1. (In The End) There's Only Love
2. Good Man Down
3. Jolene
4. Panda
5. Burning Bush
5. Burning Bush
6. Sailor Man
7. The Rabbit
8. Road to the Hill
9. Falling
10. You Had Me at Hello
Üldjuhul on teada, et haige olemine on üks igavesti nõme asi - kiiresti hakkab kohutavalt igav ning suurem osa ajast möödubki lihtsalt magades. Õnneks oli aga veerandi algul haige oldud päevadest kasu - Terevisiooni vahendusel jõudis minuni info Ewerti mansa uuest albumist, mis pärast saates esitatud varianti "Jolene'st" osutus albumiks, mis tuli kindlasti soetada. Pikalt sai oodatud, et plaat jõuaks Rahva Raamatusse ning kui CD keerles minu arvutis, sain aru, et olin teinud hea ostu. Otseslt ongi neid keeruline mingisse kindlapiirilisse žanri paigutada - eelmine album oli selgelt üsna toores mathrokk, aga sellel albumi puhul on tegu juba sellise omanäolise folkbändiga, mis nõretab popimõjutustest ja kergusest. Eelpool mainitud ainetest nõretumine ei ole aga mingil juhul halb, kuna muhe kergus muudabki selle albumi väga mõnusaks kuulamiseks ehk kuulamine ei vaja mingit mõttetööd - lükkad plaadi mängijasse ning naudid ülikõva ebaeestlaslikku Eesti bändi. Otseslt ei tahaks nüüd küll lugusid välja tuua, kuid minu silmis on albumis kaks osa - esimese osana jäävad silma esimesed kolm lugu, milles peegeldub otsene peavoolule suunatus ja eriline kergus - mõnus tempo ja teatav tšillmaik, ent teine osa ehk ülejäänud seitse pala näitavad selgelt seda, et neil on midagi pakkuda ka valivamale "hambale". Lõpupoole on ülioluline lugudes just lüürika ning nagu Pokinenilgi, tahaplaanil on just instrumentaal. Lõpetuseks olekski arvatavasti paslik kiita just Erki Pärnojat - taaskord oled sa ennast seganud ühe tõeliselt vägeva trupi töösse ning soovin igati edasist edu. Kodune folkalbum, mis oma ülevoolava kerguse ja teatava naivismiga poeb paljudesse südametesse (ning on seda ka juba teinud)
0 comments:
Post a Comment