Nad armastavad üksteist ja nad armastavad verd. Mickey ja Mallory Know liiguvad New Mexico kõrbes punktist punkti ja tapavad sihitult nende teele sattuvaid inimesi, jättes alati ellu ühe tunnistaja, kes nende tapaloost maailmale rääkima peab. Nende kannul on mitte vähem sadistlik detektiiv Jack Scagnetti ning hoolimatu reporter Wayne Gale, kelle jaoks on tapjapaarike ideaalseks sihiks.
Teen siinkohal väikese erandi ning lisan ka parimad tsitaadid:
* You'll never understand, Wayne. You and me, we're not even the same species. I used to be you, then I evolved. From where you're standing, you're a man. From where I'm standing, you're an ape. You're not even an ape. You're a media person. Media's like the weather, only it's man-made weather. Murder? It's pure. You're the one made it impure. You're buying and selling fear. You say "why?" I say "why bother?"(Mickey Knox)
* Once upon a time, a woman was picking up firewood. She came upon a poisonous snake frozen in the snow. She took the snake home and nursed it back to health. One day the snake bit her on the cheek. As she lay dying, she asked the snake, "Why have you done this to me?" And the snake answered, "Look, bitch, you knew I was a snake." (Old Indian)
Plussid:
* Tõeliselt brutaalne ja häbitu sisu
* Woody Harrelson ja Juliette Lewis kui häbematud tapjad
* Robert Downey Jr. kui kõige badassim telesaatejuht ever (glämmi jälgides, nüüd lausa Raudmees)
* Meedia naivismi, kõikehõlmavuse ning haavatavuse suurepärane kujutamine
* Geniaalne lõpp, mida ausalt öeldes ei osanud oodatagi
* Ülihästi valitud soundtrack
* Suurepärased visuaalid - super värvidemäng ning maitsekad koomiksikaadrid
Miinused:
* Tom Sizemore kui mõttetu Jack Scagnetti - ülimalt kasutu karakter, kelle tähtuses ma kahtlen sügavalt
* Kohati häirivalt kontrollimatu ja maitsetu vägivald
* Tommy Lee Jones ei osanud sellal kuigi hästi näidelda - tema närvisolek näis välja nagu 12-aastaste neiude kiimasusmoment
Kokkuvõte:
Film, mis on niivõrd häbitu ja brutaalne, et lausa hirmuga mõtlen, millist vastukaja võis tulla 1994. aastal pärast ilmumist. Kindlasti on tegu ka Woody Harrelsoni tähelennufilmiga - see jääb tema filmograafia pärliks, kuid pärast seda sai ta mitmeid suurepäraseid rolle. Kindlasti on see film ka suurepäraseks näiteks, mida suudetakse teha visuaalidega - lõgismao mürki otsides on film roheline ca 10 minutit, hüsteerilised unenäostseenid hüppavad läbi filmi tihtipeale ning eriti mässavates kaklusstseenides tulevad mängu koomiksid, mis muudavad asja veel kordi stiilsemaks ja maitsekamaks. Kindasti üks eelmise kümnendi karmima sõnumiga filme, kuid samas väga meelelahutuslik, kaasakiskuv ning kergelt hüpnotiseeriv. 8/10
0 comments:
Post a Comment