Jean Michel Jarre "Oxygene" (1977)

 

 

  Taaskord kirjutan albumist, mis on veidike erinev - tõepoolest, sellel albumil on selgelt olemas kuus erinevat lugu, kuid need on jällegi üks osa suurest Oxygene'st ning seega ei hakka lisama lugude nimistut. Kui eelnevalt mainitud Mike Oldfieldi esikalbumit Tubular Bells oli mul au kuulata vinüülilt, siis see album on mul olemas originaal-CD'na 1977'st aastast ehk sellegagi kaasneb teatav lisaväärtus, kui lihtsalt teise suvalise CD'ga. Kui nüüd tegeleda väheke võrdlemisega, siis Oldfield on justkui rokirevolutsionäär, ent Jarre on hoopis vastupidine - ta on kiindunud süntesaatoritesse ning tema muusika ongi suures joones süntesaatorisümfoonia, mis on olnud õpetajaks ja innustajaks kindlasti paljudele praeguse ajastu elektroonilistele bändidele. Kes on näinud näiteks videosid Jarre laividelt, siis need kindlasti teavad, mida tema muusika endast kujutab - hüsteeriline rännak läbi postapokalüptilise maailma, mida illustreerivad eriti hirmutavalt ja jõledalt laserharfid ning abstraktsed süntersaatorihelid, mis on minu arust ühed lahedaimad ja omanäoliseimad instrumendid läbi aegade ning taaskord on nende toojaks massidesse just Jarre. Tema muusikat kui sellist on tegelikult väga keeruline kommenteerida - olles praeguseks täna hommikul väisanud seda albumit kolm-neli korda, ei taiu ma siiani veel selle albumi selgeid piire, kuna kui üks lugu hiilgab teatava positiivsuse ja naiivse Nu Podogi tüüpi meeleoluga, siis teine lugu on jällegi kohutavalt kurbades toonides surmamarss. Jean Michel Jarre muusika võib tunduda kui mingi suvaline laiatarbe saast, kus mingi vanatoi teeb laval suurt shõud ja tekitab muusikale taustaks igasugu plokkide ja isevalmistatud vidinate abil sürreaalseid helisid, ent asi on siiski hoopis teisiti - tema puhul on tegu elektroonilise muusika revolutsionääriga, kelle käesolev teos on võrreldav mõne Beethoveni sümfooniaga - muusikaterminoloogias tugevam käpp võiks heietada mida iganes selle muusika kohta ning analüüsida seda nii eest, tagant kui igast muust võimalikust vaatevinklist. Mina võtan aga seda albumit kui sedöövrit, mis ei küündi küll emotsionaalses mõttes minu jaoks nii kõrgele kui Oldfield, ent musikaalses ja maailma muutvas mõttes on tegu ilmselt veelgi suurema ja olulisema teosega, kui seda on Tubular Bells. Keeruline ja abstraktne, ent ülioluline verstapost elektroonilise muusika ajaloos