Eddie Vedder "Into the Wild" (2007)

A1     Setting Forth                                                          B1     Hard Sun

A2     No Ceiling                                                               B2     Society
A3     Far Behind                                                              B3     The Wolf
A4     Rise                                                                         B4     End of the Road
A5     Long Nights                                                             B5     Guaranteed
A6     Tuolumne      
A7     Guaranteed (Humming version)

 Nagu eelnevast postitusest juba ilmselt iga lugeja aru sai, siis olen ma Into the Wildi kui filmi väga suur fänn - olen näinud filmi varsti ligemale kümmekond korda ning aina paremaks läheb. Aga see selleks, filmi kui selle teemal on juba heietatud piisavalt, nüüd oleks paslik rääkida ka Eddie Vedderi loodud, mängitud ja lauldud soundtrack'ist. Eelmise nädala lõpus Rahva Raamatu koduleheküljel ringi trallides leidsin, et neil on müügil see vinüül, millest praegust arvustust kirjutan ning ilma midagi mõtlemata tellisin selle Kuressaare poodi, kuna minusugusel paadunud fännil peab selline glämmvidin lihtsalt olemas olema. Mõledud tehtud ning eile sain selle kaunikese kätte ning kui veebist pilte uurides tundus ülimalt vägev asi olevat, siis näpuvahel hoides oli veelgi võimsam. Olin varem loomulikult juba soundtracki ennast kuulnud, kuid vinüülilt kuulates on asi alati võimsam nagu mainisin juba Mike Oldfieldi "Tubular Bellsi" puhulgi - vinüülilt kuulates tundus kogu kompott niivõrd õige ja täpselt see film, kui üldse olla saab. Kui rääkida albumi sisust lähemalt ja detailsemalt, siis loomulikult, kõige mõnusamad kuulamised on kaks lugu, millesse on juba varem keegi enda hinge sisse pannud ning nendeks lugudeks on Hard Sun ja Society - need on albumi ainsad kaks lugu, mis ei ole Eddie Vedderi kirjutatud, kuid ta tegi neid ümber ning muutis neid filmi jaoks sobivaks ning neis lugudes on lihtsalt midagi kuradima õiget, kuna kellegi varasemalt sepistatud tõeliselt läbimõeldud sõnadele peale kasvatada ukulelest nõrguv kest, mis toimib kui tervikut kokkukleepiv vaik, on lihtsalt kuulajale niivõrd mõnusalt vastuvõetav ja südamelähedane isegi peale filmivaatamist. Kindasti filmi seisukohalt ning üleüldse emotsionaalse väärtuse poolest on väga olulised just kaks lüürikata lugu The Wolf ja Guaranteed ümisemisega, kuna tegelikult loeb filmide juures just muusikas see, et muusika suudaks olla kui toetav käsi, kes ei keela ega käse, kuid samas annab mõnusat tuge ning selles filmis oli sellise toe olemasolu väga hästi tajutav ja ülioluline, kuna hea muusikata ei oleks Chrisi rännakute suursugusus niivõrd hästi välja tulnud. Kui nii edasi ja edasi minna, siis ma võiks tegelikult kõik albumil olnud lood teatud nüannside pärast välja tuua, kuid sellel ei oleks mõtet - varasemalt jäi võib-olla kõlama ebakõla, sest tegelikult on A-poolel veel üks lüürikata pala Tuolumne, mis on vast liialt easy-going ja lühike (minut ja mõni sekund peale pikk), et sellest täit vunki kätte saada, kuid seegi instrumentaalpala elas enda elu filmis väga hästi ära, kuid võib-olla tõesti ei ole ta niivõrd kergesti kuulatav hommikuse kohvitassi ja võileiva kõrvale. Üldiselt on aga tegu ülimalt multifunktsionaalse albumiga, mida võib vabalt kuulata ka enne filmi nägemist - sellist tüüpi muusika austajaile olekski see vast nagu esimene inspireeriv tõuge, et võtta sellest filmist kõik. Tahaks kuidagi tegelikult teile ka kirjeldada, kui vägev ja ilus on vinüüliga kaasas olnud paarikümne leheküljeline buklett, kuid sõnadega on seda keeruline teha - läbivaks jooneks on igatahes filmist läbikäinud kaunimad kohad üliheas kvaliteedis mingi eriliselt suurepärase vaatenurga pealt. Eddie Vedder on suurepärane laulja, kelle muusikaline šedööver andis filmile palju juurde, ent mida kannatab kuulata ka täitsa niisama, ilma filmi nägemata

Jean Michel Jarre "Oxygene" (1977)

 

 

  Taaskord kirjutan albumist, mis on veidike erinev - tõepoolest, sellel albumil on selgelt olemas kuus erinevat lugu, kuid need on jällegi üks osa suurest Oxygene'st ning seega ei hakka lisama lugude nimistut. Kui eelnevalt mainitud Mike Oldfieldi esikalbumit Tubular Bells oli mul au kuulata vinüülilt, siis see album on mul olemas originaal-CD'na 1977'st aastast ehk sellegagi kaasneb teatav lisaväärtus, kui lihtsalt teise suvalise CD'ga. Kui nüüd tegeleda väheke võrdlemisega, siis Oldfield on justkui rokirevolutsionäär, ent Jarre on hoopis vastupidine - ta on kiindunud süntesaatoritesse ning tema muusika ongi suures joones süntesaatorisümfoonia, mis on olnud õpetajaks ja innustajaks kindlasti paljudele praeguse ajastu elektroonilistele bändidele. Kes on näinud näiteks videosid Jarre laividelt, siis need kindlasti teavad, mida tema muusika endast kujutab - hüsteeriline rännak läbi postapokalüptilise maailma, mida illustreerivad eriti hirmutavalt ja jõledalt laserharfid ning abstraktsed süntersaatorihelid, mis on minu arust ühed lahedaimad ja omanäoliseimad instrumendid läbi aegade ning taaskord on nende toojaks massidesse just Jarre. Tema muusikat kui sellist on tegelikult väga keeruline kommenteerida - olles praeguseks täna hommikul väisanud seda albumit kolm-neli korda, ei taiu ma siiani veel selle albumi selgeid piire, kuna kui üks lugu hiilgab teatava positiivsuse ja naiivse Nu Podogi tüüpi meeleoluga, siis teine lugu on jällegi kohutavalt kurbades toonides surmamarss. Jean Michel Jarre muusika võib tunduda kui mingi suvaline laiatarbe saast, kus mingi vanatoi teeb laval suurt shõud ja tekitab muusikale taustaks igasugu plokkide ja isevalmistatud vidinate abil sürreaalseid helisid, ent asi on siiski hoopis teisiti - tema puhul on tegu elektroonilise muusika revolutsionääriga, kelle käesolev teos on võrreldav mõne Beethoveni sümfooniaga - muusikaterminoloogias tugevam käpp võiks heietada mida iganes selle muusika kohta ning analüüsida seda nii eest, tagant kui igast muust võimalikust vaatevinklist. Mina võtan aga seda albumit kui sedöövrit, mis ei küündi küll emotsionaalses mõttes minu jaoks nii kõrgele kui Oldfield, ent musikaalses ja maailma muutvas mõttes on tegu ilmselt veelgi suurema ja olulisema teosega, kui seda on Tubular Bells. Keeruline ja abstraktne, ent ülioluline verstapost elektroonilise muusika ajaloos

Mike Oldfield "Tubular Bells" (1973)

  

Tõepoolest, see plaadiarvustus on veidike erinev kui teised - Mike Oldfieldi "Tubular Bells" on lihtsalt üks geniaalsemaid helilisi teosed läbi aegade. Nagu arvatavasti iga teadjam lugeja juba märkas, siis ei ole eelpool välja toodud ka albumil esindatud palasid, kuna see album koosnebki suures plaanis ainult ühest loost. Eriti hinge läheb see album mulle aga seepärast, et see on üks ainsamaid albumeid, mida mul on au olnud kuulata originaalvinüülilt - kui kõrvutada arvutist-pleierist kuulamist eepilise vinüülikuulamisega, siis see viimane on ikkagi kordi meelejäävam ja õdusam. Kui albumist lähemalt rääkida, siis Oldfield kui selline ei ole tänapäeva muusikakultuuris kuigi tuntud tegija - tema hiilgeteoseks jäi Tubular Bells ning hiljem veel mõned laiatarberadadel rändavad lood, mis ei vääri aga antud hetkel kõlapinda. Käesolev album ei olegi justkui ükski üldjuhul tuntud zanr - kõige rohkem liigitakski teda klassikalise muusika valdkonda, kuigi meile kõigile kinnistub klassikalisele muusikale mõeldes totter stereotüüp viiulitest, metsasarvedest ja hiiglaslikest kontserdisaalidest. Mike Oldfieldi ponnistused olidki seda murda - ta mängib albumil mitutkümmet eri instrumenti, luues seeläbi enda sümfoonia, mis toimib nii vaimse rännakuna, õhtuse puhastusena kui vaimuvärskendajana. Kuna vinüülil on kaks poolt, siis võin kohe kindlasti väita, et mulle isiklikult meeldib esimene pool kordades rohkem - kes seda teost on kuulnud, teab kindlasti esimesest poolest seda kuulsat The Exorcisti tunnusmeloodiat; momenti, mil Oldfield esitleb kõiki käsitletavaid instrumente ning kohta, mil Oldfieldlik rokksümfoonia transformeerus üle naivistlikuks šamaaniheietuseks ning sealt edasi taas endale omasesse stiili - see hüplikkus, mitmekesisus ja erinäolisus ongi need asjad, mis suudavad selle suurteose juures võluda. Albumi naelaks on muidugi moment, mil esitletakse Tubular Bellse - sel hetkel vältab ilmselt kõiki kuulajaid sarnane tunne, mida võib tunda Usual Suspects lõputwisti ajal või The Office Ricky Gervais naljade aegu - kõik on lihtsalt nii eepiline, et ei tea kas nutta, naerda või kurbusest ja õnnest segasena karjuda. Album, mis on rikastanud maailma muusikapilti niivõrd palju, et tee või tina - kui eelpool sai kiidetud esimest osa tohutult, siis loomulikult ei ole halvem ka teine osa, mis on aga rohkem sürreaalne kui esimene ning milles puuduvad nii selged pidepunktid kui esimeses osas. Võiks selle albumi erinevatest nägudest heietada pikalt, aga eks see ole põhiliselt vaid minu nägemus - iga kuulaja näeb selles albumis seda, mida ta näha soovib. Midagi, mis on kohustuslik igale melomaanile - Mike Oldfield on musikaalne geenius, kes Tubular Bellsiga tõestab enda võimekust luua üksinda suurepärane rokksümfoonia (totter sõna tegelikult)

Laika Virgin "Laika Virgin" (2011)

1. Tantsupõrandal

2. Ilusad Inimesed

3. Portfoolio

4. Korgijoogimees

5. Tantsid Koit Toomega

6. Hoia Mind

7. Sinu ülbus

8. Tonyle

9. Külmkapi romantik

10. Tarantino hommikukohv

11. Nähtamatu

12. Joodikuid, koeri ja pätte

13. Allergia

14. Süütaja

15. Maailm on pausi peal

16. Lendav ookean

   Laika Virgini plaat pole enam absoluutselt nii kergesti seeditav ja laiadele massidele maitsev suutäis - tegu on millegi hoopis keerulisemaga. Tegu ei ole kindlasti ka ühepalgelise albumiga, nagu seda oli Outloudzi üllitis. Kui Stig Rästa hästi kompaktse bändi puhul selgitasin, mis zanriga on tegu, siis siinkohal on seda vaat et võimatu teha - teatud karmimad palad albumil kõlavad justkui kõrvu kriipiv popp-punk, ent samas järgmine lugu on juba naisvokaaliga poppballad, millega järgi kannataks kuskil klubis täitsa tantsu vihuda. Minule isiklikult läheb sellist tüüpi vägagi veiderdav ja kergelt hull muusika peale, ent inimestele, kes lootsid sellest albumilt sellist pealetükkivalt elektroonilist ja melanhoolset muhedat roadalbumit, siis nemad peavad küll pettuma - sellist tüüpi muusika näiteks oli tõepoolest Ilusad Inimesed, kuid täielikult samade tunnustega lugu albumilt enam väga ei leia. Ei ole veel täielikult pädev hindama seda albumit kui tervikut - tunnen selgelt, et see album nõuab külgekasvamist ja kinnitumist, kuna tegu on lihtsalt nii mitmetahulise ja mitmeti mõistetava komplektiga, mille puhul on teatud hetkeil isegi raske mõista, kuidas kõik selle on kokku keetnud üks "kokk". Erilist tooks albumilt välja võib-olla kaks pala, mis jäid eriliselt kõlama. Neist esimene on Tarantino hommikukohv, mis võttis mul täielikult karbi lahti - lisaks vägevale musikaalsusele hakkasingi ma, nägemata loo nime, mõtlema miskipärast Tarantinole ning see näitab ju täiesti selgelt, et muusikud suudavad enda instrumentaaliga anda edasi midagi, mida ei suudaks võib-olla isegi vaat et sõnadesse panna. Teine eriliselt meeldiv ja meeldejääv pala on kaheksa minutit pikk intsumentaalüllitis Lendav Ookean, mis on justkui segu lo-fi'st, indiest ja kergest trumm ja bassist - see lugu oli vaat et sama mitmetahuline, kui kunagi Queeni superteos Bohemian Rhapsody, mis koosneb neljast-viiest eri osast. Väga suurejooneline album igatahes ning arvatavasti nädala möödudes oskaksin veelgi täpsemalt enda tundeid sõnadesse panna. Kreisi, veider ja mitmepalgeline popp-punk taaskord kodumaa vägevatelt seppadelt, kes on samuti suutnud luua midagi, mida varem kodumaises muusikataevas polnud

Mõnus tiksumise lugu koos Marten Kuningaga 

Outloudz "Wide Awake" (2011)

 1. All For You

2. I Wanna Meet Bob Dylan

3. It Was You

4. Everything Is Alright

5. Out Little World

6. Wide Awake

7. Falling Down

8. Horrors

9. Monkey Business

10. Alive

11. The Only Sound

12. Marathon of Love

  Kes siis praegu ei teaks Outloudzi, eksole. Nende album on saavutanud viimastel kuudel lausa müütilise staatuse, olles kõigie plaatidega äritsevade ettevõtete tabeleis tipukohtadel ning ega Stigki selle põhjuseks midagi ei oska öelda. Mina aga midagi tajun - tegu on esimese tõeliselt õige hingega indiealbumiga. Jah, tõesti, eestlaste kui selliste jaoks ei ole mõiste indie just kuigi tuntud ning eks ta ongi üks vägagi mitmeti mõistetav sõna, ent vaadakem seda kui liikumist Indie kujutab endast muusikat, milles on kõik õige ning asi ei toimi mitte suurte kasumite ja Wembley staadioni kontsertide nimel, vaid lihtsalt hea enesetunde ning inimeste hea olemise nimel ning see ongi ilmselt see, mis on sundinud väga suurel hulgal inimestel välja käima kupüüri kaks, et soetada endale see tundmatu kõrva jaoks määratlematu album. Olles kursis indie kui sellisega ning olles ka nüüdseks seda albumit korda paar väisanud, võin kinnitada - tegu on millegi õigega. Stig Rästale suur kummardus, et ta sai inspiratsiooni väheke toorest ja puisest Trafficust, võttis selle põhjaks, ammutas veidikene juurde veel ka Popidioodist ja Laika Virginist ning kokku ongi keeratud üks mõnusalt ühtlane kodumaine album, mis suudaks ennast maksma panna ka mäslevas Briti indietaevas. Praeguseks on meie raadiojaamadesse jõudnud (vist?) juba kolm Outloudzi singlit, ent ma olen kindel, et lähema aasta jooksul tiksuvad need kõik palad raadiost läbi ning kõik saavutavad nii-öelda naiivselt öeldes kuulsuse, kuna mina ei suutnud küll sealt nüüd mingit silmapaistvalt nadi lugu eristada, mille võiks otsekohe kõrvale tõrjuda või stiililiselt kõrvale jätta. Edu neile ja kindlasti kuulan ka nende järgmist kauamängivat. Ülimalt kodune, ent samas ka mujal läbi lööv indiealbum, mis näitab jällegi Eesti muusika vägevat arengut

Juubelipostitus koos uue Kuningate videoga

Tõepoolest, minu blogi on jõudnud üllataval kombel juba 100. postituseni ning sellega seoses tooksin välja mõned suurepärased muusikalised üllitised, mis on mu hinge viimasel ajal hellitanud. Momedil ei hakka sellist kokkuvõtvat tabelit looma, kuna see võtab tohutult aega, kuid arvatavasti kunagi, kui on rohkem aega, võib ka seda näha.

1. Kings of Leon "Back Down South"

2. Dramamama "Hard to Leave"

3. Eddie Vedder "Longing to Belong"

  

Austusavaldus vöimsale kodusaare staarile

Tõepoolest, ma mõtlesin pikka aega, kas selle postituse tegemine tasub ennast ära ja pärast seda kui ma olin otsustanud et ei tasu, tekkis veel topelttahtmine see valmis teha ning ma usun, et ega see tahtmine vist väga vale ei olnud ja kes siis tahtmisele vastu saab astuda. Austusavaldus on ilmselgelt suunatud meie kõigi poolt austatud Teele Viirale, kes suutis nii mind kui kindlasti veel päris mitmeid teisigi üle pika-pika aja taaskord enda suurepärase oleku ja häälega panna jälgima Eesti sopakultuuri lipulaeva Eesti otsib Superstaari. Oli tõeliselt nadi näha sind saatest välja langemas, ent loodetavasti ei lase sa ohjadest nii pea lahti ning jätkad siiski aktiivselt muusikalainel - 18. juuniks on igatahes piletid juba varutud ning kui mõni saarlane ei ole veel kursis, siis sel saatuslikul päeval toimub Kuressaare Lossihoovis nii-öelda Superstaaride Tuur, kus astub üles ka Teele. Igatahes, mina hoian pöidlaid pihus ning jään albumit ootama - lisaksingi nüüd ka väheke kuulatavat materjali lõppu.

Kuningad Nathan, Jared, Caleb ja Matthew ning nende mõjutused minule

 

  Ei hakka siia postitama mingisuguseid diskograafiaid ega bändiliikmeid - kui tõepoolest on veel inimesi, kes ei ole sattunud KoLi mõjualasse, siis kasutage otsingumootorite abi ning väga tõenäoline on, et te astute sellele mõjualala sammukese-paar lähemale. Alustaks siis kohe täitsa algusest - oli päikesepaisteline päev, 12. mai aastal 2009. Tõksusime vaikselt vastavatud Maxima poole, kui Lauri Põld (http://thefieldlauri.blogspot.com) viskas äkitselt mulle enda kõrvaklapid ja lasi lugu Be Somebody. Sel momendil TEGELIKULT tundus et noh täitsa vinks-vonks kraam, aga ei mingit sellist vau-effekti. Seeme hakkas vaikselt sees küpsema ning mingi järgneva kuu aja jooksul ei suutnud enam vastu panna ning lihtsalt hakkasin bändi kohta rohkem uurima ning käivitasin albumi Only by the Night. Hingeline side selle ikoonilise rokkbändiga algaski ilmselt sellest hetkest. Alates sellest ajast olen kuulanud Kuningaid pidevalt ja tihti ning minu jaoks ei ole momendil arvatavasti ühtki bändi, mis suudaks luua parema tunde kui nemad.

  Kuningate juures suudab mind praeguseni üllatada nende see nii-öelda "vesiliivaefekt" - kord sisse kukkunud, on välja pääsemine keeruline, kuid teatud juhtudel isegi vaat et võimatu. Algas kõik muidugi albumiga, mis saatis neid kuulsuseteele - Only by the Night ei ole ju tegelikult halb album, üldsegi mitte, kuid küsimus on lihtsalt nende fenomenis kui sellises. OBTN kujutas endast astumist samm kõrgemale - varasemalt indie-astmelt oli astutud roki-astmele. Ütlen ausalt, et kusagil eelmise aasta suvel oli mul tippsinglitest Use Somebody'st ja Sex on Fire'st nii siiber, et ei suutnud kordagi enam kuulata - praegu mängima lükates on aga ülimõnus nostalgia ning hard feeling on kadunud. Ma olen enam kui kindel, et need fännid, kes tekkisid enne viimast albumit, said esimese maitse suhu just nende tippsinglite näol ja seal ei ole midagi imelikku - OBTN on selgelt massidele suunatud album, kus suudetakse enda muusikavärvingut siiski edasi anda ning keskmise kõhutäie saavad sealt praegugi paadunud fännid.

  Edasist albumite järjestust ei oska absoluutselt ette kujutada, kuna siis tulid need kõik juba ühe hunnikus, kuid oleks siiski paslik alustada nende kõige selgemast albumist Because of the Times. BOTT peegeldab kõige selgemini seda, mida Kuningad teha tahavad, mida melomaanid kuulda tahavad ning mille pärast minnakse kontserdeile. Seal esineb kõike - suurejooneline ballaad Knocked Up, reggealik Ragoo,  bluusilik McFearless, pungist mõjutatud Charmer jne - selline mitmekesisus ja mitmekülgsus, ent samas on ikkagi kõik lood mingis mõttes üle kallatud southern-kastmega, mis on justkui praetud banaanid jäätisega või päikseline päev rannas ehk kellele see ei meeldiks. Kindlasti on aga just eriti märkimisväärsed selle albumi veidi tahaplaanile jäävamad lood Camaro, Trunk ja The Runner, mis fännile on pärast teiste lugude ammendumist mõnusaks vahepalaks ja isegi mina kui paadunud fänn olen neid lugusid ikkagi kohutavalt vähe kuulanud - patt mis patt.

 

   Youth and Young Manhood - ei tea et just kuigi tihti kasutatakse albumite puhul taolist iseloomustavat sõnu, kuid minu arust tõeliselt "karvane" album. Loodetavasti inimesed, kes seda albumit korda kaks kolm viis väisanud on, mõistavad minu mõtet, kuna see on helipildi ja meeleolu poolest ikkagi täielikult erinev kõigist järgnevatest albumitest. Sellel albumil on tunda just taolist mõnusat kogenematust, kuigi samas kõik palad on nii mõnusalt viimistletud ja stiilselt juustused, et ei heidakski midagi ette. Tõesti, albumi versioonid võivad kohati olla liigagi ülepaisatatult garaaž, aga see läheb kõik kogenematuse kapsaaeda. Kõige huvitavamaks palaks on albumil ilmselt Holy Roller Novocaine, mis mulle musikaalses mõttes tegelikult ei meeldi absoluutselt, kuna tegu ongi ilmselt ühe vähim meeldiva looga Kuningate poolt üldse, kuid teatud mõttes peitud lugu pärast kolme minutit vaikust oli ikka väga meeldiv üllatus, kui album vaikselt Winampis tiksus - sellist trikki võiksid praktiseerida teisedki artistid, kuna üldiselt panevad ju inimesed muusika katkedes loo kinni või käivitavad uue loo ning seega leiaksid selle pala vaid tõelised fännid, kelle jaoks on isegi iidolite loodud vaikus jumalik.

  Aha Shake Heartbreak on ausalt öeldes minu arvates veidike ebamäärane album - tõepoolest, kogu see album on väga hea tasemega, kõik lood albumilt on väga kuulatavad ning midagi ei olegi nagu valesti, aga puudu on nagu see Mwaaaaaah-efekt (mis ei ole sama mis Vau-efekt), mis minu jaoks tekkis algselt OBTN puhul, kuid kindlasti BOTT ja CAS puhul. Esmakordse tutvuse tegijaid ei tohiks minu tekstist aga end liialt morjendada lasta, kuna albumil on ju ikkagi südantlõhestavalt kõvad lood King of the Rode ja Slow Night, So Long, mis on vaatamata albumi teatud mõttes vähesele tähelepanule saanud ikkagi bändi hümnideks, mida oskavad kaasa laulda kõik vähegi endast lugupidavad fännid. Oh mind, olen täielikult unustanud rääkida plaadikujundustest ning käesoleva albumi kujundus on kindlasti üks parimatest, mis eal nähtud. Väga selgelt kujutab see selle albumi meeleolu - kergelt veiderdav, kuid üldjoontes väga pehme ja kui võrrelda seda kujundus rõlge YAYM kujunduse, on ikkagi näha tehtud sammu suurust. Loodetavasti ma tõepoolest ei jätnud kellelegi vale muljet - mulle meeldib see album väga ning mingil juhul ei tohi seda alahinnata, kuna selle albumi mõjul ongi meil võimalus kuulatada kõiki nende esiksingleid, kuna võib-olla oleksid nad ilma selle albumita jäänud juustuse ja garaaziliku southern-indie juurde ?!

   Viimaseks jätsin albumi, mis on mulle kõigist võimalikest albumitest, mille väljatulekut minu silmadel on olnud au näha ja kõrvadel on olnud au kuulda, tekitanud kõige suurema üllatuse. Mitte et ma ei oleks albumit oodanud - muidugi ma ootasin seda, viimased päevad muud ei teinud kui uurisin netist aina et ega kuskilt ei ole võimalik mõnd nende pala kuulda, kuid siis ühel päeval see juhtus - mulle sai osaks võimalus kuulata kõiki albumi Come Around Sundown lugusid ning see juhtus tegelikult oodatust nädalakese varem. Võtsin koheselt ühendust ka enda KoLialase mentori Lauriga ning kutsusin ta enda manu, et ühiselt nautida seda meistriteost - põhimõtteliselt ei olnud enne kuulanud mitte ühtki lugu. Esimesed viis lugu kuulatud, pidime tegema pausi - tuju oli nii ülev, et oleks meeleldi jooksnud 10 korda ümber maja, visanud mõnikümmend hundiratast ja mida veel. Tõesti, kui enne rääkisin siin kaudselt nii-öelda astmetest, siis seegi kord on astutud edasi mingi vaheastme võrra - ma ei oska seda astet nimetada, kuna seekord on nende helipilt lihtsalt nii perfektne ja omanäoline, et zanri määratlemiseks peab olema arvatavasti muusikalise kõrghariduse (aga need on tavaliselt nohikud ja neilgi muutuks see raskeks). Nii imelikult kui see ka ei kõla, olid reaalselt kolmel-neljal korral albumi jooksul lihtsalt pisarad silmas - sul on lihtsalt pea võimatu uskuda, millega Kuningad on jälle hakkama saanud ja kuidas lihtsalt asi saab veel paremaks minna. Albumi tipphetkeks jääb kindlasti Pyro, mille video on küll pisut maitselage, aga väga temaatiline ja meeldivad on just need mõned seigad bändist, kus nad meenutavadki sellist tüüpilist Pets ja Velled bändi, kes esineb laupäeva õhtuti Villemis - muhe paroodia ning väga hea, et video tehti just minu lemmikuimale (arvatavasti veel paljude lemmukuimale) palale albumilt.

 

  Ma võtsin ennist küll endale õiguse nimetada ennast fänniks - kahe aasta kuulamise jooksul on mul kõik albumid küll väisatud läbi sadu-kümneid kordi, aga tegelikult olen ma alles teatud newbie-staatusega ning põhjuseid on selleks mitmeid. Esiteks kindlasti see, et ma ei ole neid näinud veel laivis ning rõhutaks kindlasti veel - prioriteet number üks on esimesel võimalusel sattuda mingilgi viisil nende kontserdile. Tõesti, teatud mõttes ma olen nende laivkogemuse juba kätte saanud - nende O2 laivi Bluray plaadi jaoks sai ostetud isegi Bluray mängija ja olen igati rahul, kuna selle kirjutise mõtegi tekkis mõni tund tagasi seda laivi üle vaadates. Teiseks on arvatavasti see, et ma olen küll kõiki albumeid kuulanud ja olen nende hingeeluga väga kursis, aga ma olen siiski saanud osaks kogeda vaid nende ühe albumi ilmumist - tõeline fänn on bändiga ühtne juba algusaegadest saadik - põhjuseid võiksin ma nimetada veel mitmeid, aga kuna tegelikult on fänlus väga-väga subjektiivne mõiste ning taoline vaatenurk on vaid minu arvamus, siis ei ole mõtet enda näppe raisata.

 

  Kings of Leon on minu lemmikbänd - veel aasta tagasi ei julenud ma ühelegi bändile taolist staatust omistada, kuna minu arust on muusika liialt püha, et liigitada ühte niivõrd paremaks teisest, ent Kuningad on muutnud minu vaatenurka. Arvatavasti ei ammenda nende muusika end minu jaoks veel ei sel aasta, ei järgmisel ega ka üleüleülejärgmisel aastal - tõepoolest, inimeste muusikamaitse on pidevas muutumises, kuid ma kuulan niigi väga mitmekülgset muusikat ja KoL on kindlasti selle muusikaredeli tipus. Loodetavasti suutsin sellele müüdistaatusesse tõusnud Tennesse rokkbändile enda pika ja lohiseva jutuga mõne fänni juurde saada ning kui ka ei suutnud, siis vähemalt sain kõik hingelt ära räägitud. Kuulake kõik Kings of Leonit, tundke elust mõnu ja leidke endalegi lemmikbänd, kelle iga tegemise-olemisega pingsalt kursis olla.

Minus the Bear - OMNI (2011)

1. My Time          

2. Summer Angel

3. Secret Garden

4. Hold Me Down
5. Excuses          

6. The Thief       

 7. Into the Mirror

      8. Animal Backwards

        9. Dayglow Vista Road

         10. Fooled by the Night

  Minus the Bear üllatas mind juba puhtalt sellega, et ta meeldis mulle - üldjuhul hakkavad mu varbaküüned seitse korda kiiremini kasvama kui kuuled mingeid ülikunstilisi eksperimentaalbände, aga MTB's on kõik niiii mõnusalt tasakaalus, et mingit taolist reaktsiooni ei saanudki tekkida. Nende helipilti on siiski suhteliselt keeruline selgitada, kuna on lugusid, milles on üldjoontes lihtsalt elektrooniline ludin ja mingi joodeldamine, aga vastukaaluks on ka mitmed väga mitmekülgse instrumentaaliga sedöövrid. Nende muusikas on nagu see miski veider, mis muudab muusika meeldivaks - iga lugu justkui esimese korraga hakkab kummitama ning vaatama sellele, et esimesel-teisel kuulamisel lugu võib-olla ei istunudki nii väga, pead seda siiski uuesti ja uuesti kuulama. Olles nüüdseks kuulanud ka teisi albumeid, jääbki minu lemmikuks vist OMNI, kuna teised on minu silmis pigem sellised kõvad singlialbumid, kus kaks lugu jäävad silma ja teised on kohutavalt ühekülgsed ja kaunis hüsteerilised. Arvatavasti väga naiivselt võib öelda, et see album on justkui kook, millest pool on tehtud singist-juustust-tomatist, ent teine pool banaanist-kohupiimast-šokolaadist - tõeliselt muhedalt on kokku segadut elektropopp ja indierokk ja sellist kompotti puhtal kujul mingi bändi näol (vist?!) ei olegi võimalik kusagil mujal näha. Loodetavasti loeb keegi seda postitust ja kuulab - see bänd vajab Eestis suuremat tähelepanu. Eksperimentaalne indiepopprokk, mis jääb kummitama kui mitte nädalateks, siis kindlasti mitmeks päevaks.

Ewert and the Two Dragons - Good Man Down (2011)

 

               1. (In The End) There's Only Love

 2. Good Man Down        

3. Jolene                      

 4. Panda                       
 5. Burning Bush            

 6. Sailor Man                

 7. The Rabbit               

 8. Road to the Hill        

 9. Falling                     

 10. You Had Me at Hello

  Üldjuhul on teada, et haige olemine on üks igavesti nõme asi - kiiresti hakkab kohutavalt igav ning suurem osa ajast möödubki lihtsalt magades. Õnneks oli aga veerandi algul haige oldud päevadest kasu - Terevisiooni vahendusel jõudis minuni info Ewerti mansa uuest albumist, mis pärast saates esitatud varianti "Jolene'st" osutus albumiks, mis tuli kindlasti soetada. Pikalt sai oodatud, et plaat jõuaks Rahva Raamatusse ning kui CD keerles minu arvutis, sain aru, et olin teinud hea ostu. Otseslt ongi neid keeruline mingisse kindlapiirilisse žanri paigutada - eelmine album oli selgelt üsna toores mathrokk, aga sellel albumi puhul on tegu juba sellise omanäolise folkbändiga, mis nõretab popimõjutustest ja kergusest. Eelpool mainitud ainetest nõretumine ei ole aga mingil juhul halb, kuna muhe kergus muudabki selle albumi väga mõnusaks kuulamiseks ehk kuulamine ei vaja mingit mõttetööd - lükkad plaadi mängijasse ning naudid ülikõva ebaeestlaslikku Eesti bändi. Otseslt ei tahaks nüüd küll lugusid välja tuua, kuid minu silmis on albumis kaks osa - esimese osana jäävad silma esimesed kolm lugu, milles peegeldub otsene peavoolule suunatus ja eriline kergus - mõnus tempo ja teatav tšillmaik, ent teine osa ehk ülejäänud seitse pala näitavad selgelt seda, et neil on midagi pakkuda ka valivamale "hambale". Lõpupoole on ülioluline lugudes just lüürika ning nagu Pokinenilgi, tahaplaanil on just instrumentaal. Lõpetuseks olekski arvatavasti paslik kiita just Erki Pärnojat - taaskord oled sa ennast seganud ühe tõeliselt vägeva trupi töösse ning soovin igati edasist edu. Kodune folkalbum, mis oma ülevoolava kerguse ja teatava naivismiga poeb paljudesse südametesse (ning on seda ka juba teinud)

Foo Fighters - Wasting Light (2011)

                 1.     Bridge Burning             

2.     Rope            
            3.     Dear Rosemary      
           4.     White Limo            
        5.     Arlandria           
           6.     These Days           
            7.     Back and Forth      
                     8.     A Matter of Time            
                    9.     Miss the Misery            
                    10.     I Should Have Known    

  11.     Walk             

  Foo Fightersi uut albumit ma tegelikult väga ei oodanud - huvi tekkis alles pärast esimeste singlite ilmumist. Rope kiskus mind koheselt kaasa ning pärast esimest kuulamist jäi korduvalt tiksuma, ent pisikese õlitilgana potis kõlas minu jaoks White Limo. White Limo puhul on minu arust tegu liialt ülekeeratud looga - kui vaadata praeguse albumi ühtlast rahulikku joont, mil kõik lood lähevad üldiselt sarnaseses alternatiivrokilikus tempos, siis White Limo on küll instrumentaalselt väga hea üllitis, ent vokaal on selline, mis paneb varbaküüned häirivusest kaks korda kiiremini kasvama. Puhtalt minu arvamus, aga siiski. Eriti südantsoojendav on aga see FF'ile omane kvaliteet - neli aastat tööd on ikkagi kandnud vilja ning üllitatud on album, kust on ülimalt keeruline tuua välja otseselt mingeid lugusid, mis vääriks erilist tähelepanu - ühtlane ülihea kvaliteet on üks kriteeriumitest, mida viimasel ajal näeb aina vähem. Kui püüda tuua välja isiklikke lemmikuid, siis võib-olla on kõige rohkem tiksunud Bridges Burning ja Arlandria - mõlemad on tüüpilised catchy lood ning mõlema puhul on mingisugune veider kummitav moment. Üldiselt aga väga viis pluss album ning parema tasemega album kui Echoes, Patience, Silence & Grace. Sukeldumine uude maailma - Foo Fightersi uus album omab teataval moel sarnast maitset kui Kuningate viimane album

Muusikat, muusikat, muusikat

Ma ei teagi, kas minu nii-öelda muusikapostitused on lugejatele atraktiivsed, ent seepärast sooviksingi selle postituse järel kommentaarides anda märku, kas taoline kuju on mingilgi määral põnevust hoidev ja kas sellist asja tasub ülesse üleüldse panna. Loodan positiivset tagasisidet saada ning allpool on viis lugu, mis väärivad mainimist (lood on täiesti juhuslikus järjekorras, ei mingit eelistust).

1. Metric "Sick Muse"

2. REM "ÜBerlin"

3. Kormoranid "Stepihundi Ulg"

4. Aides "Unbelievable"

5. Eric Bibb "Going Down Slow"

Eesti Laul 2011 esimene poolfinaal

 Soojenduseks räägin ära kogu üldise pildi ning hiljem laskun lähemalt lugude juurde. Saatejuhtideks Lenna Kuurmaa ja Piret Järvis - mis saaks selle vastu olla, tekkis isegi (viimaste päeva jooksul juba teist korda) kerge Vanilla Ninja nostalgia. Väga masendavalt idiootset juttu ei ajanud ning asi jäi ERR'ile omase mõistlikuse piiridesse. Ideeliselt oli 360 kraadine lava väga hea mõte, kuid samas teatud lugu juures muutus asi veidraks, kui iga bändi liige vaatas eri suunda ehk loogiliselt võttes ei teki mingitki ühist tervikut. Saali toodud tegelased, kellelt kommentaare küsiti, ei olnud kuigi ebameeldivad ning suutsid öelda mõnegi targa sõna (kahjuks muutusid sõnad üsna kordavaks, aga see-selleks). Ainus nõme asi kogu show juures oli aga vast just see Õhtuelu25.ee - püha müristus, miks küll Eesti Televisioon läks sellise solgihuumori rada ning muutis sellise suhteliselt vaoshoitud ja kultuurse saate labaseks Reporteri-stiilis "jalaga-peesse" huumoriks. Õnneks kestsid mu piinad vaid viis minutit ning õige pea võisime taas näha Lenna ja Piretit...

1. Marilyn Jurman "Veel on aega"

 Marilyn Jurman on ilmselt melomaanidele ja üleüldse muusikahuvilistele üsna tundmatu neiu - ta on ilmselt tuttav eriliselt hästi TV3 kodumaise krimisarja Kättemaksukontor vaatajatele, kus ta mängib nohiklikku laboritöölist, kes üritab võrgutada politseitöölisi Tuvi't ja Maangot. Ei tahaks küll hetkel kuigi kriitiline olla, aga parem oleks tal siiski ka näitlemise juurde jääda:
 Looga on nähtud vaeva - ilgel suur sagimine käis laval ning nähtavasti oli keegi mingid riidehilbud valmis meistertanud, kuid vaatamata kõigile mööndustele on tegu siiski lauluvõistlusega - lauluhääl on tal kaunis värisev ning seega on seal ka igast effekte ja muud jura kasutatud, et asi enam-vähemgi inimväärselt kõlaks. Iseenesest aga taust on täitsa muhe ja kui asjaga veidi vaeva näha, saaks sellest täitsa Euromaasika (vaatamata sellele et enam ei ole aega ja kahjuks on lugu ka eesi keeles). Ei pääsenud edasi

2. Elmayonesa "Kes ei tantsi, on politsei"

 Veidi imelik vaadata, et Eestit soovib esindama minna inimene, kes on Eestis elanud vaid mõned kuud, kuid vaatamata sellele oli see siiski miteme põliste eestlaste lugudest kõvasti etem. Kõige omapärasem lugu kindlasti esimeses poolfinaalis - laulus on põhimõtteliselt see üks fraas (mis jääb pärast pikaks ajaks kummitama) ning kaks salmi, millest on võimatu mõnest sõnast aru saada. Taust on tegelikult vaatamata loo kergele naiivsusele ja mainstreamsusele siiski väga muhe - kergelt skalik tümps, mis on DJ poolt mitte kuigi häirivalt kokku mixitud. Niisama kuulates ei oleks siiski sama, kui show'ga - laval trallitavad ringi kolm väga kutsuvalt riietatud neidu (kaks neist kujutavad endast politseinike, üks on niisama muhe trulla).
 Loo miinuseks võib aga juba tuua selle, et hiljuti käis Eestit esindamas Eurovisioonil Kreisiraadio, mille näol oli siiski tegu puhtakujulise lollitamisega - vaata kust otsast tahes, ei ole ka selles loos midagi kuigi tõsist ning asi siiski läheb "lollitamise" kategooria alla. Samas aga ei ole midagi kuigi paha öelda ning kindlasti eelistaksin teda eelnevale esitajale. Ei pääsenud edasi

3. Victoria "Baby Had You"

  Alustakski loost rääkimist kohe kodusaare tüdrukute kiitmisest - üks kiitus kahele Semiiri neiule, kellel oli au tantsida Victoria taustal Eesti Laulul ning kogu bandele kiitus selle eest, et osalesid tõeliselt vägevas kergelt ameerikalikus muusikavideos. Lavakujundus iseensest ei olnud midagi erilist ning mindi siiski suhteliselt laulmise peale. Loomulikult ei saa mööda vaadata, et Victoria on kuratlikult kaunis vene piiga ning kõigi meeste poolt kindlasti ports plusspunkte selle eest. Lugu iseenesest on aga minu jaoks täiesti tühi - esimene salm on isegi täitsa kutsuv ja kergelt kommertslik synthpop, kuid refrääni uputatakse kõik minu lootused - asi jõuab siiski väljakannatamatu trance piirini ning jubedad "ahh-ahh-ahh-ahh" häälitsused toovad kananaha ihule.
 Masendav on ka muidugi see, et kaunis Victoria ei mõista absoluutselt Eesti keelt - Piretile ja Lennale suutis ta öelda täpselt seitse eestikeelset sõna ning neidki väga suure pingutusega. See muudakski, samuti nagu eelmise loo puhulgi, selle Eesti esindamise väärtuse suhteliselt tühiseks - minu mäletamist mööda vist 5-6 aastat tagasi käis Eestit esindamas Rootsi neiu, kes tuli kapist välja ainult selle show ajaks ning pärast seda pole sihukest tegelast enam kordagi nähtud. Eurosündroom, siit me tuleme. Pääses edasi

4. Noorkuu "Be My Saturday Night"

 Noorkuu on kaunis kindlapeale minek - nad ei suuda totaalselt jura kokku keeta ning ega nende lood ka erilised sedöövrid kunagi pole. Samas lähevad need aga paadunud fännidele peale ning kindlasti koguneb alati ports hääli. Seekord eksisid nad aga minu arust kahe olulise asja vastu - kindlasti oleksid nad pidanud tegema loo a ca pellas ning oma klassikalise riietusega - valgete pintsakutega. Selline oma väljakujunenud mallist välja trügimine ei ole minu arust väga tore ning kõik tundus kuidagi väga vale.
 Lugu kuulates aga väga hullu midagi polnudki - vokaal on muidugi neile omaselt suurepärane ning liikumist olid nad see kord isegi veidikene sisse toonud (nad rääkisid küll suurtest koreograafianumbritest, mis mulle küll ilmselt kahe silma vahele jäid). Samas aga taustast on lausa kahju rääkida - algus oli tõeliselt paljulubav, mil võis tunda sellist kergelt 80ndate meelestatusega keskmist popplugu, kuid kui pärast teist refrääni tuli breakdown ning hakkas pihti KOHUTAV jumpstyle biit, pidin ma lausa nutma hakkama - oh miks, oh miks, Noorkuu, pidite te sellise okse sinna sisse tooma. See aga õnneks/kahjuks ei muutnud rahva arvamust ning nad pääsesid edasi.

5. Jana Kask "Don't Want Anything"

  Jana Kase näol on tegu väga huvitava artistiga - ta oli eikeegi, kellele anti tänu Superstaarisaate võiduga kõik võimalused saada kellekski oma laulmisega, kuid ta viskas võimaluse kõrvale ning ta vajus unustusse päris pikaks ajaks ning pea aasta-poolteist hiljem hakkasime temast taas midagi kuulma - ta andis välja sooloalbumi, mis küll ei saavutand erilist populaarsust. Nüüd on ta Eurovisioonil enda täiesti uue looga, mis on küll vägagi erinev tema eelnevast repertuaarist.
 Mind üllatas, kui teistsuguseks oli Jana muutunud - Superstaarisaate aegu oli ta siiski üsna tagasihoidlik Vene plika, kellel iluga eriti priisata polnud, kes kandis totaalselt maitsetud riided. Nüüd on aga temast täitsa korralik esineja valmis meisterdatud ning kindlasti üks seekordseid favoriite. Laul kui selline on iseenesest üsna üksluine ning igav, kuid Jana suurepärane lauluhääl suudab siiski tuua valgust sellesse kottpimedasse öösse. Võrdluseks Birgit Õigemeelega, kannatan ma taolist slaavi temperamendiga ballaadi kordi paremini kui naiivset Eesti hingestatud kiljumist ning seega ka minu poolt igati edu Janale ning loodetavasti jõuab ta veel kaugele ning saavutab oodatud sära. (Eurovisioonil samas teda ei näeks, kuna lugu selle jaoks liiga igav ja lüüriline). Pääses edasi.

6. Kait Tamra "Lubadus"

 Kait Tamra on iseenesest suurepärane laulja - võimas hääl ja kergelt kodune mõmmibeebi välimus, kuid minu jaoks on tema fenomen suhteliselt mõistmatu. Kunagi sai vanematega koos käidud mingil tema kontserdil (ta tegi seda kellegagi koos, aga meenutan kuidas ma meenutan, ei suuda ma kedagi endale ette manada) ning juba siis tundus ta kergelt selline Tõnis Mägi jälgedes jalutav laulja, kellel on siiski veel palju-palju õppida.Seegi kord laulis ta päiksekullamaast ning kõik oli kuidagi liiga random ning ei tekkinud mingit õdusat tervikut.
 Samuti ei sobi see lugu ju mitte ühestki otsast Eesti Laulule - Eesti Laul ning eriti veel Eurovisioon ootab lugusid, mis jääksid kergesti kummitama, oleksid rütmikad ning olgem ausad, ka suhteliselt lõbusad. See lugu eksib kahjuks aga kõigi punktide vastu. Tegelikult ma ei tahaks seda lugu aga täiesti maha matta, kuna kui see oleks kindlas kontekstis kindla kuulajaskonna ees, oleks asi viis pluss ning ma olen enam kui kindel, et oleks inimesi, kellel võtab see lugu jalad nõrgas, kuid praegusel momendil siiski veidi toores, hambutu ja kindlasti mitte selle konkursi lugu. Allapoole lisan ka pildi temast, kuna videos on näha vaid Eesti Laulu logo.   Ei pääsenud edasi

7. Ans. Andur "Lapsed ja Lennukid"

 Ans. Andur on naug merel huitav laev - nad on juba 11 aastat otsinud enda kohta Eesti muusikataevas, kuid nende kolme albumi läbimüük on olnud kaunis kesine ning on vaid käputäis melomaane, kelle süda tuksub nende lugude rütmis. Nad ei ole leidnud veel ka enda stiili, kuna nad on liiga mainstream et käia indierock alla, kuid samas on nad ka liiga huina-muina et käia dreampop alla. Nad tiksuvad kuskilt süntpopi ja popproki vahepeal, kust vägevate üllitistega ongi ülimalt keeruline välja tulla.
 Eesti Laululgi esitatud lugu oli justkui pingutatult juustuseks muudetud popplugu, mis oli ausalt öeldes täiesti ebamäärane käkk. Kogu bänd oli instrumentidega laval, kuid samas oli võimatu eristada midagi peale tuima taustatiksumise. Ka vokaal oli nii ära efektistatud, et sõnade eristamine sellest massist oli kaunis keeruline - tekkis lausa WTF-effekt, et kui ebamääraseks saab üks lugu muutuda. Kujutaksin seda mängitamas mingis väga melukas pubis, kuna lugu on oma tempoga suhteliselt post-pungile sarnane ning taustamuusikana oleks kindlasti suurepärane lugu. Ei pääsenud edasi

8. Meister ja Mari "Unemati"

 Meiser ja Mari on siis see kurivaim projekt, kes tuli Laika Virgini "Ilusate Inimeste" asemele, kuna Laika Virigin lugu avaldati 31. augusti öösel. Laika Virigini lugu oli väga stiilne dreampop, mis tundub praegu kuulates enamikest Eesti Laulu paladest kõvasti soliidsem. Kuid teemaks on siiski Meister ja Mari. Tegu on siis lavakunstikooli õpilastega, kes otsustasid luua sellise kategoreerimatu projekti. Üldsus teab neid kindlasti tänu sellele, et "Meister" kujutab endast Jaan Tätte Jr'i, kellel küll loos otseslt funktsioon puudub, kuna esimesed sõnad tema suust kuuleme alles loo lõpus.
 Pala on iseenesest aga nii veider (halvas mõttes), et vaatamata enda veidi ühe kahe minutisele pikkusele pidin vahetama kanalit, et mitte otsi anda. On püütud luua mingisugust boheemlaslik-folgilikku armastuslugu, mis on kastetud veel huumorikastmesse ning siis see kudagi veel shõu abiga muuta Eesti Laulule sobivaks. Kõik pingutused kukkusid aga minu silmis läbi, kuna lugu kõlab nagu suvaline lastelaul ning oh püha jumal, kui sellisega oleks mindud Düsseldorfi Eestit esindama. Ja eriti random olid need kolm neidu, kes keset lava siuglesid ja vähkresid - ma saan aru, et loos oli mingi Unemati sõnum, aga  no lastelauludega ei minda siiski rahvusvahelisele konkursile. Halb, väga halb. Ei saanud edasi

9. Getter Jaani "Rockefeller Street"

 Getter Jaani on leidnud enda kohe Eesti muusikataevas - ta enda kreemikoogiliku nunnususega on saavutanud lausa selle, et Sven Lõhmus kirjutas tema selleaastase Euroloo. Lugu kui selline on küll suhteliselt üksluine ja iseloomulik kõigile teistele Sven Lõhmuse lugudele, kuid samas väga hästi konteksti sobiv laul, lavakoreograafia on kah väga muhe ning lisaks veel ka armas tüdruk - oleks kindlasti asju mida muuta, kuid samas on praegu kõik täitsa tipp-topp ning minda saadaksin selle loo isegi Eurovisioonile.
 Lugu on kergelt Kerli Kõivu meelestatusega - selline kerge suhkruvatipopp, mis läheb kõigile peale ning mille kuulamiseks ei pea olema mingisugune targa näoga muusikakriitik. Kontspetsionaalselt oleks mulle isiklult rohkem istunud see, kui laval hüpanud meeste asemel oleks seal hüpanud naised (kustumatud ootused, kustumatud lootused). Samas oli aga tegu ainsa looga, kus oligi selgelt lavale toodud mingeid dekoratsioone, mis aga vedasid ennast "1273, down the Rockefeller street" saatel väga hästi välja ning ei tekkinudki tunnet, et näe jälle Getter mingi lollusega hakkama saanud. Täitsa tore lugu ja kõige Eurolaululikum sellest poolfinaalist kindlasti. Pääses edasi

10. Outloudz "I Wanna Meet Bob Dylan"

 Outloudzi pala on minu selle Eesti Laulu isiklik lemmik. Bänd kujutab ka endast veidike nagu R2 Aastahitile omast Unistuste Bändi, kus on kõigist kuulsamateist Eesti bändidest kõvasid tegijaid ning see annab ka bändile suurepärase taseme. Tegu on ka võib-olla maailma ainsa bändiga, kes võib auga öelda, et nende bändi laulja on Stig ning ta ei pea enda identideedi varjamiseks kandma kiivrit.
 Mingel lähemalt loo juurde. Arvatavasti on tegu ainsa seekordse Eesti Laulu palaga, milles võib eristada isegi mingeid instrumente ning mis ei ole puhtalt mingisugune poppsaast. Raske on küll leida nende kirjeldamiseks sõnu, kuid mingil määral sobiksid kindlasti "indie"; "popprokk" ja "Stig-tahab-kohtuda-Bob-Dylaniga". Kiiduväärt on ka see, et lugu ei võta ennast liiga tõsiselt - laval olleks piisavalt huina-muina, et jätta mõnusalt kodune fiiling ja ei proovitagi olla kedagi teist, kui lihtsalt kergrokigrupp pisikeste indie-mõjutustega. Ka lüürika on mõnusalt over-the-top ning olgem ausad, mingit loogikat ning sõnumit sealt eriti kergesti välja lugeda ei saa - nagu Stig'ki ütles, et need sõnad lihtsalt voolasid kogu instrumentaali peale ning vabakutselise melomaanina julgen öelda, et ega põhiliseks loo osaks siiski on instrumentaal, mitte vokaal. Suurepärane lugu ning ka bändi kontseptsioon on väga hea - loodetavasti kuuleme nendest veel ning nendest saab tõusev täht Eesti muusikataevas ! Pääses edasi

Nooruke Eesti bänd, kuid vaatamata sellele teevad suurepärast ning ülistiilset muusikat

"I had a brain that felt like pancake batter" ehk Jack White toitmas meie meeli geniaalsusega (Rest in Piece, The White Stripes)

Tõeline meistriteos Eesti vaimselt keisrilt ja muidu muhedalt vanalt Jaan Pehkilt

Hoidkem nüüd kõik fännid talle pöialt, et kogu Euroopale saaks auks kuulda põlist Eesti meest laulmas lehepilli taustaks (Jah, loomulikult ei tohi unustada ka Vaiko Eplikku, kelle hingust peegeldub samuti sellest teosest suurel hulgal) !

Valss by jaan pehk

Cold War Kids "Mine is Yours" (2011)

Selle albumiga on selline kentsakas lugu, et selle jõudmine minu kõvakettale põhines puhtalt täiesti random otsusel - nägin RSS'is uudist, et selline album on ilmunud, kirjeldus tundus vägagi usaldusväärne ning similar bands'ideski oli mitmeid pärleid, seega otsustasin selle albumi hankida mööda kaunis korsaarliku teed, aga see selleks (kes ei tegeleks praegusel ajal korsaarlike tegudega ?!)
Kuulasin suvaliselt paar lugu albumilt pärast väsitavat väljaskäiku läbi, kuid kogu asi kõlas sellise halvema U2 loomingu moodi, mis kõlbab täielikult taustaks mängida, kuid ise küll väga kuulata ei viitsiks. Passis ta siis mul desktopil mõnda aega, kui aga hakkasid silma mitmeid kiitvad sõnad erinevates muusikaajakirjades ja üleüldse veebiarvustusi kirjutavatel veebisaitidel - see sundis aga mind ennast kokku võtma ning taaskord käivitama album, et leida sealt loodetavasti mingi peitunud pärl. Esimesel kuulamisel oli ka põhiliseks pettumuseks see, et lubatud super similarity't The Black Keys'iga ei olnud näha kuskilt poolt - õnneks aga lükkas selle pettumuse ümber albumi teine pala nimega "Louder Than Ever", mis on totaalselt The Black Keys'i kergelt mainstreamiliku bluusroki vaimsuse tehtud pala, väga kummitav ning igast otsast väga meeldiv.
Album muutub muidugi aina meeldivamaks - pala "Royal Blue" on selline mõnusalt reggealik teos, milles ei ole küll otseselt midagi kuigi meeldejäävat, kuid ülimõnus lugu (kahjuks kangestub mulle silmade ette aga sellele loole mõeldes sinihallitusjuust nimega "Royal Blue", ei oska muidugi öelda kas see on halb või hea); pala "Skip the Charades" on totaalselt sarnane Kings of Leoni viimase albumi hingusele - piisavalt mainstream, et minna peale pea et kõigile, kuid samas ka piisavalt indie ja cheesy, et meeldida ka andunumatele melomaanidele ja muidu muusikahuvilistele; pala "Sensitive Kid" on kõige üllatavam pala albumil, kuna ei oleks osanud kuskilt otsast oodata sellist suures osas elektroonilist pala, mis võib-olla jääb ka veidi kontekstist välja ning ei sobi ülejäänud kompotiga, kuid see on puhtalt Minu arvamus.
Ülimalt varieeruv bänd, kes suudab noppida midagi meeldivat igalt poolt - esimesed kaks albumit olid peaaegu täielikult Jack White rip-off - ülekõlav overdrive ja üleüldine pressitud juustusus. See album viib aga asja hoopis teisele tasemele - on lugusid, milles võib leida paralleele Kings of Leoniga, on lugusid, kus võib leida paralleele The Black Keys'iga ning, olgem ausad, laulja hääl on ülisarnane Brandon Flowersile. Mõnus bänd, mis suudab hoida tuju üleval ning kindlasti tasub üle kaeda igalühel - pipetiga mainstreamimaiku paneb selle albumi pugema ka kõige elektroonilisema melomaani südamesse. Lonks mainstream-peekrist - paremat lonksu sellest peekrist arvatavasti saada ei olegi võimalik

Parimad nopped lüürikast:



"I was sitting round like a zombie feedin my own face"


"Weigh the pros but the cons come first"


"Fishing for any sign of life"

Shaka Ponk "Loco con da frenchy talkin' " (2006)

Pärast rusuvat nädalat koolis ning reedel koju minnes otsustasin üle kaeda Kuressaare Kaubamaja 10-krooniste (0.64€) CD'de kast. Lappisin neid CD'sid seal ühte ja teist pidi ning eriliselt jäi silma selline CD - mul ei olnud õrna aimugi mis bänd see on, kuid plaadikujundus tundus ülilahe ning "Parental Advisory" tähis oli ka kena huumor, seega ei olnud mingit muud valikut, kui see osta.
Koju jõudes kaesin enne kuulama hakkamist kohe üle Last.FMi, et näha, mis zanriga tegu üldse on - Last.FM pakkus zanriks "crossover", mis aga ongi üks määratletumaid stiile üldse ning üldiselt saavad sellise austava nime osaliseks vaid tõeliselt ajuvabad ning kreisid bändid ning olgem ausad, see bänd on seda igast küljest vaadates.
Album algab kohe ikka üllatavalt kreisilt - professionaalne bassist, skalik taustatümps ning veider ja totaalselt häiriv vokaal tegid mulle hetkega selgeks, mida tähendab selle bändi puhul "crossover". Kahju et sellist muusikat klubides ei kuule - minu arvates oleks see suurepärane alternatiiv kogu sellele kusisele poppmuusikale mis praegu tantsupõrandad vallutanud on.
Rahulikult arvuti taga istudes ongi seda suhteliselt keeruline kuulata, kuna tahakski lihtsalt ringi mässata - teatavaid alternatiive võib tuua trummi ja bassiga, kuna teadagi on tegu parima taustamuusikaga suusatamiseks, jooksimseks ja üldse sportimiseks. Kui maailmas on üks bänd, kelle lugudest võiks leida kõige rohkem hidden messageid, siis ilmselt oleks tegu selle bändiga - sõnadest on võimatu midagi aru saada, kuid kõik kõlab nii coolilt ja funkilt, et sul on sellest kõigest jumala p*hhui ja sa lihtsalt lähed vooluga kaasa. Kuuekümne nelja kopika eest on asja rohkem kui oleks osanud eales oodata ning kindlasti jääb tükiks ajaks meelt parandama ! Muidugi peab ka mainima, et tüüpidel on ühed coolimad laivid üldse - sellisel kontserdil karjuks endal hääle täiesti ära ja kaifiks lihtsalt totaalselt. Näiliselt suvaline bänd, kuid harjumisel ja lähemal kuulamisel jõuab kohale see teatav täiesti esmakordne stiil, mida nad esitavad

Parimad katked lüürikast - nii palju, kui sellest üldse miskit mõista võis:

"Freaky bonkey beast ha"


"She makes me feel so fine, ping da' pong in my head"


"I wanna be zero-plastic, shiny-beauty boy (cut me hoy)"


"Do you wanna lick big boca chocolata.."