Eesti Laul 2011 esimene poolfinaal

 Soojenduseks räägin ära kogu üldise pildi ning hiljem laskun lähemalt lugude juurde. Saatejuhtideks Lenna Kuurmaa ja Piret Järvis - mis saaks selle vastu olla, tekkis isegi (viimaste päeva jooksul juba teist korda) kerge Vanilla Ninja nostalgia. Väga masendavalt idiootset juttu ei ajanud ning asi jäi ERR'ile omase mõistlikuse piiridesse. Ideeliselt oli 360 kraadine lava väga hea mõte, kuid samas teatud lugu juures muutus asi veidraks, kui iga bändi liige vaatas eri suunda ehk loogiliselt võttes ei teki mingitki ühist tervikut. Saali toodud tegelased, kellelt kommentaare küsiti, ei olnud kuigi ebameeldivad ning suutsid öelda mõnegi targa sõna (kahjuks muutusid sõnad üsna kordavaks, aga see-selleks). Ainus nõme asi kogu show juures oli aga vast just see Õhtuelu25.ee - püha müristus, miks küll Eesti Televisioon läks sellise solgihuumori rada ning muutis sellise suhteliselt vaoshoitud ja kultuurse saate labaseks Reporteri-stiilis "jalaga-peesse" huumoriks. Õnneks kestsid mu piinad vaid viis minutit ning õige pea võisime taas näha Lenna ja Piretit...

1. Marilyn Jurman "Veel on aega"

 Marilyn Jurman on ilmselt melomaanidele ja üleüldse muusikahuvilistele üsna tundmatu neiu - ta on ilmselt tuttav eriliselt hästi TV3 kodumaise krimisarja Kättemaksukontor vaatajatele, kus ta mängib nohiklikku laboritöölist, kes üritab võrgutada politseitöölisi Tuvi't ja Maangot. Ei tahaks küll hetkel kuigi kriitiline olla, aga parem oleks tal siiski ka näitlemise juurde jääda:
 Looga on nähtud vaeva - ilgel suur sagimine käis laval ning nähtavasti oli keegi mingid riidehilbud valmis meistertanud, kuid vaatamata kõigile mööndustele on tegu siiski lauluvõistlusega - lauluhääl on tal kaunis värisev ning seega on seal ka igast effekte ja muud jura kasutatud, et asi enam-vähemgi inimväärselt kõlaks. Iseenesest aga taust on täitsa muhe ja kui asjaga veidi vaeva näha, saaks sellest täitsa Euromaasika (vaatamata sellele et enam ei ole aega ja kahjuks on lugu ka eesi keeles). Ei pääsenud edasi

2. Elmayonesa "Kes ei tantsi, on politsei"

 Veidi imelik vaadata, et Eestit soovib esindama minna inimene, kes on Eestis elanud vaid mõned kuud, kuid vaatamata sellele oli see siiski miteme põliste eestlaste lugudest kõvasti etem. Kõige omapärasem lugu kindlasti esimeses poolfinaalis - laulus on põhimõtteliselt see üks fraas (mis jääb pärast pikaks ajaks kummitama) ning kaks salmi, millest on võimatu mõnest sõnast aru saada. Taust on tegelikult vaatamata loo kergele naiivsusele ja mainstreamsusele siiski väga muhe - kergelt skalik tümps, mis on DJ poolt mitte kuigi häirivalt kokku mixitud. Niisama kuulates ei oleks siiski sama, kui show'ga - laval trallitavad ringi kolm väga kutsuvalt riietatud neidu (kaks neist kujutavad endast politseinike, üks on niisama muhe trulla).
 Loo miinuseks võib aga juba tuua selle, et hiljuti käis Eestit esindamas Eurovisioonil Kreisiraadio, mille näol oli siiski tegu puhtakujulise lollitamisega - vaata kust otsast tahes, ei ole ka selles loos midagi kuigi tõsist ning asi siiski läheb "lollitamise" kategooria alla. Samas aga ei ole midagi kuigi paha öelda ning kindlasti eelistaksin teda eelnevale esitajale. Ei pääsenud edasi

3. Victoria "Baby Had You"

  Alustakski loost rääkimist kohe kodusaare tüdrukute kiitmisest - üks kiitus kahele Semiiri neiule, kellel oli au tantsida Victoria taustal Eesti Laulul ning kogu bandele kiitus selle eest, et osalesid tõeliselt vägevas kergelt ameerikalikus muusikavideos. Lavakujundus iseensest ei olnud midagi erilist ning mindi siiski suhteliselt laulmise peale. Loomulikult ei saa mööda vaadata, et Victoria on kuratlikult kaunis vene piiga ning kõigi meeste poolt kindlasti ports plusspunkte selle eest. Lugu iseenesest on aga minu jaoks täiesti tühi - esimene salm on isegi täitsa kutsuv ja kergelt kommertslik synthpop, kuid refrääni uputatakse kõik minu lootused - asi jõuab siiski väljakannatamatu trance piirini ning jubedad "ahh-ahh-ahh-ahh" häälitsused toovad kananaha ihule.
 Masendav on ka muidugi see, et kaunis Victoria ei mõista absoluutselt Eesti keelt - Piretile ja Lennale suutis ta öelda täpselt seitse eestikeelset sõna ning neidki väga suure pingutusega. See muudakski, samuti nagu eelmise loo puhulgi, selle Eesti esindamise väärtuse suhteliselt tühiseks - minu mäletamist mööda vist 5-6 aastat tagasi käis Eestit esindamas Rootsi neiu, kes tuli kapist välja ainult selle show ajaks ning pärast seda pole sihukest tegelast enam kordagi nähtud. Eurosündroom, siit me tuleme. Pääses edasi

4. Noorkuu "Be My Saturday Night"

 Noorkuu on kaunis kindlapeale minek - nad ei suuda totaalselt jura kokku keeta ning ega nende lood ka erilised sedöövrid kunagi pole. Samas lähevad need aga paadunud fännidele peale ning kindlasti koguneb alati ports hääli. Seekord eksisid nad aga minu arust kahe olulise asja vastu - kindlasti oleksid nad pidanud tegema loo a ca pellas ning oma klassikalise riietusega - valgete pintsakutega. Selline oma väljakujunenud mallist välja trügimine ei ole minu arust väga tore ning kõik tundus kuidagi väga vale.
 Lugu kuulates aga väga hullu midagi polnudki - vokaal on muidugi neile omaselt suurepärane ning liikumist olid nad see kord isegi veidikene sisse toonud (nad rääkisid küll suurtest koreograafianumbritest, mis mulle küll ilmselt kahe silma vahele jäid). Samas aga taustast on lausa kahju rääkida - algus oli tõeliselt paljulubav, mil võis tunda sellist kergelt 80ndate meelestatusega keskmist popplugu, kuid kui pärast teist refrääni tuli breakdown ning hakkas pihti KOHUTAV jumpstyle biit, pidin ma lausa nutma hakkama - oh miks, oh miks, Noorkuu, pidite te sellise okse sinna sisse tooma. See aga õnneks/kahjuks ei muutnud rahva arvamust ning nad pääsesid edasi.

5. Jana Kask "Don't Want Anything"

  Jana Kase näol on tegu väga huvitava artistiga - ta oli eikeegi, kellele anti tänu Superstaarisaate võiduga kõik võimalused saada kellekski oma laulmisega, kuid ta viskas võimaluse kõrvale ning ta vajus unustusse päris pikaks ajaks ning pea aasta-poolteist hiljem hakkasime temast taas midagi kuulma - ta andis välja sooloalbumi, mis küll ei saavutand erilist populaarsust. Nüüd on ta Eurovisioonil enda täiesti uue looga, mis on küll vägagi erinev tema eelnevast repertuaarist.
 Mind üllatas, kui teistsuguseks oli Jana muutunud - Superstaarisaate aegu oli ta siiski üsna tagasihoidlik Vene plika, kellel iluga eriti priisata polnud, kes kandis totaalselt maitsetud riided. Nüüd on aga temast täitsa korralik esineja valmis meisterdatud ning kindlasti üks seekordseid favoriite. Laul kui selline on iseenesest üsna üksluine ning igav, kuid Jana suurepärane lauluhääl suudab siiski tuua valgust sellesse kottpimedasse öösse. Võrdluseks Birgit Õigemeelega, kannatan ma taolist slaavi temperamendiga ballaadi kordi paremini kui naiivset Eesti hingestatud kiljumist ning seega ka minu poolt igati edu Janale ning loodetavasti jõuab ta veel kaugele ning saavutab oodatud sära. (Eurovisioonil samas teda ei näeks, kuna lugu selle jaoks liiga igav ja lüüriline). Pääses edasi.

6. Kait Tamra "Lubadus"

 Kait Tamra on iseenesest suurepärane laulja - võimas hääl ja kergelt kodune mõmmibeebi välimus, kuid minu jaoks on tema fenomen suhteliselt mõistmatu. Kunagi sai vanematega koos käidud mingil tema kontserdil (ta tegi seda kellegagi koos, aga meenutan kuidas ma meenutan, ei suuda ma kedagi endale ette manada) ning juba siis tundus ta kergelt selline Tõnis Mägi jälgedes jalutav laulja, kellel on siiski veel palju-palju õppida.Seegi kord laulis ta päiksekullamaast ning kõik oli kuidagi liiga random ning ei tekkinud mingit õdusat tervikut.
 Samuti ei sobi see lugu ju mitte ühestki otsast Eesti Laulule - Eesti Laul ning eriti veel Eurovisioon ootab lugusid, mis jääksid kergesti kummitama, oleksid rütmikad ning olgem ausad, ka suhteliselt lõbusad. See lugu eksib kahjuks aga kõigi punktide vastu. Tegelikult ma ei tahaks seda lugu aga täiesti maha matta, kuna kui see oleks kindlas kontekstis kindla kuulajaskonna ees, oleks asi viis pluss ning ma olen enam kui kindel, et oleks inimesi, kellel võtab see lugu jalad nõrgas, kuid praegusel momendil siiski veidi toores, hambutu ja kindlasti mitte selle konkursi lugu. Allapoole lisan ka pildi temast, kuna videos on näha vaid Eesti Laulu logo.   Ei pääsenud edasi

7. Ans. Andur "Lapsed ja Lennukid"

 Ans. Andur on naug merel huitav laev - nad on juba 11 aastat otsinud enda kohta Eesti muusikataevas, kuid nende kolme albumi läbimüük on olnud kaunis kesine ning on vaid käputäis melomaane, kelle süda tuksub nende lugude rütmis. Nad ei ole leidnud veel ka enda stiili, kuna nad on liiga mainstream et käia indierock alla, kuid samas on nad ka liiga huina-muina et käia dreampop alla. Nad tiksuvad kuskilt süntpopi ja popproki vahepeal, kust vägevate üllitistega ongi ülimalt keeruline välja tulla.
 Eesti Laululgi esitatud lugu oli justkui pingutatult juustuseks muudetud popplugu, mis oli ausalt öeldes täiesti ebamäärane käkk. Kogu bänd oli instrumentidega laval, kuid samas oli võimatu eristada midagi peale tuima taustatiksumise. Ka vokaal oli nii ära efektistatud, et sõnade eristamine sellest massist oli kaunis keeruline - tekkis lausa WTF-effekt, et kui ebamääraseks saab üks lugu muutuda. Kujutaksin seda mängitamas mingis väga melukas pubis, kuna lugu on oma tempoga suhteliselt post-pungile sarnane ning taustamuusikana oleks kindlasti suurepärane lugu. Ei pääsenud edasi

8. Meister ja Mari "Unemati"

 Meiser ja Mari on siis see kurivaim projekt, kes tuli Laika Virgini "Ilusate Inimeste" asemele, kuna Laika Virigin lugu avaldati 31. augusti öösel. Laika Virigini lugu oli väga stiilne dreampop, mis tundub praegu kuulates enamikest Eesti Laulu paladest kõvasti soliidsem. Kuid teemaks on siiski Meister ja Mari. Tegu on siis lavakunstikooli õpilastega, kes otsustasid luua sellise kategoreerimatu projekti. Üldsus teab neid kindlasti tänu sellele, et "Meister" kujutab endast Jaan Tätte Jr'i, kellel küll loos otseslt funktsioon puudub, kuna esimesed sõnad tema suust kuuleme alles loo lõpus.
 Pala on iseenesest aga nii veider (halvas mõttes), et vaatamata enda veidi ühe kahe minutisele pikkusele pidin vahetama kanalit, et mitte otsi anda. On püütud luua mingisugust boheemlaslik-folgilikku armastuslugu, mis on kastetud veel huumorikastmesse ning siis see kudagi veel shõu abiga muuta Eesti Laulule sobivaks. Kõik pingutused kukkusid aga minu silmis läbi, kuna lugu kõlab nagu suvaline lastelaul ning oh püha jumal, kui sellisega oleks mindud Düsseldorfi Eestit esindama. Ja eriti random olid need kolm neidu, kes keset lava siuglesid ja vähkresid - ma saan aru, et loos oli mingi Unemati sõnum, aga  no lastelauludega ei minda siiski rahvusvahelisele konkursile. Halb, väga halb. Ei saanud edasi

9. Getter Jaani "Rockefeller Street"

 Getter Jaani on leidnud enda kohe Eesti muusikataevas - ta enda kreemikoogiliku nunnususega on saavutanud lausa selle, et Sven Lõhmus kirjutas tema selleaastase Euroloo. Lugu kui selline on küll suhteliselt üksluine ja iseloomulik kõigile teistele Sven Lõhmuse lugudele, kuid samas väga hästi konteksti sobiv laul, lavakoreograafia on kah väga muhe ning lisaks veel ka armas tüdruk - oleks kindlasti asju mida muuta, kuid samas on praegu kõik täitsa tipp-topp ning minda saadaksin selle loo isegi Eurovisioonile.
 Lugu on kergelt Kerli Kõivu meelestatusega - selline kerge suhkruvatipopp, mis läheb kõigile peale ning mille kuulamiseks ei pea olema mingisugune targa näoga muusikakriitik. Kontspetsionaalselt oleks mulle isiklult rohkem istunud see, kui laval hüpanud meeste asemel oleks seal hüpanud naised (kustumatud ootused, kustumatud lootused). Samas oli aga tegu ainsa looga, kus oligi selgelt lavale toodud mingeid dekoratsioone, mis aga vedasid ennast "1273, down the Rockefeller street" saatel väga hästi välja ning ei tekkinudki tunnet, et näe jälle Getter mingi lollusega hakkama saanud. Täitsa tore lugu ja kõige Eurolaululikum sellest poolfinaalist kindlasti. Pääses edasi

10. Outloudz "I Wanna Meet Bob Dylan"

 Outloudzi pala on minu selle Eesti Laulu isiklik lemmik. Bänd kujutab ka endast veidike nagu R2 Aastahitile omast Unistuste Bändi, kus on kõigist kuulsamateist Eesti bändidest kõvasid tegijaid ning see annab ka bändile suurepärase taseme. Tegu on ka võib-olla maailma ainsa bändiga, kes võib auga öelda, et nende bändi laulja on Stig ning ta ei pea enda identideedi varjamiseks kandma kiivrit.
 Mingel lähemalt loo juurde. Arvatavasti on tegu ainsa seekordse Eesti Laulu palaga, milles võib eristada isegi mingeid instrumente ning mis ei ole puhtalt mingisugune poppsaast. Raske on küll leida nende kirjeldamiseks sõnu, kuid mingil määral sobiksid kindlasti "indie"; "popprokk" ja "Stig-tahab-kohtuda-Bob-Dylaniga". Kiiduväärt on ka see, et lugu ei võta ennast liiga tõsiselt - laval olleks piisavalt huina-muina, et jätta mõnusalt kodune fiiling ja ei proovitagi olla kedagi teist, kui lihtsalt kergrokigrupp pisikeste indie-mõjutustega. Ka lüürika on mõnusalt over-the-top ning olgem ausad, mingit loogikat ning sõnumit sealt eriti kergesti välja lugeda ei saa - nagu Stig'ki ütles, et need sõnad lihtsalt voolasid kogu instrumentaali peale ning vabakutselise melomaanina julgen öelda, et ega põhiliseks loo osaks siiski on instrumentaal, mitte vokaal. Suurepärane lugu ning ka bändi kontseptsioon on väga hea - loodetavasti kuuleme nendest veel ning nendest saab tõusev täht Eesti muusikataevas ! Pääses edasi

Nooruke Eesti bänd, kuid vaatamata sellele teevad suurepärast ning ülistiilset muusikat

Back to the Future (1985)

Dr. Emmett Brown leiutab autost ajamasina, millega ta saaks reisida tulevikku, kuid ööl, mil ta seda imepärast leiutist katsetab lastakse Dr. Brown maha, temaga kaasas olnud 17-aastane Marty McFly põgeneb ajamasinaga Emmetti tapjate eest ja satub aastasse 1955, kus ta segab kogemata ära tema vanemate esmakordse kokkusaamise ning juhtub ka selline keeruline asi, et Marty ema armub temasse.
Nüüd on ajalugu sassi löödud ning tal tuleb abistada George McFly'd, et ta saaks kokku Lorraine Bainesiga, sest muidu ei sünni Marty't.
Muidugi pole asi lihtne ning ega tagasi 80-ndatesse tagasi pöörduda, sest ajamasina tööks on vaja väga võimast jõudu ja Marty peab abipalvega pöörduma noore Dr. Emmett Browni poole. Marty ülesanded pole kerged, sest kaalul on tema enda elu.

Film, millest pärinevad tsitaadid on ilmselt mittenäinutele üsna mõistmatud ja absurdsed, aga oluline on siiski see, et paadunud fännid mõistaksid:

[Lorraine's parents are talking about Marty McFly, Lorraine's future son]
Stella Baines: He's a very strange young man.
Sam Baines: He's an idiot. Comes from upbringing. His parents are probably idiots too. Lorraine, if you ever have a kid that acts that way I'll disown you.

                                    

Marty McFly: Wait a minute, Doc, are you trying to tell me that my mother has got the hots for me?
Dr. Emmett Brown: Precisely.
Marty McFly: Whoa, this is heavy.
Dr. Emmett Brown: There's that word again; "heavy". Why are things so heavy in the future? Is there a problem with the earth's gravitational pull?

Dr. Emmett Brown: I'm sure that in 1985 plutonium is available in every corner drugstore, but in 1955 it's a little hard to come by.

Marty McFly: Marvin, you gotta play. See that's where they kiss for the first time on the dance floor. And if there's no music, they can't dance. If they can't dance, they can't kiss. If they can't kiss they can't fall in love, and I'm history.

Marty McFly: Calvin? Wh... Why do you keep calling me Calvin?
Lorraine Baines: Well, that is your name, isn't it? Calvin Klein? It's written all over your underwear.


Plussid:

* Üks geniaalsemaid stsenaariume üleüldse filmiajaloos

* Suurepärane teostus müstilisest ajarändamisest

* Christopher "Great Scott" Lloyd kui üks isikupärasemaid ja mõnusamaid komöödianäitlejaid üldse

* Suurepärane 80ndate muusika ja üleüldine stiil

* Muhedalt peidetud märkused tuleviku-mineviku mängu kohta, mida märkad alles kolmandal-neljandal vaatamisel

* Michael J. Fox mängis 55'ndal aastal rahval Johnny B. Goode'i

* Ajas rändav DeLorean ! ! !

Kokkuvõte:

Kindlasti üks film, mille kritiseerimine tekitaks mulle püsivaid hingepiinu - tõepoolest on tegu minu ühe lemmikuima filmiga, mis on aga kahjuks viimasel kümnel aastal suhteliselt unarusse jäänud ning peale paadunud filmihoolikute ei naudi seda pärlit enam keegi. Vaatamata sellele on aga tegu ühe parima seiklusfilmiga, milles mängivad suurepärased näitlejad, mille on kirjutanud Robert Zemeckis ning mis ei pane sind kordagi vaatama DVD-mängija ekraanilt, kui kaua veel filmi jäänud on. Kui on veel inimesi, kes seda üllitist näinud pole, siis parandage see viga võimalikult ruttu - naerda saab, seiklust saab ning kellele ei meeldiks siis ülimalt hästi tehtud kontseptsioon ajarändamisest ?! 10/10

"I had a brain that felt like pancake batter" ehk Jack White toitmas meie meeli geniaalsusega (Rest in Piece, The White Stripes)

Due Date (2010)

Peter Highman ootab oma esimese lapse sündi ning tähtajani on jäänud viis päeva. Peter kiirustab komandeeringust koju, kuid Atlanta lennujaamas varisevad mehe plaanid kokku, kui juhuslik kohtumine algaja näitleja Ethan Tremblayga sunnib Peteri mitme tuhande kilomeetri pikkusele automatkale, kuna tänu humoorikatele kokkusattumistele sattusid nad mõlemad lennukeelu nimekirja. Sellega algab pikk seiklus läbi Ameerika, mil tuleb ette kõike, mida võib oodata Pohmaka lavastajalt !

Zack Galifianakise ning Robert Downey JR'i terad, mis on sõkaldest välja toodud:

Ethan Tremblay: Dad... You were like a father to me.

Ethan Tremblay: My father loved coffee, and now we loved him as coffee.


Peter Highman: Why are your father's ashes in a coffee can?
Ethan Tremblay: Because he's dead Peter.


Peter Highman: That was Shakespeare, heard of him?
Ethan Tremblay: Yes I've heard of him, he's a famous Pirate. By the way, it's Shakesbeard.


Sarah Highman: Who are you?
Ethan Tremblay: My name is Ethan Tremblay. I'm your husband's best friend.
Sarah Highman: It's nice to meet you.
Ethan Tremblay: It's nice to meet you too. Now let's get that baby out of your vagina.

Plussid:

* Suurepärased näitlejatööd

* Ülinaljakad naljad

* Todd Philipsile omane stiil ja tempo

* Absurdihuumori muutmine kvaliteethuumoriks

* Zack Galifianakis !

* Ja veel ühe korra - Zack Galifianakis !!!


Miinused:

* Kohatine tempolangus

* Mõned kohatud naljad

* Naiivne lõpustseen (see on muidugi maitse asi)


Kokkuvõte:

Pärast Pohmakat ei suutnud ära oodata Todd Philipsi järgmist filmi, kuna Pohmaka puhul on tegu ainsa filmiga, mida olen näinud viis korda (kaks korda kinos, kolm korda kodus) ja iga kord lihtsalt kõngenud naerukrampidesse. Kahjuks aga tänu teatud komplikatsioonidele jäi mul see teos kinost nägemata ning jäi üleüldse kuidagi tahaplaanile. Nüüd, kui film on nähtud, on Pohmakaga teatud võrdlusmoment. Pohmakas oli kindlasti lapsikum ja teema oli kuidagi väga huinamuina tule-eile-meile-võta-homsed-lehed-kaasa stiilis, kuid Due Date's oli sees juba teatud sügavam sisu, mis võib-olla vähendas ka veidike filmi meelelahutuslikku väärtust. Samas ei saa seda pidada aga veaks ning on ilmselge, et rezissöör areneb ning kuskile peab edasi minema. Vaatamata selle on aga tegu VÄGA naljaka filmiga, milles on küll valdavaks üsnagi seksistlikud naljad. Parim film filmiõhtuks ja niisama mõnusaks meeleolutõstmiseks - hea kvaliteethuumor suurepäraste näitlejatega ! 8/10

Täiesti super lugu ja üliõnnelik, et just see versioon oli filmis !

Tõeline meistriteos Eesti vaimselt keisrilt ja muidu muhedalt vanalt Jaan Pehkilt

Hoidkem nüüd kõik fännid talle pöialt, et kogu Euroopale saaks auks kuulda põlist Eesti meest laulmas lehepilli taustaks (Jah, loomulikult ei tohi unustada ka Vaiko Eplikku, kelle hingust peegeldub samuti sellest teosest suurel hulgal) !

Valss by jaan pehk

The Book of Eli (2010)

"Eli raamat" räägib üksildasest sõdalasest Eli'st , kes valvab pärast apokalüpsist väheste ellujäänute nimel raamatut, milles võib sisalduda inimkonna lunastus. Ühe väikelinnakese hirmuvalitseja otsustab aga selle raamatu enda valdusesse saada ükskõik mis hinnaga.
Raamatut kaitstes satub Eli kokku hirmuvalitseja tütrega, kes otsustas kodust põgeneda ning soovis olla tema reisikaaslaseks. Pärast mitmeid naiivseid otsuseid saab Solara talle aga saatuslikuks - Eli kiindumus temasse paneb teda tegema otsuseid, mida ta poleks teinud ealeski...

Tõeliselt geniaalseid tsitaate:

Solara: You know, you say you've been walking for thirty years, right?
Eli: Right?
Solara: Have you ever thought that maybe you were lost?
Eli: Nope.
Solara: Well, how do you know that you're walking in the right direction?
Eli: I walk by faith, not by sight.
Solara: [ohkab] What does that mean?
Eli: It means that you know something even if you don't know something.
Solara: That doesn't make any sense.
Eli: It doesn't have to make sense. It's faith, it's faith. It's the flower of light in the field of darkness that's giving me the strength to carry on. You understand?
Solara: Is that from your book?
Eli: No, it's, uh, Johnny Cash, Live at Folsom Prison.

Eli: The Lord is my shepherd; I shall not want. He makes me to lie down in green pastures: he leads me beside the still waters.He restores my soul he leadeth me in the paths of righteousness for his name's sake, though I walk through the valley of the shadow of death, I will fear no evil for thou art with me
Solara: That's beautiful, did you write that?
Eli: Yes, I did.
[itsitab irooniliselt]
Eli: No, no. No. No, that was around a long time before you and I got here, that's for sure.


Plussid:

* Faktilise aluseta apokalüpsis

* Denzel Washington suurem osa filmist vait, kuid kui tee suu lahti, siis väljuvad sealt vaid geniaalsed onelinerid

* Mila Kunis kui nii-öelda peidus pinna all badass "jalutaja"

* Ülistiilselt tehtud tapmisstseenid - kaamera liikumas ringselt ümber tapja ning tapmine tundub ülimalt reaalne

* Huvitav-huvitav, mis generatsiooni iPodi kasutas filmis Eli ?!

* Oleks veel mitmeidki plusse, kuid aga lõputwisti mittereetmise eesmärgil ei ütle enam midagi rohkemat

Miinused:

* Teatud sisu ebakõlad

* Film oleks pidanud olema veelgi pikem või siis isegi mitmeks osaks jaotatud - idee oli suurepärane, kuid asja seletati liialt kesiselt ning kogu teema jäi kuidagi miilide kauguseks

Kokkuvõte:

Film, mis jäi mul täpselt aasta tagasi vaatamata teatud komplikatsioonide pärast ning mitmel korral selle vahepealse aasta jooksul tekkis küll mõte, et võtaks viimaks siis Eli raamatu ette ning vaataks ära, kuid ei olnud seda kusagilt saada ning viskasin mõtte hetkega nurka. Praegusel momendil aga ei oskagi öelda, kas oli see nüüd halb või hea, et nägin filmi ära alles nüüd - elamus igatahes oli aga tõeliselt vägev tänu mõnusale tempole, heale soundtrackile ja professinaalsetele näitlejatele. Muidugi ei saa kõrvale jätta ka fakti, et ma olen tõeliselt apokalüpsiliste filmide, mängude ja raamatute austaja ning see tõstab automaatselt selle filmi väärtust minu silmis mitme pügala võrra. Tugev 7/10