - tegelaste olemust ei seletata just kuigi detailselt lahti, seega jääb vaatajale suurel määral kohustus ise mõistatada, kes kujutab keda ning mis eesmärgil just teda antud hetkel ekraanil näidatakse. Mina pean seda tema plussiks, ent kindlasti on ka inimesi, kelle jaoks on see totaalselt miinus, sest näiteks tänapäeva noortefilmidega harjunud inimesed ei tauni vist taolist ülesehitus - neile on ju niivõrd loomulik, et kõik söödetakse kandikul ette ja veel räägitakse jupp juttugi juurde. Kõige kiiduväärsem osa filmi juures on arvatavasti huumor, kuna võrreldes praeguste noortefilmide oli sealne huumor väga täiskasvanulik ja läbimõeldud, mitte toores, ropp ja rõve nagu praegu. Samas ei tohi aga ka unustada kustumatuid tegelaskujusid nagu Long Duk Dong, Geek ja Bryce, kes ongi arvatavasti kõige säravamad osad filmi juures - kes suudaks unustada siis tralli seoses Samantha aluspesuga, milles noor Anthony Michael Hall tundis ennast väga meeldivalt (et mitte valesti mõista, siis ta tundis ennast meeldivalt siiski selles olukorras, mitte naiste aluspesus). Kui nüüd tuua sisse võrdlus Hommikusöögiklubiga, siis antud film on kindlasti pigem meelelahutusfilm ning komöödia, kui vastandiks Hommikusöögiklubi on väga selgelt draama ning huumor on pigem selline ülevoolav ja pinnapealne osa, mis aitab lihtsalt teemat paremini kinnistada - isiklikult meeldib mulle siiski teine film rohkem. Kindlasti on käesolevat filmi huvitav vaadata puberteeti põdevatel noortel, kuna Samantha tegelaskuju oli ikka veel tugevalt puberteedi kütkeis ning ehk tekiks neil noortelgi teatud paralleelimoment, kuid kes seda teab !? <b><span style="color: #45818e;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Humoorikas ning lihtne vaatamine, mis peegeldab siiski 80ndate õhustikku suurepäraselt ning suudab täiskasvanuliku huumoriga naerutada vägagi mitmekülgset auditooriumi</span></span></span></b></span></span>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1222256197010184806.post-86645974444356509812011-06-01T02:23:00.000-07:002011-06-01T02:24:18.900-07:00Night of the Creeps (1986)<div style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgShkAR-l0oah4ZAb7AXXH_IOpvioKN6Pso87OF5dEBqA0RG3oQtN_uljSGdOm_IYftULD6qqytOzkmMmvKk627PnXJ4vR8LCVGOhIXlO-x3y1n4nq75DR14y3sBGM6VWwPT6B93QpTdNvb/s1600/fred-dekker-night-of-the-creeps-starring-jason-lively-steve-marshall-jill-whitlow-and-tom-atkins-1986-poster.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgShkAR-l0oah4ZAb7AXXH_IOpvioKN6Pso87OF5dEBqA0RG3oQtN_uljSGdOm_IYftULD6qqytOzkmMmvKk627PnXJ4vR8LCVGOhIXlO-x3y1n4nq75DR14y3sBGM6VWwPT6B93QpTdNvb/s400/fred-dekker-night-of-the-creeps-starring-jason-lively-steve-marshall-jill-whitlow-and-tom-atkins-1986-poster.png" width="260" /></a><br />
<b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">1959. aastal langeb Maale tulnukate eksperiment ja nakatab ühe üliõpilastest. Nad külmutavad tema, kuid mitmekümne aasta pärast sulatavad juhuslikult kaks nohikust üliõpilast nakatunu keha, kes hakkab seejärel ülikoolilinnakut nakatama enda viirusega, mis muudab nakatanud verenäljasteks elavateks surnuteks. Sellel filmil põhineb kaudselt ka 2006 aastal ilmunud õuduskomöödia Slither.</span></span></b></div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: left;"><b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"> </span></span></b><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">Algselt ma suhtusin sellesse filmi suhteliselt skeptiliselt</span></span><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;">, kuna film tundus olevat juskui üks sadadest-tuhandetest üksluistest B-maigulistest 80'date õudusfilmidest, kus filmi põhineb puhtalt mingitel nõmedatel ehmatuskohtadel. Samas vastukaaluks oli aga see, et Slither meeldis mulle väga - tegu oli justkui seguga kõigest, mis peaks ühes õudusfilmis olema ning see oli kokku segadus maitsekalt ja kõike võeti väga chillilt. Sellise nii-ja-naa tundega asusingi siis teost kaema - üllatus oli tõeliselt suur. Poleks ealeski osanud oodata, et see film saab olema veel chillim, gruuvim ja lahedam kui Slither. Film oligi justkui kõik, mis 80'datele iseloomulik oli - mõnus kolledžimaik, musta minevikuga politseinikud, kõvasti paljast keha ja mõnuga elavaid surnuid. Võiks kiita näitlejaid, kuid sellest poleks suurt kasu - kõik näitlejad olid põhimõtteliselt täiesti suvalised kujud, kelle jaoks oli see film kas ainus või siis üks ainsamatest filmirollidest kogu karjääri jooksul. Samas, kiita saab kindlasti nii stsenaariumi autorit kui režissööri Fred Dekkerit - tänu temale on see teos taolise kultusstaatuse saavutanud ning eriti austusväärne on ka see, et ta viitas auga endale inspiratsiooni pakkunud režissööridele - oli mtimed sarnaste nimedega tegelaskujusid nagu näiteks Sgt. Raimi, Ray Cameron jne. Kahjuks või õnneks ma aga rohkem ei räägi - edasi lisan vaid pilte, mis näitavad selle film olemust palju paremini kui lihtlabased sõnad. <span style="color: #741b47;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-size: large;"><b>Tõeliselt omanäoline, ent mõnusate 80'date joontega õuduskomöödia, mis ei häbene näitamast ei verepurskeid ega paljast rinda</b></span></span></span></span></span></div><div style="text-align: left;"><br />
</div><div style="text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="color: #741b47;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-size: large;"><b> </b></span></span></span></span></span><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEju_EUZ3qUf9FhtUKlYgZJkjHpGwXtFOCPNVtDyjWKU6HBUrGSEJ4kNyyRsy8eYprwrN89oLmTt3QEmIsE4ZBT2xqglFb6XqK1y3yk8leYD9J1F8KoB19sElu89fYCgQc7ynfaB0PH_5Tww/s1600/466.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="298" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEju_EUZ3qUf9FhtUKlYgZJkjHpGwXtFOCPNVtDyjWKU6HBUrGSEJ4kNyyRsy8eYprwrN89oLmTt3QEmIsE4ZBT2xqglFb6XqK1y3yk8leYD9J1F8KoB19sElu89fYCgQc7ynfaB0PH_5Tww/s400/466.jpg" width="400" /></a><br />
<span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><b>"Screaming like banshees, hahah"</b></span></span><br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><img border="0" height="297" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigojh4RUqJnqmTesw7U6Wkddq1ydK2uEReRLBzr92WLeSJiHGUSGzIsz6lDHgBxYRAgRBLiRgyybNnuq0nSxYcm9TtTfG7PCp0l7At6Z2ofyPhKRIXGoLWfUYj7b9yTCzoKmOkSgWB8E9C/s400/600full-night-of-the-creeps-screenshot.jpg" width="400" /></div><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><b>"See you tomorrow, Sir"</b></span></span><br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxFkRSNKN5lx9DtF6syW0Mkwtt4IdTqKNHeYvIT_1W2-zuA3P3HMozsVN8IjuSs4cXoDpnHCBjUDrljzvfFTO6-IpuHPXuZd6n2i0RnxP3Y59SIjg_duLmwJqq3Bl3p4My6REgD9McJOwn/s1600/night+of+the+creeps+zombie+cat.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="236" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxFkRSNKN5lx9DtF6syW0Mkwtt4IdTqKNHeYvIT_1W2-zuA3P3HMozsVN8IjuSs4cXoDpnHCBjUDrljzvfFTO6-IpuHPXuZd6n2i0RnxP3Y59SIjg_duLmwJqq3Bl3p4My6REgD9McJOwn/s400/night+of+the+creeps+zombie+cat.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><b><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><span style="font-size: small;">"Hey Gordon, where have You been ?!"</span></span></b> </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgd2ecca3DeRNHBeS4Yqt2jTfW6QVz8iVYd-K9Lu7TX89IKLzk1_ykdwpNEHQ55iT6xG1951fHt1FrUP-vfXamKIE4sfHo4GDUkax3YsVBeo_Isg9xpRLkxqtyKQOaNtof1V6ABYeX1qQFO/s1600/creeps.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="275" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgd2ecca3DeRNHBeS4Yqt2jTfW6QVz8iVYd-K9Lu7TX89IKLzk1_ykdwpNEHQ55iT6xG1951fHt1FrUP-vfXamKIE4sfHo4GDUkax3YsVBeo_Isg9xpRLkxqtyKQOaNtof1V6ABYeX1qQFO/s400/creeps.jpg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><b>"Thrill me !"</b></span></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_Hfv3uXjLNrmLv_iNMdL-4_ztdtPjN3mIz3dD-KsUz94fYEAoc3N7aVg8a8E7CesW9nlWAXw84A_FL_CJ__PtD1MqpqV3T9BRGGHuf68SMfinuvvruvOQetNn7rFHEZ0r94-AkBN3CN7U/s1600/night-of-the-creeps.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="281" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_Hfv3uXjLNrmLv_iNMdL-4_ztdtPjN3mIz3dD-KsUz94fYEAoc3N7aVg8a8E7CesW9nlWAXw84A_FL_CJ__PtD1MqpqV3T9BRGGHuf68SMfinuvvruvOQetNn7rFHEZ0r94-AkBN3CN7U/s400/night-of-the-creeps.jpg" width="400" /></a></div><span style="font-size: small;"><span style="font-family: "Trebuchet MS",sans-serif;"><b>"Holy shit, the basement - what is in there ?!" </b></span></span> </div>Kassparhttp://www.blogger.com/profile/09570691949532545748noreply@blogger.com0