Persse, nii pikalt pole kirjutanud midagi, et hirm hakkab lausa. Päris tõsiselt. Ma ei viitsi momendil jamada ka nende lugude tiitlitega, seega jäägu seegi praegu tegemata, Tõeliselt hea tunde tekitab ikka uuesti kirjutama hakkamine. Aga see-selleks - rääkides lähemalt little hurricane'st, siis tegu on millegi tõeliselt tormilisega, nagu nimigi väidab. Bändi avastasin, nagu mitmedki muud bändid, tänu muusikaaustajast heale semule Laurile, kes mulle aegu tagasi söötis ette selle duo ülimalt vägeva pala Wilcox Sessionsilt, mis muutis mind momentselt nende austajaks. Õige pea sattusin Youtube vahendusel peale nende teiselegi ülivägevale laivile palaga Give'em Hell, mis kahjuks albumivariandis küll ei kõla nii vägevalt, kuid see Youtubes olev laiv mõjub küll ikka liigagi hästi. Rääkides lähemalt nüüd aga albumist, siis ausalt öeldes nillisid albumit juba pikka-pikka aega, kuid küüned ei tahtnud kuidagi taha hakata. Nüüd, õnneks, mitmed kuud hiljem tundsin äkitselt, et hakkab tekkima grip ning avastasin, et on võimalik see album hankida. Ilmselge õnnejoovastus ja mõeldud-tehtud. Soojenduseks midagi kokkuvõtvat öeldes peaks mainima, et tegelikult ei oodanud päris seda mida sain - tõepoolest, tegu on ülimalt muheda bändiga ning ilmselt õige kommentaari saaksin anda alles pärast nende laivis kuulmist, kuid kuna sihukest võimalust pole praegu mitte kuradi kusagilt võtta, siis pean leppima sellega mis praegu antud on. Jällegi, albumil on ju väga häid lugusid - võtkem kasvõi palad Haunted Heart kui samuti üks varemkuuldud lugu ning tõeliselt eepiline pala iseloomustamaks just seda, mida sellelt albumilt tervikuna ootasin ning Hold Me Back, mis on 50 sekundit pikk üllitis, mis lendas pikemalt mõtlemata minu mobiilihelinaks. Neile pärlitele vaatamata jääb minu jaoks aga midagi justkui puudu - tõepoolest, on ju enamikel lugudel isegi olemas see iseloomulik saund ja lindistamiskvaliteetki on piisavalt juust, et minna kokku selle bändi meelestatusega, kuid on puudu see, mis on olemas sarnast stiili viljelevatel The Dead Weatheril ja peatselt Eestis esineval Rival Sonsil. Selleks on hing, mis ongi bändi juures kõige olulisem - kuula ükskõik millist The Dead Weatheri lugu ning sa tajud, kuid Allison Mossharti häälest nõrgub seksikust ja kirge ning kuidas puhtalt läbi kitarriheli ja vahel ka vokaali saad sa narkootilise üledoosi Jack White geniaalsusest. Sellist effekti pole aga kahjuks selle bändiga - tõesti, on ju selle duo naispoolgi väga omanäoline, kuid kuidagi mitte see. Laivides jätab tõepoolest väga hea fiilingu, aga üldiselt on inimestele oluline just albumi tekitavat fiiling ja albumil jääb, nii kahju kui see ka pole, sellest kõvasti vajaka. Lisaks puuduvale särale peab nentima, et ma ei mõista päris mitut albumil olevat ballaadi, mis on lihtsalt totaalselt bändi meeleolust mööda - on ju ammu teada tõde, et hea album on hea juba siis, kui seal on 2-3 head lugu, kuid sellise pealtnäha lausa musikaalsest geniaalsusest nõrguva koosseisu puhul poleks seda uskunud, Võib-olla minu loll kiiks ja ega tegelikult pole veel ehk albumitki piisavalt kuulanud, aga mulle tundub et nendest ei saa minu teetassi. Üldpilt on aga see, et otseselt pettunud ei ole aga mingit erilist elamust varasemalt saadud ülivägevate laivide põhjal ei saanud. Kes on vintage rokk ja rolli pede siis visaku igati pilk peale - nais-mees duo'd on minuarust alati huvitavad ja annavad muusikale justkui uue vaatenurga, mida klassikalise maskuliinse bändi puhul tihtipeale ei taju. Üldiselt aga vägev. Kõrge ootused-lootused, mida otseselt küll ei petetud, ent varasem baas oli liiga vägev. Pole nende süü, ent nii on.
