Ei hakka siia postitama mingisuguseid diskograafiaid ega bändiliikmeid - kui tõepoolest on veel inimesi, kes ei ole sattunud KoLi mõjualasse, siis kasutage otsingumootorite abi ning väga tõenäoline on, et te astute sellele mõjualala sammukese-paar lähemale. Alustaks siis kohe täitsa algusest - oli päikesepaisteline päev, 12. mai aastal 2009. Tõksusime vaikselt vastavatud Maxima poole, kui Lauri Põld (http://thefieldlauri.blogspot.com) viskas äkitselt mulle enda kõrvaklapid ja lasi lugu Be Somebody. Sel momendil TEGELIKULT tundus et noh täitsa vinks-vonks kraam, aga ei mingit sellist vau-effekti. Seeme hakkas vaikselt sees küpsema ning mingi järgneva kuu aja jooksul ei suutnud enam vastu panna ning lihtsalt hakkasin bändi kohta rohkem uurima ning käivitasin albumi Only by the Night. Hingeline side selle ikoonilise rokkbändiga algaski ilmselt sellest hetkest. Alates sellest ajast olen kuulanud Kuningaid pidevalt ja tihti ning minu jaoks ei ole momendil arvatavasti ühtki bändi, mis suudaks luua parema tunde kui nemad.
Kuningate juures suudab mind praeguseni üllatada nende see nii-öelda "vesiliivaefekt" - kord sisse kukkunud, on välja pääsemine keeruline, kuid teatud juhtudel isegi vaat et võimatu. Algas kõik muidugi albumiga, mis saatis neid kuulsuseteele - Only by the Night ei ole ju tegelikult halb album, üldsegi mitte, kuid küsimus on lihtsalt nende fenomenis kui sellises. OBTN kujutas endast astumist samm kõrgemale - varasemalt indie-astmelt oli astutud roki-astmele. Ütlen ausalt, et kusagil eelmise aasta suvel oli mul tippsinglitest Use Somebody'st ja Sex on Fire'st nii siiber, et ei suutnud kordagi enam kuulata - praegu mängima lükates on aga ülimõnus nostalgia ning hard feeling on kadunud. Ma olen enam kui kindel, et need fännid, kes tekkisid enne viimast albumit, said esimese maitse suhu just nende tippsinglite näol ja seal ei ole midagi imelikku - OBTN on selgelt massidele suunatud album, kus suudetakse enda muusikavärvingut siiski edasi anda ning keskmise kõhutäie saavad sealt praegugi paadunud fännid.
Edasist albumite järjestust ei oska absoluutselt ette kujutada, kuna siis tulid need kõik juba ühe hunnikus, kuid oleks siiski paslik alustada nende kõige selgemast albumist Because of the Times. BOTT peegeldab kõige selgemini seda, mida Kuningad teha tahavad, mida melomaanid kuulda tahavad ning mille pärast minnakse kontserdeile. Seal esineb kõike - suurejooneline ballaad Knocked Up, reggealik Ragoo, bluusilik McFearless, pungist mõjutatud Charmer jne - selline mitmekesisus ja mitmekülgsus, ent samas on ikkagi kõik lood mingis mõttes üle kallatud southern-kastmega, mis on justkui praetud banaanid jäätisega või päikseline päev rannas ehk kellele see ei meeldiks. Kindlasti on aga just eriti märkimisväärsed selle albumi veidi tahaplaanile jäävamad lood Camaro, Trunk ja The Runner, mis fännile on pärast teiste lugude ammendumist mõnusaks vahepalaks ja isegi mina kui paadunud fänn olen neid lugusid ikkagi kohutavalt vähe kuulanud - patt mis patt.
Youth and Young Manhood - ei tea et just kuigi tihti kasutatakse albumite puhul taolist iseloomustavat sõnu, kuid minu arust tõeliselt "karvane" album. Loodetavasti inimesed, kes seda albumit korda kaks kolm viis väisanud on, mõistavad minu mõtet, kuna see on helipildi ja meeleolu poolest ikkagi täielikult erinev kõigist järgnevatest albumitest. Sellel albumil on tunda just taolist mõnusat kogenematust, kuigi samas kõik palad on nii mõnusalt viimistletud ja stiilselt juustused, et ei heidakski midagi ette. Tõesti, albumi versioonid võivad kohati olla liigagi ülepaisatatult garaaž, aga see läheb kõik kogenematuse kapsaaeda. Kõige huvitavamaks palaks on albumil ilmselt Holy Roller Novocaine, mis mulle musikaalses mõttes tegelikult ei meeldi absoluutselt, kuna tegu ongi ilmselt ühe vähim meeldiva looga Kuningate poolt üldse, kuid teatud mõttes peitud lugu pärast kolme minutit vaikust oli ikka väga meeldiv üllatus, kui album vaikselt Winampis tiksus - sellist trikki võiksid praktiseerida teisedki artistid, kuna üldiselt panevad ju inimesed muusika katkedes loo kinni või käivitavad uue loo ning seega leiaksid selle pala vaid tõelised fännid, kelle jaoks on isegi iidolite loodud vaikus jumalik.
Aha Shake Heartbreak on ausalt öeldes minu arvates veidike ebamäärane album - tõepoolest, kogu see album on väga hea tasemega, kõik lood albumilt on väga kuulatavad ning midagi ei olegi nagu valesti, aga puudu on nagu see Mwaaaaaah-efekt (mis ei ole sama mis Vau-efekt), mis minu jaoks tekkis algselt OBTN puhul, kuid kindlasti BOTT ja CAS puhul. Esmakordse tutvuse tegijaid ei tohiks minu tekstist aga end liialt morjendada lasta, kuna albumil on ju ikkagi südantlõhestavalt kõvad lood King of the Rode ja Slow Night, So Long, mis on vaatamata albumi teatud mõttes vähesele tähelepanule saanud ikkagi bändi hümnideks, mida oskavad kaasa laulda kõik vähegi endast lugupidavad fännid. Oh mind, olen täielikult unustanud rääkida plaadikujundustest ning käesoleva albumi kujundus on kindlasti üks parimatest, mis eal nähtud. Väga selgelt kujutab see selle albumi meeleolu - kergelt veiderdav, kuid üldjoontes väga pehme ja kui võrrelda seda kujundus rõlge YAYM kujunduse, on ikkagi näha tehtud sammu suurust. Loodetavasti ma tõepoolest ei jätnud kellelegi vale muljet - mulle meeldib see album väga ning mingil juhul ei tohi seda alahinnata, kuna selle albumi mõjul ongi meil võimalus kuulatada kõiki nende esiksingleid, kuna võib-olla oleksid nad ilma selle albumita jäänud juustuse ja garaaziliku southern-indie juurde ?!
Viimaseks jätsin albumi, mis on mulle kõigist võimalikest albumitest, mille väljatulekut minu silmadel on olnud au näha ja kõrvadel on olnud au kuulda, tekitanud kõige suurema üllatuse. Mitte et ma ei oleks albumit oodanud - muidugi ma ootasin seda, viimased päevad muud ei teinud kui uurisin netist aina et ega kuskilt ei ole võimalik mõnd nende pala kuulda, kuid siis ühel päeval see juhtus - mulle sai osaks võimalus kuulata kõiki albumi Come Around Sundown lugusid ning see juhtus tegelikult oodatust nädalakese varem. Võtsin koheselt ühendust ka enda KoLialase mentori Lauriga ning kutsusin ta enda manu, et ühiselt nautida seda meistriteost - põhimõtteliselt ei olnud enne kuulanud mitte ühtki lugu. Esimesed viis lugu kuulatud, pidime tegema pausi - tuju oli nii ülev, et oleks meeleldi jooksnud 10 korda ümber maja, visanud mõnikümmend hundiratast ja mida veel. Tõesti, kui enne rääkisin siin kaudselt nii-öelda astmetest, siis seegi kord on astutud edasi mingi vaheastme võrra - ma ei oska seda astet nimetada, kuna seekord on nende helipilt lihtsalt nii perfektne ja omanäoline, et zanri määratlemiseks peab olema arvatavasti muusikalise kõrghariduse (aga need on tavaliselt nohikud ja neilgi muutuks see raskeks). Nii imelikult kui see ka ei kõla, olid reaalselt kolmel-neljal korral albumi jooksul lihtsalt pisarad silmas - sul on lihtsalt pea võimatu uskuda, millega Kuningad on jälle hakkama saanud ja kuidas lihtsalt asi saab veel paremaks minna. Albumi tipphetkeks jääb kindlasti Pyro, mille video on küll pisut maitselage, aga väga temaatiline ja meeldivad on just need mõned seigad bändist, kus nad meenutavadki sellist tüüpilist Pets ja Velled bändi, kes esineb laupäeva õhtuti Villemis - muhe paroodia ning väga hea, et video tehti just minu lemmikuimale (arvatavasti veel paljude lemmukuimale) palale albumilt.
Ma võtsin ennist küll endale õiguse nimetada ennast fänniks - kahe aasta kuulamise jooksul on mul kõik albumid küll väisatud läbi sadu-kümneid kordi, aga tegelikult olen ma alles teatud newbie-staatusega ning põhjuseid on selleks mitmeid. Esiteks kindlasti see, et ma ei ole neid näinud veel laivis ning rõhutaks kindlasti veel - prioriteet number üks on esimesel võimalusel sattuda mingilgi viisil nende kontserdile. Tõesti, teatud mõttes ma olen nende laivkogemuse juba kätte saanud - nende O2 laivi Bluray plaadi jaoks sai ostetud isegi Bluray mängija ja olen igati rahul, kuna selle kirjutise mõtegi tekkis mõni tund tagasi seda laivi üle vaadates. Teiseks on arvatavasti see, et ma olen küll kõiki albumeid kuulanud ja olen nende hingeeluga väga kursis, aga ma olen siiski saanud osaks kogeda vaid nende ühe albumi ilmumist - tõeline fänn on bändiga ühtne juba algusaegadest saadik - põhjuseid võiksin ma nimetada veel mitmeid, aga kuna tegelikult on fänlus väga-väga subjektiivne mõiste ning taoline vaatenurk on vaid minu arvamus, siis ei ole mõtet enda näppe raisata.
Kings of Leon on minu lemmikbänd - veel aasta tagasi ei julenud ma ühelegi bändile taolist staatust omistada, kuna minu arust on muusika liialt püha, et liigitada ühte niivõrd paremaks teisest, ent Kuningad on muutnud minu vaatenurka. Arvatavasti ei ammenda nende muusika end minu jaoks veel ei sel aasta, ei järgmisel ega ka üleüleülejärgmisel aastal - tõepoolest, inimeste muusikamaitse on pidevas muutumises, kuid ma kuulan niigi väga mitmekülgset muusikat ja KoL on kindlasti selle muusikaredeli tipus. Loodetavasti suutsin sellele müüdistaatusesse tõusnud Tennesse rokkbändile enda pika ja lohiseva jutuga mõne fänni juurde saada ning kui ka ei suutnud, siis vähemalt sain kõik hingelt ära räägitud. Kuulake kõik Kings of Leonit, tundke elust mõnu ja leidke endalegi lemmikbänd, kelle iga tegemise-olemisega pingsalt kursis olla.
0 comments:
Post a Comment