Psühholoog Chris Kelvin saadetakse Solarise planeedile rajatud baasi, et asendada seal enesetapu sooritanud doktorit. Kosmosejaamas kohtub Chris kahe ellujäänuga, dr. Snautiga ja dr. Sartoriusega, kes on aga väga salatsevad. Nad soovitavad Chrisil aega võtta ja kohaneda, peagi aga hakkavad meest häirima veidrad pildid ja helid, kaasa arvatud ilmutused tema seitse aastat tagasi surnud naisest.
Vene filmidega seonduvad paljudel uuema põlvkonna inimestel ilmselt just kuivad kommunistlikud naljad, vaimuvaesed stsenaariumid ja kohutavad näitlejatööd. Kahjuks on aga olukord hoopis teine - kunagises Nõukogude Liidus loodi tõeliselt vägevaid filme ning tihtipeale teevad just selleaegsed ulmefilmid silmad ette läänelikematele ulmefilmidele, kuna venelastele on omane teatav ülim viimistletus, kus iga näitleja silmapilgutuski omab mingit tähendust ning vaatamata oma pikkusele ütleb iga sekund midagi olulist - teatud mõttes on need väited küll võib-olla ülepakutud, kuid üldjuhul on see tõsi. Loomulikult ei saa võrrelda näiteks Ameerika filmi Vene filmiga, kuna suunitlused on erinevad - üks on tinglikult väga sügav, rahulik ja tume, kui teine on laiatarbekaubana loodud eputrillatralla lugu, mis vaat et teatud mõttes isegi parodeerib originaali (halvas mõttes).
Räägiks siis ka filmist lähemalt. Teema kui selline on mulle tegelikult vägagi meeldiv - Tarovsky on taaskord tajunud mõnusalt piiri draama ja ulme vahel, kuna mina vähemalt ei tunnetanud otseslt ühtki momenti, mil kumbagi neist oleks liiast olnud. Mõnus oli ka just see, kui vähe tegelikult seletati - sündmustikuga kaasas käimiseks pidi ikka muhedalt praadima, kuna nii-öelda poole kõrvaga kuulates ei ole sealt võimalik vaat et midagi aru saada (esimesel vaatamisel vähemalt mitte). Kiitust väärib kindlasti ülalalpool nähtav Ookean - vaatamata täielikule juustusele, suudeti seda näidata sellisest vaatenurgast, et see oli vaat et üks ikoonilisemaid ja "ilusamaid" asju filmis üleüldse, kuna ilu on tegelikult siiski väga subjektiivne omadus ning antud juhul oli ilu põhjuseks just psüholoogiline külg. Kindlasti soiuvad paljud laiatarbekultuuriga harjunud inimesed, et miks on nii pikk ja miks on nii veniv ja miks on nii segane - kõik sõltub ju vaatevinklist, sest näiteks David Lynchi kõrval on näiteks Tarovsky'gi üpris lapsemäng, ent samas näiteks mingi Superkaheksajalg 6D kõrval on see arvatavasti tõesti veidi raskestijälgitavam.
Ulmet oli aga tegelikult selles filmis kõvasti, lihtsalt esitlusvahendid olid veidike harjumatud. Paljud on ette heitnud selle nõnda-nimetatud projektsiooniteema vähest seost ulmega, kuid nüüd on heaks võrdluseks loodud juba palju haakuvaid fantaasiafilme, kus on samuti tegu kellegi kloonide või projektsioonidega. Ausalt öeldes on lihtsalt uskumatu, kui sujuvalt suutis seda kujutada Tarovsky nelikümmend aastat tagasi - sellal oli maailm veel niivõrd teistsugune, ent kogu see detailsus on nii kodune, et arvatavasti on teatavaid noppeid teinud sellest filmist ka Nolan enda Alguse jaoks. Ilmselt on see film ka suurim šedööver, kus on mänginud Eesti näitleja - Jüri Järvet doktor Snaut'ina oli mõnusalt upsakas ja endassetõmbunud, aga sügavalt ikoonline ja sobiv. Juba ainult selle eelnimetatud fakti pärast peaks see film olema kasvõi koolis kohustuslik - peale Kosmoseodüsseia ei ole vist ühtki paremat ulmefilmi, mis seletaksid selle zanri mitmekülgsust paremini lahti. Täielik meistriteos ühelt tõeliselt geniaalselt rezissöörilt, ent kahjuks siiski paar pügalat vähem kodune kui oli Stalker. Kosmoseulme selle väite kõige otsesemas tähenduses - lisaks veel Jüri Järveti tähelend.
0 comments:
Post a Comment