Algselt oli mul siiski plaanis teha standartne ülevaade, kus ülevaade algab siiski sisukokkuvõttega, ent selle filmi puhul ei oleks sellest sisukokkuvõttest mitte kui midagi kasu - võin ausalt öelda, et süvenesin palju ma süvenesin, aga mingit ühtset sisu sealt küll välja lugeda ei andnud. Film algab tegelikult üpris mõnusa B-filmiliku rütmiga, kus mingi eepilise häälega tüüp räägib muinaslugu Cage'i vägevast vanglapõgenemisest ning õige pea võib näha ka juba tõeliselt juustuseid tapmisstseene. Algus tekitaski juba täitsa tunde, et kui sellise mõnusa tempoga edasi läheb, pole lool nigut viga midagi, ent kahjuks kogu lugu muutus. Kõrgmomentideks kogu filmis olid muidugi need, kui kaadris oli kas a) Amber Heard või b) Chevelle. Ei ole kuigi mõistlik öelda et kõik ülejäänu oli p*sk, aga kahjuks selle filmi puhul tõesti oli nii - soundtrack ei läinud filmiga kokku, Nic Cage pildus mingit lolli teksti mille peale Amber Heard suurem osa ajast lihtsalt lolli näoga noogutas, Billy Burke'i tegelaskuju Jonah King oli isegi nii debiilne et ta ei pidanud midagi ütlema et seda väljendad ning veel kümneid ja kümneid asju, mis lihtsalt muutis võimatuks selle filmi nautimise. Samas, tõepoolest, oli üks tõeliselt vägev stseen, mida peangi võib-olla filmi kõrghetkeks - Cage on mingi hooraga vahekorras, samal ajal suitsetades sigarit ning tappes Kingi jüngreid. Kui film oleks koosnenud taolistest tõeliselt kiiksuga stseenidest ning sisusse ei oleks proovitud sisse kirjutada mingid ulmelist taeva maa vahelist jura, siis oleks kokku saadud vaat et Machetega samale pulgale istuv teos, kuid praeguses olukorras on filmi põhiliseks pärliks vaid Amber Heard. Tõeline käkerdis, milles on küll tunda isikupärapüüdeid, ent mis muudetakse tühiseks tänu idiootsele sisule ja nõrkadele tegelastele
Amber Heard ja Chevelle ühes kaadris
0 comments:
Post a Comment