Foo Fighters - Wasting Light (2011)

                 1.     Bridge Burning             

2.     Rope            
            3.     Dear Rosemary      
           4.     White Limo            
        5.     Arlandria           
           6.     These Days           
            7.     Back and Forth      
                     8.     A Matter of Time            
                    9.     Miss the Misery            
                    10.     I Should Have Known    

  11.     Walk             

  Foo Fightersi uut albumit ma tegelikult väga ei oodanud - huvi tekkis alles pärast esimeste singlite ilmumist. Rope kiskus mind koheselt kaasa ning pärast esimest kuulamist jäi korduvalt tiksuma, ent pisikese õlitilgana potis kõlas minu jaoks White Limo. White Limo puhul on minu arust tegu liialt ülekeeratud looga - kui vaadata praeguse albumi ühtlast rahulikku joont, mil kõik lood lähevad üldiselt sarnaseses alternatiivrokilikus tempos, siis White Limo on küll instrumentaalselt väga hea üllitis, ent vokaal on selline, mis paneb varbaküüned häirivusest kaks korda kiiremini kasvama. Puhtalt minu arvamus, aga siiski. Eriti südantsoojendav on aga see FF'ile omane kvaliteet - neli aastat tööd on ikkagi kandnud vilja ning üllitatud on album, kust on ülimalt keeruline tuua välja otseselt mingeid lugusid, mis vääriks erilist tähelepanu - ühtlane ülihea kvaliteet on üks kriteeriumitest, mida viimasel ajal näeb aina vähem. Kui püüda tuua välja isiklikke lemmikuid, siis võib-olla on kõige rohkem tiksunud Bridges Burning ja Arlandria - mõlemad on tüüpilised catchy lood ning mõlema puhul on mingisugune veider kummitav moment. Üldiselt aga väga viis pluss album ning parema tasemega album kui Echoes, Patience, Silence & Grace. Sukeldumine uude maailma - Foo Fightersi uus album omab teataval moel sarnast maitset kui Kuningate viimane album