Ash satub koos enda auto, pumppüssi ja mootorsaega aastasse 13. sajandisse. Õige pea ta leitakse ning arvatakse, et ta on vastaskuningriigi spioon ning ta võetakse vangi. Pärast enda võimekuse tõestamist Augus, otsustab ta aidata kuningriigile tagastada Necronomicon, mida nad vajavad võitlemaks üleloomulike jõududega. Raamatut hankides päästab Ash aga kogemata valla Surnute Armee, millele järgnes ilmselgelt võitlus elu ja surma peale.
Army of Darkness jäi mul kunagi, aastaid tagasi, koos Evil Deadi kahe esimese episoodiga vaatamata - põhjust enam täpselt ei mäletagi, ent miskipärast see kahetsusväärne lugu juhtus ning film jäigi soiku. Nüüd sattusin filmile taaskord peale ning otsustasin, et see saatuslik viga tuleb parandada. Ma olin tegelikult jõudnud juba unustada, kui mõnus näitleja on Bruce Campbell enda rollis Ashina - minu silmis on tegu arvatavasti ühe badassima filmikangelasega üleüldse. Film erineb ülejäänud kahest Evil Dead filmist pea täielikult, kuna esimesed kaks filmi olid ikkagi selgelt oma zanri piirides ning keskendutigi sellisele kindlapiirilisele, ent naerutavale ja meelelahutuslikule ülesehitusele. Käesolev film oli aga hoopis teist masti teos, kuna siin ei olnud löögi all mitte õudusfilmid, vaid pigem B-fantaasiafilmid ning oh sa mu meie, kui suurepäraselt seda nii-öelda "paroodiat" tehti. Väga täpselt ei hakka sisu keerdkäikudesse süübima, aga kindlasti üks huvitavamaid ja meelelahutuslikemaid momente oli Ashi jagelemine enda minivariantidega, kelle eksistentsi eriti lahti ei seletatud - olid lihtsalt mingisugused mini-Ashid, kes asusid teda igatepidi kiusama. Muidugi, ei tohi mainimata jätta filmi põhilist meelelahutussuunda - B-filmilikke efekte ja tegelasi, kes kõib olid nii muhedalt juustuselt tehtud, et ei tekkinud isegi sellist tunnet, et midagi võiks valesti olla - väga muhedad olid need lendavad tegelased, kellel olid silmad punnis ja kes liikusid ühe tiivalöögiga oma paarkümmend meetrit. Tegelikult on aga tegu filmiga, millest on keeruline rääkida - film koosneb lihtsalt humoorikatest tegelastest, Ashi grimassidest ja onelineritest ja tobedatest momentidest, kus naerupahvakud on väga kerged tulema. Igale B-kino austajale kohustuslik maiuspala, aga kindlasti mitte igaühele mõeldud film (vaadake ka üleval pool olevat postrit, kuna tegu on minu arust ühe vägevaima postriga üheksakümnendatest). Mõnus ja nauditav film, mis oma kerge paroodianoodi ja Bruce Campbelli onelineritega suutis mind naiivse ekstaasi tasemele viia
0 comments:
Post a Comment