Filmi tegevus leiab aset 1950ndatel, kus inimesed on suutnud ära kodustada zombid - nimelt leiutati spetsiaalne kaelarihm, mille abil surutakse alla zombide isu inimliha järele ja muudetakse nad teenriteks, kes sooritavad igas eeskujulikus perekonnas majapidamistöid. Sama moeröögatusega läheb kaasa ka väikese Timmy ema Helen, kes võtab endale koju abiliseks zombi nimega Fido. Ühel kaunil päeval aga keeldub Fido kaelarihm töötamast ja elav surnu paneb lõunasöögiks nahka naabrimemme. Kuna zombi ja väikese Timmy vahel on tekkinud juba soe kodulooma-peremehe suhe, otsutab poiss oma uut sõpra kaitsta ja koristab pidusöömingu jäljed...
Fido oli mul nii-öelda sihikul juba pikka aega - algselt tundus mulle miskipärast küll pikka aega, et minule meeldivatest gore'stest õuduskomöödiatest läheb see veidi eemale ning võib mulle mitte istuda, aga asi oli hoopis teistpidi. Film suutis mind üllatada mitte ainult hea zanrilise osaga, aga samuti ka ülihästi loodud õhustikuga. Arvatavasti jääbki enamikele vaatajaile meelde Fido'st just see taoline futuristlikult 50'date õhkkond, kus pidevalt käib taustaks selle ajastu muusika ning ringi sõidavad selle ajastu autod, ent tegevus toimub ilmselt siis mingisuguses paralleeldimensioonis või milleski sarnases. Meisterlikult on kokku treitud ka kõik sobimatud filmiomadused: stiilsus, gore, 50'dad, zombie'd, perefilm. Viimane märksõna võib ilmselt tuua paljude näol üllatuse, aga tõepoolest, nii see on - üldiselt ülesehituselt võib tuua väga palju paralleele Üksinda Kodus filmiga, kuna antud teoseski oli keskmes üks verinoor poisiklutt, kellele vanemad (eriti isa) pöörasid liialt vähe tähelepanu ning tänu sellele läks lahti tõeliselt absurdne, ent stiilne jant. Ei piirdu siiski ainult kiitustega. Ütleks, et veidikene tooreks jäi võib-olla sisu ülesehitus - kusagil keskpaigas ei ehitatud eriti konstruktiivselt ülesse ei zombieliini ega ka inimeste vahelisi suhteid ning toimus teatava vabakulgemine, mis on väga mõnus teatud piirides, kuid mõnel hetkel hakkas tõesti tunduma, et sellega on veidike üle piiri mindud. Üldiselt aga väga mõnusalt viimistetud ülistiilne õuduskomöödia, mis mõne verepurske, intelligentse huumori ja lihtsusega suudab lummata nii kriitikud, pereisad kui ka pere pisemadki - ongi ju hea lapse filmialmanahhi esimeseks templiks lüüa Fido. Lõppu siis ka üks tõeliselt mõnus selle ajastu pala. Ülistiilne mikstuur, mis paneb südame kiiremini tuksuma igal kogenematumalgi filmihuvilisel
0 comments:
Post a Comment