Minus the Bear - OMNI (2011)

1. My Time          

2. Summer Angel

3. Secret Garden

4. Hold Me Down
5. Excuses          

6. The Thief       

 7. Into the Mirror

      8. Animal Backwards

        9. Dayglow Vista Road

         10. Fooled by the Night

  Minus the Bear üllatas mind juba puhtalt sellega, et ta meeldis mulle - üldjuhul hakkavad mu varbaküüned seitse korda kiiremini kasvama kui kuuled mingeid ülikunstilisi eksperimentaalbände, aga MTB's on kõik niiii mõnusalt tasakaalus, et mingit taolist reaktsiooni ei saanudki tekkida. Nende helipilti on siiski suhteliselt keeruline selgitada, kuna on lugusid, milles on üldjoontes lihtsalt elektrooniline ludin ja mingi joodeldamine, aga vastukaaluks on ka mitmed väga mitmekülgse instrumentaaliga sedöövrid. Nende muusikas on nagu see miski veider, mis muudab muusika meeldivaks - iga lugu justkui esimese korraga hakkab kummitama ning vaatama sellele, et esimesel-teisel kuulamisel lugu võib-olla ei istunudki nii väga, pead seda siiski uuesti ja uuesti kuulama. Olles nüüdseks kuulanud ka teisi albumeid, jääbki minu lemmikuks vist OMNI, kuna teised on minu silmis pigem sellised kõvad singlialbumid, kus kaks lugu jäävad silma ja teised on kohutavalt ühekülgsed ja kaunis hüsteerilised. Arvatavasti väga naiivselt võib öelda, et see album on justkui kook, millest pool on tehtud singist-juustust-tomatist, ent teine pool banaanist-kohupiimast-šokolaadist - tõeliselt muhedalt on kokku segadut elektropopp ja indierokk ja sellist kompotti puhtal kujul mingi bändi näol (vist?!) ei olegi võimalik kusagil mujal näha. Loodetavasti loeb keegi seda postitust ja kuulab - see bänd vajab Eestis suuremat tähelepanu. Eksperimentaalne indiepopprokk, mis jääb kummitama kui mitte nädalateks, siis kindlasti mitmeks päevaks.