Drive (2011)

|
Ryan Gosling kehastab meest, kelle ametiks on sõitmine. Tal ei ole nime. Ta on lihtsalt driver. Päeval sõidab ta Hollywoodi filmides kaskadöörina, öösiti pisiröövimiste autojuhina. Salapärase mehe üksindus lõpeb, kui ta armub oma naabrisse, üksikemasse Irenesse, kelle abikaasa istub vanglas kinni. Kui viimane sealt vabaneb, hakkab teda ahistama kamp kurjategijaid: armunud driver üritab perekonda hävingust päästa.

Jällegi jooksin kirjutamisrööpaist välja, kuid pikkade ponnistuste järel sain rööpaisse tagasi - suureks motivaatoriks oli ka see film, milles õige-õige pea rääkima hakkan. Vahepeal on filme millest rääkida kogunenud täitsa suur ports ning ilmselt tilgub siia õige pea midagi veel, kuid pead ei julge ealeski anda enam - mida kindlama kinnituse annad, seda hullem võib tegelikult edasine olukord olla. Aga Drive - sattusin seda käesoleva nädala algul kinno vaatama ilma mingi teadmiseta peale selle, et tegu pidi olema kuradima vägeva filmiga ning postrit olin kah näinud. Tajusin, et tegu võib olla rahulikult kulgeva retroliku stiiliga põnevikuga, kuid poleks ealeski uskunud sellist üllatust. 

Juba filmi esimestest sekunditest jäi suu lahti - niivõrd mõnusalt oli Taani uuslavastaja suutnud ergutava süstina panna sinna algusesse eriti stiilise kassi-hiire mängu stiilis tagaajamise, kus keerdkäike ja pöördeid oli rohkem kui kopika eest. Edasine oli lihtsalt puhtalt kinnitus minu nägemusele filmist ning sajakümneprotsendiline nauding - ei olekski arvatavasti enam õigemat filmi minule. See viimane väide kõlab ilmselt küll tohutult räpaselt ja banaalselt, aga ma tõepoolest ei oska seda kuidagi paremini sõnastada - võtkem või puhtsalt Ryan Goslingu. Sel aastal kannavad sajad, kui mitte tuhanded poisiklutid Ameerikas Halloweenil Goslingu hallikat skorpioniga dressikat ning haamrit, kuna tegu on lihtsalt niivõrd stiilse tegelasega - tõesti, noorem generatsioon võib-olla ei võta seda filmi niivõrd suure naudinguga, kuid vähene sõnaline osa, õiged kaamerarakursid ja suurepäraselt sobitatud võttepaigad suutsid luua Goslingu draiveritegelaskujust lihtsalt niivõrd idealistliku heapahalse mulje

Siinkohal tekibki küsimus Goslingu kehastatud nimetu tegelaskuju headuses - kas tema teod ja "abistamine" olid mingite eriti labaste ja lollide moraalireeglite ja inimeste omavaheliste loogikareeglite järgi head või halvad. Seda küsimust olen kuulnud mitmelt poolt, kuid isiklikult ütleksin, et Goslingu tegelaskuju oli ikkagi ülimalt hea ning seda sõna kõige selgemas mõttes - kõik s*tapead said mättasse tambitud, naine ja tema poeg said jamadest päästetud, lurjusest ning endisest kriminaalist abikaasa sai küll kõlvatul teel hukka, kuid teatud mõttes oli seegi õnnistus. Samas oleksin kindlasti tahtud veel rohkem näha kogu seda autondusega seotud osa - see oli üks suurimaid osasid kogu tegelase olemusest, aga see jäi kuidagi liialt tahaplaanile. Filmi pikkus paneb midagi omad rammusad piirid peale, kuid oleks võinud veidi mahutada. Kui vaadata aga kõrvale Ryan Goslingust ja tema võimalikust Oscarimängust, siis teisi näiteljaid otseselt esile tõsta on kuradima keeruline - kui kedagi üleüldse otseselt välja tuua, siis vääriks seda kindlasti Oscar Isaac Standardi rollis. Ta mängis küll tõelist kaabakat ja hingetut molkust, aga ta suutis sinna oma vägeva mänguga süstida niivõrd palju hinge, et temast hakkas pärast üht traagilist sündmust päris südamlikult lausa kahju. 

Minu jaoks isiklikult on aga filmi juures üks osa, millest ei saa ühestki otsast piiludes mööda vaadata ning selleks on muusika - viimaste aastate jooksul ei ole olnud juhust, kus esimese ampsu korral on filmi heliriba niivõrd südamesse pugenud. Avatiitrite ajal käinud pala ning veel mõned sealt edasi tulnud palad ei tekitanud algselt erilist emotsiooni, kuna ma olin teatavas iroonilises võidujoovastuses enda üle, kuna olin tajunud puhtsalt postri järgi filmi temaatikat ja suunda õigesti. Mõttetu mõttekus, kui võib õelda. Aga muusika, tõepoolest - niivõrd meisterlikult valmistatud filmi taustaks paigutada niivõrd õige soundtrack on lihtsalt auasi.  Ma ausaltöeldes ei kuula igapäevaselt sellist muusikat, mida sisaldab too OST, kuid see film pani mind muutuma, kuna film mõjus albumi jaoks justkui liim, mis kleepib selle inimese mõtteisse ning sestpeale ei saagi inimene enam seda kuidagi enda mõtteist välja. Sama oli minu puhul ning nüüd ma siis piidlen selle üllitise ikkeist, ise pidevalt eargasm mullis olles. Ma ei tahaks aga inimestele palju seda filmi ette puhuda - emotsioon nõuab aga ise kogemist, kuna niivõrd meisterliku õhustikuga stiilset filmi pole enam ammusest ajast nähtud. Eriti Hollywoodis. Over and out. I'm givin' you a night call to tell you how I feel

 
Badass või veel badassim ?!

1 comments:

Soprano said...

Soovitan tekstis lõike kasutada. Ühte joru on silmaga raskem haarata.

Post a Comment