Hot Tub Time Machine (2010)

Eelmine aasta sai Plaza ühes väikseimas saalis istutud, seal oli mingi 4-5 inimest peale minu veel ning filmiks oli siis Pohmakas. Selle filmiga meenus mulle saja protsendiliselt see, mida tundsin Plazas sel hetkel, kuna naerda sai selle filmi ajal lihtsalt uskumatult palju ning kui nüüd tekkis kellelgi mõte, et mis film on Pohmakas, siis soovitan sedagi täiesti kindlalt vaadata kõigil, kellele meeldib naerda nii, et tilgad püksis !



Hot Tub Time Machine on just mitte väga suure staariparaadiga film, aga siiski, John Cusack minu silmis tõusis kohe väga-väga mitu pügalat, kuna suures pasahunnikus 2012 mängimine muutis ta minu jaoks parajaks könniks.
Filmi idee kui selline ei tundu paberil just kuigi vettpidav, kuna mida saab loota filmis, kus neli kutti rändavad mullivanniga ajas !? Aga kui nüüd vaadata seda, kuidas see kõik oli filmiks tehtud, siis on see uskumatu. Kõik on paigas, kordagi ei lähe naljad labaseks ning tegevus hoitakse koguaeg piisavalt segane, aga mitte kunagi liiga segane.
Kindlasti on selles filmis ka üks meeldivamaid õhkkondi mis on suudetud viimaste aastate jooksul filmides üldse luua - kaheksakümnendatel suusakuurordis, Poisoni kontsert, kõik noored värvilistes liibuvates riietes, kõigis suured telliskivitelefonid + loomulikult tuleb ära mainida ka suurepärast helitausta, kust käisid läbi mitmed teada-tuntud praegused ja ka kunagised staarid. Aga igaljuhul, kui tahad naerda ja sind huvitab intelligentne huumor (ebaintelligente = ntks Date Movie) + eriliseks kirsiks tordil on seal filmis veel Craig Robinson liibuvas riietuses läbi kogu filmi !! 8/10

The Midnight Meat Train (2008)

Kas see on nagu reegel, et kõik õudusfilmid, millel on nagu tõeliselt hea idee, keeratakse reaalsuses totaalselt p*rse? Kui see just reegel ei ole , siis selle filmi puhul on küll see kahjuks niiviisi. The Midnight Meat Train on mingisuguse Jaapani lavastaja üllitis, mis räägib metroos toimuvatest mõrvadest ja, nagu nimigi ütleb, kesköisest liharongist (see kõlab küll sõnades sitaks kõvana, aga tegelikult on väga mannetu).
Ausalt öeldes oli see film isegi nii igav, et mul kulus selle vaatamiseks LAUSA kolm päeva. Bradley Cooper, enamikele teada kindlasti filmist Pohmakas, mängis naiivset fotograafi, kes tuias öösiti linnas ringi ja pildistas reaalset elu. Peagi hakkasid tal tekkima nägemused kuna ta ei suutnud kannatada reaalset elu ning peabki oli tüüp täiesti insane, tormas ringi nagu peata kana ja keegi saanudki täpselt aru mida ja kus ta teha tahab. Taoline seletamatus, naiivsus ja igavus viivad ka selleni, et ei saa seda filmi lihtalt nautida. Ülimalt halva rolli tegi ka kuulus Briti "löömamees" Vinnie Jones, kes mängiski öist mõrvarit. Ta ei saanud filmis ühtki repliiki ning ilmselt režissöör lihtsalt karjus talle, et tee võimalikult tuim nägu pähe, tapa inimesi võimalikult emotsioonitult ja vsjo. Kurat, aga nii ei saa ju. Neid tema tapmisstseene oli siis proovitud väheke mingi rõveda kunstverega vürtsitada, aga ei anna see nüüd küll mitte-kui-midagi juurde.
Halb film, ei soovita vaadata kellelgi, kui just keegi ei soovi näha Vinnie Jonesi totaalselt halvas rollis ning suurt hulka kunstverd ja laest rippuvaid inimesi. 4/10

The Descent (2005)

The Descent on Neil Marshalli õudusthriller, mille tegevus toimub kusagil ülimalt hirmutavates koobastes, mille asukohta isegi ei mainita. Kuus sõbrannat plaanivad nii-öelda "seiklusretke" sinna koobastesse, kuid sinna jõudes mõistavad nad, et asi on kordi hullem kui seiklus ning millest väljapääsemiseks peavad nad tegema kõik mis nad suudavad.
Ülimalt põnev ja hirmutav film tegelikult. Esimesed 15-20 minutit oli küll tunne, et on suhteliselt igav ja midagi erilist ei toimu, aga kui need tšikid sinna koopasse olid roninud, siis ei saanud enne filmi lõppu pilku ekraanilt. Neil Marshall kui teada-tuntud Briti lavastaja oli sinna vahele pikkinud ka mõnusa annuse Briti huumorit ja häbituid gore stseene. Kindlasti vajavad mainimist ka karakterid, kellest küll mõned suutsid filmi lõpuks päris kõvasti häirima hakata. Kuuest koobastesse läinud tüdrukust oli stereotüüpseid 2-3, teised on minu arvates filmi toodud lihtsalt selleks et oleks kedagi maha nottida. Sellele filmile on ka kaks lõppu, kuid mulle isiklikult meeldib rohkem UK lõpp, mis jätab lõpus ikka paraja portsu mõtlemisainet.
Üldiselt ikkagi üks viimaste aastate parimaid õudusfilme ning kahtlemata soovitan vaadata kõigil, kellele meeldivad häbitud Briti filmid, põnevus ning klaustrofoobiline hirm ning ülimalt võigas gore (filmis oli näha kaadris vaid ühte meest ja tedagi esimese 5min jooksul). 9/10