Mari Pokinen "22" (2010)

Miski tundmatu jõud sundis mind seda albumit endale iga hinna eest hankida. Üllatavalt hakkas see jõud hakkas mind mõjutama aga juba enne kuulmist - teadsin vaid, et noor Eesti näitlev laulja (või siis laulev näitleja ?!) ning albumi cover tundus ka ülimõnus ja kodune. Õige pea võtsin vaevaks kuulata Youtube'st lugu "No näed siis", mida taaskäivitasin korduvalt ning mis painas mind veel mitmeid päevi pärast kuulamist.
Õige pea sai mulle aga osaks privileeg hankida endale see album ning mind valdas tükk aega piirutu õnnejoovastus. Esimesel ülekuulamisel jäi ausaltöeldes veidi dissapointed meeleolu ning jäigi ta siis nädalakeseks kõrvale. Pokineni fenomeni avastasin aga Tallinnasse sõites - panin vaikselt iPodist "Viimati lisatud" kausta käima ning õige pea jõudis järg selle albumini. Olin tõeliselt üllatunud, kuna kõik kõlas täiesti erinevalt ning tundus nii siiras ja hingehellitav - samasugune asi oli mul ka viimati Arcade Fire "The Suburbs" albumiga, mis hakkas meeldima alles peale 2-3 läbikuulamist.
Lugude ülesehitus on väga lihtne - instrumentaalne osa on suhteliselt tagaplaanis, kitarriosa on üsnagi naiivne ja lapsik, teatud lugudes on ka veidike klaverit, kuid üsna minimaalselt. Olulisim osa on muidugi Mari Pokinen enda suurepärase häälega, mis sulatab ilmselt ka kõige jäisema pederasti. Ka lüürika on tõeliselt kiiduväärt - lugude "Maa" ja "Mõte" sõnad on mitmeid kordi läbi pea jooksnud, kuid päris hästi ei mõista neid veel siiski.
Lemmiklugu kogu albumilt oleks tõeliselt keeruline valida, kuna kõik sõtlub puhtalt tujust - kõige vähemvarieeruv lugu on ilmselt "Maa" kerge punkrokiliku glämmiga. Kindlasti on ka tõeline meistriteos "Õnn ja Arm", kuna tegu on justkui mingite ussisõnadega või loitsuga, mis kõlab küll aga vaatamata sellele tõeliselt hästi. Ausalt öeldes on aga tegu tõeliselt ühtlase stiiliga albumiga - halbu ning mittemidagiütlevaid lugusid põhimõtteliselt polegi ning igas loos on mingi pärl.
Tegu oli minu esimese 2011. aastal kuulatud albumiga ning musikaalses mõttes algas minu jaoks aasta tõeliselt hästi - kodune, siiras ja lihtne ent võluv Eesti album, mis ei ole võib-olla tõesti mõeldud igaühele, kuid melomaanidel soovitan kindlasti üle kaeda. Ohhhjah, nii suurepärane album, et tee või tina - liigne kiitus muutub ülevoolavaks, kuid iga muusikahuviline eestlane peaks Pokineni KINDLASTI kuulama

Parimad lüürikaread:

"Kui sa siis tuled, üks mõte mul too - millest võiks saada mu kevad"


"Seisma jäin, väraval, maailma ja kodu piiri peal ja siis äkki karjatan: "Tere tere, Ee-eestimaa!"


"Meil sajabki lund, kuid see sulab ära, siis jälgi ei näe - no näed siis !"