Selle albumiga on selline kentsakas lugu, et selle jõudmine minu kõvakettale põhines puhtalt täiesti random otsusel - nägin RSS'is uudist, et selline album on ilmunud, kirjeldus tundus vägagi usaldusväärne ning similar bands'ideski oli mitmeid pärleid, seega otsustasin selle albumi hankida mööda kaunis korsaarliku teed, aga see selleks (kes ei tegeleks praegusel ajal korsaarlike tegudega ?!)
Kuulasin suvaliselt paar lugu albumilt pärast väsitavat väljaskäiku läbi, kuid kogu asi kõlas sellise halvema U2 loomingu moodi, mis kõlbab täielikult taustaks mängida, kuid ise küll väga kuulata ei viitsiks. Passis ta siis mul desktopil mõnda aega, kui aga hakkasid silma mitmeid kiitvad sõnad erinevates muusikaajakirjades ja üleüldse veebiarvustusi kirjutavatel veebisaitidel - see sundis aga mind ennast kokku võtma ning taaskord käivitama album, et leida sealt loodetavasti mingi peitunud pärl. Esimesel kuulamisel oli ka põhiliseks pettumuseks see, et lubatud super similarity't The Black Keys'iga ei olnud näha kuskilt poolt - õnneks aga lükkas selle pettumuse ümber albumi teine pala nimega "Louder Than Ever", mis on totaalselt The Black Keys'i kergelt mainstreamiliku bluusroki vaimsuse tehtud pala, väga kummitav ning igast otsast väga meeldiv.
Album muutub muidugi aina meeldivamaks - pala "Royal Blue" on selline mõnusalt reggealik teos, milles ei ole küll otseselt midagi kuigi meeldejäävat, kuid ülimõnus lugu (kahjuks kangestub mulle silmade ette aga sellele loole mõeldes sinihallitusjuust nimega "Royal Blue", ei oska muidugi öelda kas see on halb või hea); pala "Skip the Charades" on totaalselt sarnane Kings of Leoni viimase albumi hingusele - piisavalt mainstream, et minna peale pea et kõigile, kuid samas ka piisavalt indie ja cheesy, et meeldida ka andunumatele melomaanidele ja muidu muusikahuvilistele; pala "Sensitive Kid" on kõige üllatavam pala albumil, kuna ei oleks osanud kuskilt otsast oodata sellist suures osas elektroonilist pala, mis võib-olla jääb ka veidi kontekstist välja ning ei sobi ülejäänud kompotiga, kuid see on puhtalt Minu arvamus.
Ülimalt varieeruv bänd, kes suudab noppida midagi meeldivat igalt poolt - esimesed kaks albumit olid peaaegu täielikult Jack White rip-off - ülekõlav overdrive ja üleüldine pressitud juustusus. See album viib aga asja hoopis teisele tasemele - on lugusid, milles võib leida paralleele Kings of Leoniga, on lugusid, kus võib leida paralleele The Black Keys'iga ning, olgem ausad, laulja hääl on ülisarnane Brandon Flowersile. Mõnus bänd, mis suudab hoida tuju üleval ning kindlasti tasub üle kaeda igalühel - pipetiga mainstreamimaiku paneb selle albumi pugema ka kõige elektroonilisema melomaani südamesse. Lonks mainstream-peekrist - paremat lonksu sellest peekrist arvatavasti saada ei olegi võimalik
Parimad nopped lüürikast:
"I was sitting round like a zombie feedin my own face"
"Weigh the pros but the cons come first"
"Fishing for any sign of life"
"I was sitting round like a zombie feedin my own face"
"Weigh the pros but the cons come first"
"Fishing for any sign of life"
0 comments:
Post a Comment