Up in the Air (2009)

Ryan Bingham veedab enamuse oma ajast mööda Ühendriike ringi lennates ja inimesi vallandades - see on mehe elukutse, milles on ta lausa põrgulikult hea. Tema ideaalne karjäär aga ähvardab kokku variseda, kui firma palkab tööle noore naise Alexi, kes tuleb lagedale uue innovaatilise lahendusega: hakata inimesi vallandama läbi Interneti. Päästmaks enda karjääri, otsustab Ryan teha kõik võimaliku, et Alexi idee ei teostuks.

 Up in the Air'i nägin ma esimest korda üsna kohe, kui see levisse sattus - sellal olin ma lummatud kogu selle filmi stiilsusest ja voolavusest, aga mõtte suursugusus mulle kohale ei jõudnud. Nüüd uuesti vaadates sain aga elamuse nii-öelda täie raha eest. Selle filmi näol on kindlasti ühe veidraima filmiga - Jason Reitmani stiil on loomulikult teada, aga Juno ja Smoking ei jõudnud kumbki taolisele omapärasuse tasemele, kus on käesolev film. Filmi kõige vastuolulisem ja kurvem tegelane oligi kahtlemata Ryan Bingham - tema elu ei koosnenud millestki muust kui vaid pidevalt vahetuvatest hotellitubadest, inimeste vallandamisest ning hingetutest rutiinsetest tegevusest nagu lennujaamas toimuvad protseduurid. Samas peab ta aga motivatsioonikõnesid erinevates hotellides, kus ta lahkab kogu elu rasket koormat enda õlul, kui piltlikult paigutada kogu enda elu seljakotti. Tema puhul seda probleemi aga ei ole - tal on asju täpselt ühe keskmises suuruses ratastega kohvri jagu ning tema tutvusringkond piirneb vaid perekonnaga.

 Põhilised vasturääkivused tekivadki just üksilduse teemal. Väidtavalt veetis Ryan ühe aastaga õhus 350 000 kilomeetrit ja 322 päeva, mis on 100 000 kilomeetrit rohkem kui ühe otsa lend Kuule. See aga tekitabki olukorra, mil tema pikimadki suhted päädisid mõne tunniga. Valgust tema ellu tõi küll Alex, ent tema oli justkui turvaköis, millest haarata, kui tunned end ebakindlalt. Nende kriteeriumite alusel võiks tegelikult isegi pidada Binghami üheks hingetuimaks kaabakaks, keda filmides nähtud on, vaatamata sellele, et tegu on kergelt koomilise draamaga. Väga üldjoontes ju ongi tema elu ainus eesmärk reisida ühest kohast teise ning ning nendes niiöelda vahepunktides vallandada külma südamega hulk inimesi ning lahkuda. See ongi justkui kõige kohutavam külg tema elu juures - kõik tema lühikesed tutvused inimestega lõppevad sõimurahega või pisaratega.

Vähem vastandlik ei olnud aga ka Alex, kellel oli Ryaniga pealtnäha isegi mingi pinnapealne suhe. Tema oli aga paadunud abielurikkuja, kes arvas et ka Ryan tegeleb sama asjaga, ent tegelikult olid nad täiesti erinevad inimesed. Tegelikult oleks veidikene rohkem tahtnud Alexi kohta teada, kuna praegusel hetkel ongi üsna keeruline temast kui tegelasest midagi lähemalt rääkida. Mõistetav on aga Ryani otsus elada teel, kuna tema perekond oli väga endassetõmbunud ja korrapäratu - tegelikult oli ju Ryan samasugune, ent tema püüdis kogu oma üksilduses ja kibestumuses peita seda reaalsust pintsaku ja kohvriga. Pikalt võiks diskusseerida ka teemast kui sellisest. Kas vallandamine üle veebikaamera oleks tõepoolest mõistlik otsus - arvatavasti väga suurt vahet seal ei tekiks, kuna nii-öelda teate edasiandja on nii või naa vallandatavale tundmatu ning üle veebikaamera puudubki võib-olla teatav pinge, mis võib lõppeda teate edasiandjale sinise silmaga. Aga see selleks, teema kui selline ei olnud antud olukorras just siiski kõige olulisem, see oli lihtsalt taustliin mis illustreeris kogu lugu. Pealtnäha on tegu väga kerge ja sarkastilise filmiga, ent sügaval põhjas on film ikkagi väga kurb lugu ühest üksildasest mehest, kelle depressiooni tugevdab veel hõbedast kaart, mille ta saab 10 000 000 lennatud miili eest - selge märk tema elu tühjusest ning samuti vastus piloodi küsimusele "Kust te küll nii palju aega võtate ?". Kohutavalt omapärane film, mis ei istu just igaühele, kuid teemat mille üle arutada on ning vaatamisrõõmu saab siit kindlasti. Uuenduslik kvaliteetdraama kohatise huumoripuistega

 

 Üleval fiktiivne Ryan Bingham, all reaalne variant