Eddie Vedder "Into the Wild" (2007)

A1     Setting Forth                                                          B1     Hard Sun

A2     No Ceiling                                                               B2     Society
A3     Far Behind                                                              B3     The Wolf
A4     Rise                                                                         B4     End of the Road
A5     Long Nights                                                             B5     Guaranteed
A6     Tuolumne      
A7     Guaranteed (Humming version)

 Nagu eelnevast postitusest juba ilmselt iga lugeja aru sai, siis olen ma Into the Wildi kui filmi väga suur fänn - olen näinud filmi varsti ligemale kümmekond korda ning aina paremaks läheb. Aga see selleks, filmi kui selle teemal on juba heietatud piisavalt, nüüd oleks paslik rääkida ka Eddie Vedderi loodud, mängitud ja lauldud soundtrack'ist. Eelmise nädala lõpus Rahva Raamatu koduleheküljel ringi trallides leidsin, et neil on müügil see vinüül, millest praegust arvustust kirjutan ning ilma midagi mõtlemata tellisin selle Kuressaare poodi, kuna minusugusel paadunud fännil peab selline glämmvidin lihtsalt olemas olema. Mõledud tehtud ning eile sain selle kaunikese kätte ning kui veebist pilte uurides tundus ülimalt vägev asi olevat, siis näpuvahel hoides oli veelgi võimsam. Olin varem loomulikult juba soundtracki ennast kuulnud, kuid vinüülilt kuulates on asi alati võimsam nagu mainisin juba Mike Oldfieldi "Tubular Bellsi" puhulgi - vinüülilt kuulates tundus kogu kompott niivõrd õige ja täpselt see film, kui üldse olla saab. Kui rääkida albumi sisust lähemalt ja detailsemalt, siis loomulikult, kõige mõnusamad kuulamised on kaks lugu, millesse on juba varem keegi enda hinge sisse pannud ning nendeks lugudeks on Hard Sun ja Society - need on albumi ainsad kaks lugu, mis ei ole Eddie Vedderi kirjutatud, kuid ta tegi neid ümber ning muutis neid filmi jaoks sobivaks ning neis lugudes on lihtsalt midagi kuradima õiget, kuna kellegi varasemalt sepistatud tõeliselt läbimõeldud sõnadele peale kasvatada ukulelest nõrguv kest, mis toimib kui tervikut kokkukleepiv vaik, on lihtsalt kuulajale niivõrd mõnusalt vastuvõetav ja südamelähedane isegi peale filmivaatamist. Kindasti filmi seisukohalt ning üleüldse emotsionaalse väärtuse poolest on väga olulised just kaks lüürikata lugu The Wolf ja Guaranteed ümisemisega, kuna tegelikult loeb filmide juures just muusikas see, et muusika suudaks olla kui toetav käsi, kes ei keela ega käse, kuid samas annab mõnusat tuge ning selles filmis oli sellise toe olemasolu väga hästi tajutav ja ülioluline, kuna hea muusikata ei oleks Chrisi rännakute suursugusus niivõrd hästi välja tulnud. Kui nii edasi ja edasi minna, siis ma võiks tegelikult kõik albumil olnud lood teatud nüannside pärast välja tuua, kuid sellel ei oleks mõtet - varasemalt jäi võib-olla kõlama ebakõla, sest tegelikult on A-poolel veel üks lüürikata pala Tuolumne, mis on vast liialt easy-going ja lühike (minut ja mõni sekund peale pikk), et sellest täit vunki kätte saada, kuid seegi instrumentaalpala elas enda elu filmis väga hästi ära, kuid võib-olla tõesti ei ole ta niivõrd kergesti kuulatav hommikuse kohvitassi ja võileiva kõrvale. Üldiselt on aga tegu ülimalt multifunktsionaalse albumiga, mida võib vabalt kuulata ka enne filmi nägemist - sellist tüüpi muusika austajaile olekski see vast nagu esimene inspireeriv tõuge, et võtta sellest filmist kõik. Tahaks kuidagi tegelikult teile ka kirjeldada, kui vägev ja ilus on vinüüliga kaasas olnud paarikümne leheküljeline buklett, kuid sõnadega on seda keeruline teha - läbivaks jooneks on igatahes filmist läbikäinud kaunimad kohad üliheas kvaliteedis mingi eriliselt suurepärase vaatenurga pealt. Eddie Vedder on suurepärane laulja, kelle muusikaline šedööver andis filmile palju juurde, ent mida kannatab kuulata ka täitsa niisama, ilma filmi nägemata

Jean Michel Jarre "Oxygene" (1977)

 

 

  Taaskord kirjutan albumist, mis on veidike erinev - tõepoolest, sellel albumil on selgelt olemas kuus erinevat lugu, kuid need on jällegi üks osa suurest Oxygene'st ning seega ei hakka lisama lugude nimistut. Kui eelnevalt mainitud Mike Oldfieldi esikalbumit Tubular Bells oli mul au kuulata vinüülilt, siis see album on mul olemas originaal-CD'na 1977'st aastast ehk sellegagi kaasneb teatav lisaväärtus, kui lihtsalt teise suvalise CD'ga. Kui nüüd tegeleda väheke võrdlemisega, siis Oldfield on justkui rokirevolutsionäär, ent Jarre on hoopis vastupidine - ta on kiindunud süntesaatoritesse ning tema muusika ongi suures joones süntesaatorisümfoonia, mis on olnud õpetajaks ja innustajaks kindlasti paljudele praeguse ajastu elektroonilistele bändidele. Kes on näinud näiteks videosid Jarre laividelt, siis need kindlasti teavad, mida tema muusika endast kujutab - hüsteeriline rännak läbi postapokalüptilise maailma, mida illustreerivad eriti hirmutavalt ja jõledalt laserharfid ning abstraktsed süntersaatorihelid, mis on minu arust ühed lahedaimad ja omanäoliseimad instrumendid läbi aegade ning taaskord on nende toojaks massidesse just Jarre. Tema muusikat kui sellist on tegelikult väga keeruline kommenteerida - olles praeguseks täna hommikul väisanud seda albumit kolm-neli korda, ei taiu ma siiani veel selle albumi selgeid piire, kuna kui üks lugu hiilgab teatava positiivsuse ja naiivse Nu Podogi tüüpi meeleoluga, siis teine lugu on jällegi kohutavalt kurbades toonides surmamarss. Jean Michel Jarre muusika võib tunduda kui mingi suvaline laiatarbe saast, kus mingi vanatoi teeb laval suurt shõud ja tekitab muusikale taustaks igasugu plokkide ja isevalmistatud vidinate abil sürreaalseid helisid, ent asi on siiski hoopis teisiti - tema puhul on tegu elektroonilise muusika revolutsionääriga, kelle käesolev teos on võrreldav mõne Beethoveni sümfooniaga - muusikaterminoloogias tugevam käpp võiks heietada mida iganes selle muusika kohta ning analüüsida seda nii eest, tagant kui igast muust võimalikust vaatevinklist. Mina võtan aga seda albumit kui sedöövrit, mis ei küündi küll emotsionaalses mõttes minu jaoks nii kõrgele kui Oldfield, ent musikaalses ja maailma muutvas mõttes on tegu ilmselt veelgi suurema ja olulisema teosega, kui seda on Tubular Bells. Keeruline ja abstraktne, ent ülioluline verstapost elektroonilise muusika ajaloos

Mike Oldfield "Tubular Bells" (1973)

  

Tõepoolest, see plaadiarvustus on veidike erinev kui teised - Mike Oldfieldi "Tubular Bells" on lihtsalt üks geniaalsemaid helilisi teosed läbi aegade. Nagu arvatavasti iga teadjam lugeja juba märkas, siis ei ole eelpool välja toodud ka albumil esindatud palasid, kuna see album koosnebki suures plaanis ainult ühest loost. Eriti hinge läheb see album mulle aga seepärast, et see on üks ainsamaid albumeid, mida mul on au olnud kuulata originaalvinüülilt - kui kõrvutada arvutist-pleierist kuulamist eepilise vinüülikuulamisega, siis see viimane on ikkagi kordi meelejäävam ja õdusam. Kui albumist lähemalt rääkida, siis Oldfield kui selline ei ole tänapäeva muusikakultuuris kuigi tuntud tegija - tema hiilgeteoseks jäi Tubular Bells ning hiljem veel mõned laiatarberadadel rändavad lood, mis ei vääri aga antud hetkel kõlapinda. Käesolev album ei olegi justkui ükski üldjuhul tuntud zanr - kõige rohkem liigitakski teda klassikalise muusika valdkonda, kuigi meile kõigile kinnistub klassikalisele muusikale mõeldes totter stereotüüp viiulitest, metsasarvedest ja hiiglaslikest kontserdisaalidest. Mike Oldfieldi ponnistused olidki seda murda - ta mängib albumil mitutkümmet eri instrumenti, luues seeläbi enda sümfoonia, mis toimib nii vaimse rännakuna, õhtuse puhastusena kui vaimuvärskendajana. Kuna vinüülil on kaks poolt, siis võin kohe kindlasti väita, et mulle isiklikult meeldib esimene pool kordades rohkem - kes seda teost on kuulnud, teab kindlasti esimesest poolest seda kuulsat The Exorcisti tunnusmeloodiat; momenti, mil Oldfield esitleb kõiki käsitletavaid instrumente ning kohta, mil Oldfieldlik rokksümfoonia transformeerus üle naivistlikuks šamaaniheietuseks ning sealt edasi taas endale omasesse stiili - see hüplikkus, mitmekesisus ja erinäolisus ongi need asjad, mis suudavad selle suurteose juures võluda. Albumi naelaks on muidugi moment, mil esitletakse Tubular Bellse - sel hetkel vältab ilmselt kõiki kuulajaid sarnane tunne, mida võib tunda Usual Suspects lõputwisti ajal või The Office Ricky Gervais naljade aegu - kõik on lihtsalt nii eepiline, et ei tea kas nutta, naerda või kurbusest ja õnnest segasena karjuda. Album, mis on rikastanud maailma muusikapilti niivõrd palju, et tee või tina - kui eelpool sai kiidetud esimest osa tohutult, siis loomulikult ei ole halvem ka teine osa, mis on aga rohkem sürreaalne kui esimene ning milles puuduvad nii selged pidepunktid kui esimeses osas. Võiks selle albumi erinevatest nägudest heietada pikalt, aga eks see ole põhiliselt vaid minu nägemus - iga kuulaja näeb selles albumis seda, mida ta näha soovib. Midagi, mis on kohustuslik igale melomaanile - Mike Oldfield on musikaalne geenius, kes Tubular Bellsiga tõestab enda võimekust luua üksinda suurepärane rokksümfoonia (totter sõna tegelikult)

Laika Virgin "Laika Virgin" (2011)

1. Tantsupõrandal

2. Ilusad Inimesed

3. Portfoolio

4. Korgijoogimees

5. Tantsid Koit Toomega

6. Hoia Mind

7. Sinu ülbus

8. Tonyle

9. Külmkapi romantik

10. Tarantino hommikukohv

11. Nähtamatu

12. Joodikuid, koeri ja pätte

13. Allergia

14. Süütaja

15. Maailm on pausi peal

16. Lendav ookean

   Laika Virgini plaat pole enam absoluutselt nii kergesti seeditav ja laiadele massidele maitsev suutäis - tegu on millegi hoopis keerulisemaga. Tegu ei ole kindlasti ka ühepalgelise albumiga, nagu seda oli Outloudzi üllitis. Kui Stig Rästa hästi kompaktse bändi puhul selgitasin, mis zanriga on tegu, siis siinkohal on seda vaat et võimatu teha - teatud karmimad palad albumil kõlavad justkui kõrvu kriipiv popp-punk, ent samas järgmine lugu on juba naisvokaaliga poppballad, millega järgi kannataks kuskil klubis täitsa tantsu vihuda. Minule isiklikult läheb sellist tüüpi vägagi veiderdav ja kergelt hull muusika peale, ent inimestele, kes lootsid sellest albumilt sellist pealetükkivalt elektroonilist ja melanhoolset muhedat roadalbumit, siis nemad peavad küll pettuma - sellist tüüpi muusika näiteks oli tõepoolest Ilusad Inimesed, kuid täielikult samade tunnustega lugu albumilt enam väga ei leia. Ei ole veel täielikult pädev hindama seda albumit kui tervikut - tunnen selgelt, et see album nõuab külgekasvamist ja kinnitumist, kuna tegu on lihtsalt nii mitmetahulise ja mitmeti mõistetava komplektiga, mille puhul on teatud hetkeil isegi raske mõista, kuidas kõik selle on kokku keetnud üks "kokk". Erilist tooks albumilt välja võib-olla kaks pala, mis jäid eriliselt kõlama. Neist esimene on Tarantino hommikukohv, mis võttis mul täielikult karbi lahti - lisaks vägevale musikaalsusele hakkasingi ma, nägemata loo nime, mõtlema miskipärast Tarantinole ning see näitab ju täiesti selgelt, et muusikud suudavad enda instrumentaaliga anda edasi midagi, mida ei suudaks võib-olla isegi vaat et sõnadesse panna. Teine eriliselt meeldiv ja meeldejääv pala on kaheksa minutit pikk intsumentaalüllitis Lendav Ookean, mis on justkui segu lo-fi'st, indiest ja kergest trumm ja bassist - see lugu oli vaat et sama mitmetahuline, kui kunagi Queeni superteos Bohemian Rhapsody, mis koosneb neljast-viiest eri osast. Väga suurejooneline album igatahes ning arvatavasti nädala möödudes oskaksin veelgi täpsemalt enda tundeid sõnadesse panna. Kreisi, veider ja mitmepalgeline popp-punk taaskord kodumaa vägevatelt seppadelt, kes on samuti suutnud luua midagi, mida varem kodumaises muusikataevas polnud

Mõnus tiksumise lugu koos Marten Kuningaga 

Outloudz "Wide Awake" (2011)

 1. All For You

2. I Wanna Meet Bob Dylan

3. It Was You

4. Everything Is Alright

5. Out Little World

6. Wide Awake

7. Falling Down

8. Horrors

9. Monkey Business

10. Alive

11. The Only Sound

12. Marathon of Love

  Kes siis praegu ei teaks Outloudzi, eksole. Nende album on saavutanud viimastel kuudel lausa müütilise staatuse, olles kõigie plaatidega äritsevade ettevõtete tabeleis tipukohtadel ning ega Stigki selle põhjuseks midagi ei oska öelda. Mina aga midagi tajun - tegu on esimese tõeliselt õige hingega indiealbumiga. Jah, tõesti, eestlaste kui selliste jaoks ei ole mõiste indie just kuigi tuntud ning eks ta ongi üks vägagi mitmeti mõistetav sõna, ent vaadakem seda kui liikumist Indie kujutab endast muusikat, milles on kõik õige ning asi ei toimi mitte suurte kasumite ja Wembley staadioni kontsertide nimel, vaid lihtsalt hea enesetunde ning inimeste hea olemise nimel ning see ongi ilmselt see, mis on sundinud väga suurel hulgal inimestel välja käima kupüüri kaks, et soetada endale see tundmatu kõrva jaoks määratlematu album. Olles kursis indie kui sellisega ning olles ka nüüdseks seda albumit korda paar väisanud, võin kinnitada - tegu on millegi õigega. Stig Rästale suur kummardus, et ta sai inspiratsiooni väheke toorest ja puisest Trafficust, võttis selle põhjaks, ammutas veidikene juurde veel ka Popidioodist ja Laika Virginist ning kokku ongi keeratud üks mõnusalt ühtlane kodumaine album, mis suudaks ennast maksma panna ka mäslevas Briti indietaevas. Praeguseks on meie raadiojaamadesse jõudnud (vist?) juba kolm Outloudzi singlit, ent ma olen kindel, et lähema aasta jooksul tiksuvad need kõik palad raadiost läbi ning kõik saavutavad nii-öelda naiivselt öeldes kuulsuse, kuna mina ei suutnud küll sealt nüüd mingit silmapaistvalt nadi lugu eristada, mille võiks otsekohe kõrvale tõrjuda või stiililiselt kõrvale jätta. Edu neile ja kindlasti kuulan ka nende järgmist kauamängivat. Ülimalt kodune, ent samas ka mujal läbi lööv indiealbum, mis näitab jällegi Eesti muusika vägevat arengut

Minus the Bear - OMNI (2011)

1. My Time          

2. Summer Angel

3. Secret Garden

4. Hold Me Down
5. Excuses          

6. The Thief       

 7. Into the Mirror

      8. Animal Backwards

        9. Dayglow Vista Road

         10. Fooled by the Night

  Minus the Bear üllatas mind juba puhtalt sellega, et ta meeldis mulle - üldjuhul hakkavad mu varbaküüned seitse korda kiiremini kasvama kui kuuled mingeid ülikunstilisi eksperimentaalbände, aga MTB's on kõik niiii mõnusalt tasakaalus, et mingit taolist reaktsiooni ei saanudki tekkida. Nende helipilti on siiski suhteliselt keeruline selgitada, kuna on lugusid, milles on üldjoontes lihtsalt elektrooniline ludin ja mingi joodeldamine, aga vastukaaluks on ka mitmed väga mitmekülgse instrumentaaliga sedöövrid. Nende muusikas on nagu see miski veider, mis muudab muusika meeldivaks - iga lugu justkui esimese korraga hakkab kummitama ning vaatama sellele, et esimesel-teisel kuulamisel lugu võib-olla ei istunudki nii väga, pead seda siiski uuesti ja uuesti kuulama. Olles nüüdseks kuulanud ka teisi albumeid, jääbki minu lemmikuks vist OMNI, kuna teised on minu silmis pigem sellised kõvad singlialbumid, kus kaks lugu jäävad silma ja teised on kohutavalt ühekülgsed ja kaunis hüsteerilised. Arvatavasti väga naiivselt võib öelda, et see album on justkui kook, millest pool on tehtud singist-juustust-tomatist, ent teine pool banaanist-kohupiimast-šokolaadist - tõeliselt muhedalt on kokku segadut elektropopp ja indierokk ja sellist kompotti puhtal kujul mingi bändi näol (vist?!) ei olegi võimalik kusagil mujal näha. Loodetavasti loeb keegi seda postitust ja kuulab - see bänd vajab Eestis suuremat tähelepanu. Eksperimentaalne indiepopprokk, mis jääb kummitama kui mitte nädalateks, siis kindlasti mitmeks päevaks.

Ewert and the Two Dragons - Good Man Down (2011)

 

               1. (In The End) There's Only Love

 2. Good Man Down        

3. Jolene                      

 4. Panda                       
 5. Burning Bush            

 6. Sailor Man                

 7. The Rabbit               

 8. Road to the Hill        

 9. Falling                     

 10. You Had Me at Hello

  Üldjuhul on teada, et haige olemine on üks igavesti nõme asi - kiiresti hakkab kohutavalt igav ning suurem osa ajast möödubki lihtsalt magades. Õnneks oli aga veerandi algul haige oldud päevadest kasu - Terevisiooni vahendusel jõudis minuni info Ewerti mansa uuest albumist, mis pärast saates esitatud varianti "Jolene'st" osutus albumiks, mis tuli kindlasti soetada. Pikalt sai oodatud, et plaat jõuaks Rahva Raamatusse ning kui CD keerles minu arvutis, sain aru, et olin teinud hea ostu. Otseslt ongi neid keeruline mingisse kindlapiirilisse žanri paigutada - eelmine album oli selgelt üsna toores mathrokk, aga sellel albumi puhul on tegu juba sellise omanäolise folkbändiga, mis nõretab popimõjutustest ja kergusest. Eelpool mainitud ainetest nõretumine ei ole aga mingil juhul halb, kuna muhe kergus muudabki selle albumi väga mõnusaks kuulamiseks ehk kuulamine ei vaja mingit mõttetööd - lükkad plaadi mängijasse ning naudid ülikõva ebaeestlaslikku Eesti bändi. Otseslt ei tahaks nüüd küll lugusid välja tuua, kuid minu silmis on albumis kaks osa - esimese osana jäävad silma esimesed kolm lugu, milles peegeldub otsene peavoolule suunatus ja eriline kergus - mõnus tempo ja teatav tšillmaik, ent teine osa ehk ülejäänud seitse pala näitavad selgelt seda, et neil on midagi pakkuda ka valivamale "hambale". Lõpupoole on ülioluline lugudes just lüürika ning nagu Pokinenilgi, tahaplaanil on just instrumentaal. Lõpetuseks olekski arvatavasti paslik kiita just Erki Pärnojat - taaskord oled sa ennast seganud ühe tõeliselt vägeva trupi töösse ning soovin igati edasist edu. Kodune folkalbum, mis oma ülevoolava kerguse ja teatava naivismiga poeb paljudesse südametesse (ning on seda ka juba teinud)

Foo Fighters - Wasting Light (2011)

                 1.     Bridge Burning             

2.     Rope            
            3.     Dear Rosemary      
           4.     White Limo            
        5.     Arlandria           
           6.     These Days           
            7.     Back and Forth      
                     8.     A Matter of Time            
                    9.     Miss the Misery            
                    10.     I Should Have Known    

  11.     Walk             

  Foo Fightersi uut albumit ma tegelikult väga ei oodanud - huvi tekkis alles pärast esimeste singlite ilmumist. Rope kiskus mind koheselt kaasa ning pärast esimest kuulamist jäi korduvalt tiksuma, ent pisikese õlitilgana potis kõlas minu jaoks White Limo. White Limo puhul on minu arust tegu liialt ülekeeratud looga - kui vaadata praeguse albumi ühtlast rahulikku joont, mil kõik lood lähevad üldiselt sarnaseses alternatiivrokilikus tempos, siis White Limo on küll instrumentaalselt väga hea üllitis, ent vokaal on selline, mis paneb varbaküüned häirivusest kaks korda kiiremini kasvama. Puhtalt minu arvamus, aga siiski. Eriti südantsoojendav on aga see FF'ile omane kvaliteet - neli aastat tööd on ikkagi kandnud vilja ning üllitatud on album, kust on ülimalt keeruline tuua välja otseselt mingeid lugusid, mis vääriks erilist tähelepanu - ühtlane ülihea kvaliteet on üks kriteeriumitest, mida viimasel ajal näeb aina vähem. Kui püüda tuua välja isiklikke lemmikuid, siis võib-olla on kõige rohkem tiksunud Bridges Burning ja Arlandria - mõlemad on tüüpilised catchy lood ning mõlema puhul on mingisugune veider kummitav moment. Üldiselt aga väga viis pluss album ning parema tasemega album kui Echoes, Patience, Silence & Grace. Sukeldumine uude maailma - Foo Fightersi uus album omab teataval moel sarnast maitset kui Kuningate viimane album

Cold War Kids "Mine is Yours" (2011)

Selle albumiga on selline kentsakas lugu, et selle jõudmine minu kõvakettale põhines puhtalt täiesti random otsusel - nägin RSS'is uudist, et selline album on ilmunud, kirjeldus tundus vägagi usaldusväärne ning similar bands'ideski oli mitmeid pärleid, seega otsustasin selle albumi hankida mööda kaunis korsaarliku teed, aga see selleks (kes ei tegeleks praegusel ajal korsaarlike tegudega ?!)
Kuulasin suvaliselt paar lugu albumilt pärast väsitavat väljaskäiku läbi, kuid kogu asi kõlas sellise halvema U2 loomingu moodi, mis kõlbab täielikult taustaks mängida, kuid ise küll väga kuulata ei viitsiks. Passis ta siis mul desktopil mõnda aega, kui aga hakkasid silma mitmeid kiitvad sõnad erinevates muusikaajakirjades ja üleüldse veebiarvustusi kirjutavatel veebisaitidel - see sundis aga mind ennast kokku võtma ning taaskord käivitama album, et leida sealt loodetavasti mingi peitunud pärl. Esimesel kuulamisel oli ka põhiliseks pettumuseks see, et lubatud super similarity't The Black Keys'iga ei olnud näha kuskilt poolt - õnneks aga lükkas selle pettumuse ümber albumi teine pala nimega "Louder Than Ever", mis on totaalselt The Black Keys'i kergelt mainstreamiliku bluusroki vaimsuse tehtud pala, väga kummitav ning igast otsast väga meeldiv.
Album muutub muidugi aina meeldivamaks - pala "Royal Blue" on selline mõnusalt reggealik teos, milles ei ole küll otseselt midagi kuigi meeldejäävat, kuid ülimõnus lugu (kahjuks kangestub mulle silmade ette aga sellele loole mõeldes sinihallitusjuust nimega "Royal Blue", ei oska muidugi öelda kas see on halb või hea); pala "Skip the Charades" on totaalselt sarnane Kings of Leoni viimase albumi hingusele - piisavalt mainstream, et minna peale pea et kõigile, kuid samas ka piisavalt indie ja cheesy, et meeldida ka andunumatele melomaanidele ja muidu muusikahuvilistele; pala "Sensitive Kid" on kõige üllatavam pala albumil, kuna ei oleks osanud kuskilt otsast oodata sellist suures osas elektroonilist pala, mis võib-olla jääb ka veidi kontekstist välja ning ei sobi ülejäänud kompotiga, kuid see on puhtalt Minu arvamus.
Ülimalt varieeruv bänd, kes suudab noppida midagi meeldivat igalt poolt - esimesed kaks albumit olid peaaegu täielikult Jack White rip-off - ülekõlav overdrive ja üleüldine pressitud juustusus. See album viib aga asja hoopis teisele tasemele - on lugusid, milles võib leida paralleele Kings of Leoniga, on lugusid, kus võib leida paralleele The Black Keys'iga ning, olgem ausad, laulja hääl on ülisarnane Brandon Flowersile. Mõnus bänd, mis suudab hoida tuju üleval ning kindlasti tasub üle kaeda igalühel - pipetiga mainstreamimaiku paneb selle albumi pugema ka kõige elektroonilisema melomaani südamesse. Lonks mainstream-peekrist - paremat lonksu sellest peekrist arvatavasti saada ei olegi võimalik

Parimad nopped lüürikast:



"I was sitting round like a zombie feedin my own face"


"Weigh the pros but the cons come first"


"Fishing for any sign of life"

Shaka Ponk "Loco con da frenchy talkin' " (2006)

Pärast rusuvat nädalat koolis ning reedel koju minnes otsustasin üle kaeda Kuressaare Kaubamaja 10-krooniste (0.64€) CD'de kast. Lappisin neid CD'sid seal ühte ja teist pidi ning eriliselt jäi silma selline CD - mul ei olnud õrna aimugi mis bänd see on, kuid plaadikujundus tundus ülilahe ning "Parental Advisory" tähis oli ka kena huumor, seega ei olnud mingit muud valikut, kui see osta.
Koju jõudes kaesin enne kuulama hakkamist kohe üle Last.FMi, et näha, mis zanriga tegu üldse on - Last.FM pakkus zanriks "crossover", mis aga ongi üks määratletumaid stiile üldse ning üldiselt saavad sellise austava nime osaliseks vaid tõeliselt ajuvabad ning kreisid bändid ning olgem ausad, see bänd on seda igast küljest vaadates.
Album algab kohe ikka üllatavalt kreisilt - professionaalne bassist, skalik taustatümps ning veider ja totaalselt häiriv vokaal tegid mulle hetkega selgeks, mida tähendab selle bändi puhul "crossover". Kahju et sellist muusikat klubides ei kuule - minu arvates oleks see suurepärane alternatiiv kogu sellele kusisele poppmuusikale mis praegu tantsupõrandad vallutanud on.
Rahulikult arvuti taga istudes ongi seda suhteliselt keeruline kuulata, kuna tahakski lihtsalt ringi mässata - teatavaid alternatiive võib tuua trummi ja bassiga, kuna teadagi on tegu parima taustamuusikaga suusatamiseks, jooksimseks ja üldse sportimiseks. Kui maailmas on üks bänd, kelle lugudest võiks leida kõige rohkem hidden messageid, siis ilmselt oleks tegu selle bändiga - sõnadest on võimatu midagi aru saada, kuid kõik kõlab nii coolilt ja funkilt, et sul on sellest kõigest jumala p*hhui ja sa lihtsalt lähed vooluga kaasa. Kuuekümne nelja kopika eest on asja rohkem kui oleks osanud eales oodata ning kindlasti jääb tükiks ajaks meelt parandama ! Muidugi peab ka mainima, et tüüpidel on ühed coolimad laivid üldse - sellisel kontserdil karjuks endal hääle täiesti ära ja kaifiks lihtsalt totaalselt. Näiliselt suvaline bänd, kuid harjumisel ja lähemal kuulamisel jõuab kohale see teatav täiesti esmakordne stiil, mida nad esitavad

Parimad katked lüürikast - nii palju, kui sellest üldse miskit mõista võis:

"Freaky bonkey beast ha"


"She makes me feel so fine, ping da' pong in my head"


"I wanna be zero-plastic, shiny-beauty boy (cut me hoy)"


"Do you wanna lick big boca chocolata.."

Mari Pokinen "22" (2010)

Miski tundmatu jõud sundis mind seda albumit endale iga hinna eest hankida. Üllatavalt hakkas see jõud hakkas mind mõjutama aga juba enne kuulmist - teadsin vaid, et noor Eesti näitlev laulja (või siis laulev näitleja ?!) ning albumi cover tundus ka ülimõnus ja kodune. Õige pea võtsin vaevaks kuulata Youtube'st lugu "No näed siis", mida taaskäivitasin korduvalt ning mis painas mind veel mitmeid päevi pärast kuulamist.
Õige pea sai mulle aga osaks privileeg hankida endale see album ning mind valdas tükk aega piirutu õnnejoovastus. Esimesel ülekuulamisel jäi ausaltöeldes veidi dissapointed meeleolu ning jäigi ta siis nädalakeseks kõrvale. Pokineni fenomeni avastasin aga Tallinnasse sõites - panin vaikselt iPodist "Viimati lisatud" kausta käima ning õige pea jõudis järg selle albumini. Olin tõeliselt üllatunud, kuna kõik kõlas täiesti erinevalt ning tundus nii siiras ja hingehellitav - samasugune asi oli mul ka viimati Arcade Fire "The Suburbs" albumiga, mis hakkas meeldima alles peale 2-3 läbikuulamist.
Lugude ülesehitus on väga lihtne - instrumentaalne osa on suhteliselt tagaplaanis, kitarriosa on üsnagi naiivne ja lapsik, teatud lugudes on ka veidike klaverit, kuid üsna minimaalselt. Olulisim osa on muidugi Mari Pokinen enda suurepärase häälega, mis sulatab ilmselt ka kõige jäisema pederasti. Ka lüürika on tõeliselt kiiduväärt - lugude "Maa" ja "Mõte" sõnad on mitmeid kordi läbi pea jooksnud, kuid päris hästi ei mõista neid veel siiski.
Lemmiklugu kogu albumilt oleks tõeliselt keeruline valida, kuna kõik sõtlub puhtalt tujust - kõige vähemvarieeruv lugu on ilmselt "Maa" kerge punkrokiliku glämmiga. Kindlasti on ka tõeline meistriteos "Õnn ja Arm", kuna tegu on justkui mingite ussisõnadega või loitsuga, mis kõlab küll aga vaatamata sellele tõeliselt hästi. Ausalt öeldes on aga tegu tõeliselt ühtlase stiiliga albumiga - halbu ning mittemidagiütlevaid lugusid põhimõtteliselt polegi ning igas loos on mingi pärl.
Tegu oli minu esimese 2011. aastal kuulatud albumiga ning musikaalses mõttes algas minu jaoks aasta tõeliselt hästi - kodune, siiras ja lihtne ent võluv Eesti album, mis ei ole võib-olla tõesti mõeldud igaühele, kuid melomaanidel soovitan kindlasti üle kaeda. Ohhhjah, nii suurepärane album, et tee või tina - liigne kiitus muutub ülevoolavaks, kuid iga muusikahuviline eestlane peaks Pokineni KINDLASTI kuulama

Parimad lüürikaread:

"Kui sa siis tuled, üks mõte mul too - millest võiks saada mu kevad"


"Seisma jäin, väraval, maailma ja kodu piiri peal ja siis äkki karjatan: "Tere tere, Ee-eestimaa!"


"Meil sajabki lund, kuid see sulab ära, siis jälgi ei näe - no näed siis !"

Kings of Leon "Come Around Sundown" (2010)

Peagi ilmub siis Kings of Leoni uus kauamängiv, mida oli minul siis au kaeda nädalake-kaks varem. Kuningatest lähemalt rääkima ei hakkaks, on nad vaid southern rockilik indiebänd, kelle muusika on ülimalt innovaatiline (nagu ka loomulikult kogu ülejäänud indie) ning nende muusikat tasuks lausa kategoriseerida žanri "kings of leon". Uus album peaks aga kütma kõigi fännide hüvesid, kuna maiustusi on nii siit kui sealt.

Lemmikuimad lood:

Olen siis harjunud liigitama lugusid niiviisi, kuid olgem ausad - selle albumi puhul oleks seda teha lausa patt, kuna kõik palad on suurepärased ning arvatavasti üks püsivaima stiili ja tasemega albumeid üleüldse

Kokkuvõte:

Üldiselt on juba kokku võetud, aga ütleks veel paar sõna. Album on kindlasti kõigile fännidele ootamist väärt ning kui näpud taha saate, siis ilmselt ei taha enam pikka aega muud kuulata - seda suudavad vaid Kuningad !
Sobiv oleks lisada ka hinnang, kuid ei saa hinnata enda jaoks vaat et kõigi aegade parimat albumit - 10/10 oleks ILMSELGELT liiga vähe.

Kohalik ja Kohatu 3 (2010)

Seksound alustas siis taoliste kohalike alternatiiv- ja indiemuusika vähem ja rohkem tuntud nimede kogumikplaatide väljaandmist 2005. aastal ning 2010. aasta algul ilmus kolmas väljalase ning tase ei ole kolmandaks ringiks raugenud. Kes tahab olla tõeline indiepede, siis kohaliku indiekraamiga peaks kah ikka kursis olema ning kui aus olla, siis mõned selle kogumikalbumi 20st esitajast/bändist teevad mitmetele välismaistele nimedele silmad ette.

Lemmikuimad lood:
* Mooses - Luhtunud Laulatus - Kindlasti lemmiklugu kogu albumilt, kuna ainult instrumentaalpala puhul väljendada sellist emotsiooni ja suurepärast fiilingut - see on oskus ning sellise oskusega bände ma austan kogu südamest.
* Tolmunud Mesipuu - Lõpus Hakkab Sadama - Taaskord ainult instrumentaalpala, kuid jällega ülimalt professinaalne ning isegi vähe hevim ja huvitavam, kuid taoline rahulik tempo ja vahele kärisev kitarr (Mooses)
on rohkem minu teetass.
* Bad Apples - Lead Sister - Juba esimesel korral hakkas see taust kummitama ning kui oled mõned korrad kuulanud, siis ei saa mitu-mitu päeva seda lugu peast välja
* Köök - Merelaul - Jaan Pehk & bänd peaks ütlema kõik, et seda lugu armastada
PS. Ei hakka rohkem kirjutama, kuna ainus lugu mille tase oli nõrgem, oli Plixid - Blond, mis tekitas tunde, nagu mul oleks vaimseid probleeme ning see mulle ilmselgelt ei meeldi. =D

Kokkuvõte:
* Seksound on taaskord tõestanud enda oskust leida ülesse parimad Eesti indietegijad ning see on kindlasti üks album, mis suudab üllatada ka 39. läbimängimiskorral. :)

Crazy Heart OST (2010)

Bad Blake on läbipõlenud viiekümne seitsme aasta vanune kantrimuusik, kelle elu koosneb vaid esinemistest, ringi sõitmisest ning sigarettide suitsetamisest ja viskijoomisest. Tema teed ristuvad noore ajakirjaniku Jeaniga, kes üritab aidata Bad'il pääseda enda deemonide küüsist ja leida lunastust.

Lemmikuimad lood:
* Colin Farrell & Jeff Bridges - Fallin' & Flyin' - Suurepärase meeleoluga lugu, sõnum on meeldiv ning filmiski jättis väga sügava mulje, kuna Tommy Sweet ja Bad Blake vaheline "sõprus" oli kaunis okkaline ning see ühine lugu oli sellele vastukajaks
* Jeff Bridges - Hold On You - Mõnusalt lihtne ja kaasakiskuv lugu, mis oli filmiski üks Blake suurimad "hitte", mida ta esitas kõigil esinemistel
* Ryan Bingham - The Weary Kind - Ryan Binghami kärisev hääl ja kurvameelne meloodia ja sõnum muudavad selle kindlasti lemmikumaks looks, kuigi filmis kuulis teda esimest korda alles lõputiitrite ajal, kuna on ta siisku ju nö "theme song"

Kaanekujundus:
* Täpselt selline nagu oli album ja ka film - kaugeltki mitte rõõmustav ning veidi eemaletõukav isegi

Kokkuvõte:
Ega siin polegi eriti midagi kokku võtta, väga korralik album, väga korralik film, kui kantri enamvähem istub, siis soovitan ning kui olete filmi näinud, siis on lausa kohustuslik üle kaeda

Lenna - Lenna (2010)

Lenna (Kuurmaa) on siis Eesti laulja, kes tegi oma esinejadebüüdi kergrokkpoppbändis nimega Vanilla Ninja. Viimasel ajal on ta tegelenud ka näitlemisega, nagu näiteks *poleaimugimisnimi* tšikk Kodu Keset Linnas. Tema debüütalbum ilmus siis 2010. aastal ning ta on muutnud oma stiili täiskasvanulikumaks, professionaalsemaks ja kergemini kuulatavaks.

Lemmikuimad lood:
* Mida sa teed - arvatavasti ka kõige kuulsam lugu albumilt pärast Rapunzelit. Refrään jääb teisel-kolmandal kuulamisel kummitama ja üleüldse väga sõltuvusttekitav muusikapala.
* Maailm ei keerle - instumentaalselt väga meeldiv ning on selgelt tunda Eplikulikku kästilust.
* Rapunzel - muinasjutuline meeleolu ning mõnus kerge kuulamine. Kui oleks Eurovisioonile pääsenud ning võitnud, siis eelmise aasta muinasjutule oleks küll pika puuga ära teinud. ;)

Kaanekujundus:
* Lihne ja võluv, nagu Lenna ka alati ja igalpool on. Kindlasti üks parimaid kujundusi üle pika aja, kuna ma armastan minimalismi.

Kokkuvõte:
* Albumeid ma hindama ei hakka, aga praeguseni 2010 aasta lemmik album kodumaalt ning loodetavasti ta ka selleks jääb. :)

PS. Otseloomulikult kaege üle ka, taaskord minimalistlik ja lihtne, Lenna video loole "Kogu tõde Jüriööst" (ei ole just lemmiklugu, aga koos videoga on ka see nagu kreemitort)