Kaspar filmide ja muusika seltsis: Night of the Creeps (1986)

1959. aastal langeb Maale tulnukate eksperiment ja nakatab ühe üliõpilastest. Nad külmutavad tema, kuid mitmekümne aasta pärast sulatavad juhuslikult kaks nohikust üliõpilast nakatunu keha, kes hakkab seejärel ülikoolilinnakut nakatama enda viirusega, mis muudab nakatanud verenäljasteks elavateks surnuteks. Sellel filmil põhineb kaudselt ka 2006 aastal ilmunud õuduskomöödia Slither.

Algselt ma suhtusin sellesse filmi suhteliselt skeptiliselt, kuna film tundus olevat juskui üks sadadest-tuhandetest üksluistest B-maigulistest 80'date õudusfilmidest, kus filmi põhineb puhtalt mingitel nõmedatel ehmatuskohtadel. Samas vastukaaluks oli aga see, et Slither meeldis mulle väga - tegu oli justkui seguga kõigest, mis peaks ühes õudusfilmis olema ning see oli kokku segadus maitsekalt ja kõike võeti väga chillilt. Sellise nii-ja-naa tundega asusingi siis teost kaema - üllatus oli tõeliselt suur. Poleks ealeski osanud oodata, et see film saab olema veel chillim, gruuvim ja lahedam kui Slither. Film oligi justkui kõik, mis 80'datele iseloomulik oli - mõnus kolledžimaik, musta minevikuga politseinikud, kõvasti paljast keha ja mõnuga elavaid surnuid. Võiks kiita näitlejaid, kuid sellest poleks suurt kasu - kõik näitlejad olid põhimõtteliselt täiesti suvalised kujud, kelle jaoks oli see film kas ainus või siis üks ainsamatest filmirollidest kogu karjääri jooksul. Samas, kiita saab kindlasti nii stsenaariumi autorit kui režissööri Fred Dekkerit - tänu temale on see teos taolise kultusstaatuse saavutanud ning eriti austusväärne on ka see, et ta viitas auga endale inspiratsiooni pakkunud režissööridele - oli mtimed sarnaste nimedega tegelaskujusid nagu näiteks Sgt. Raimi, Ray Cameron jne. Kahjuks või õnneks ma aga rohkem ei räägi - edasi lisan vaid pilte, mis näitavad selle film olemust palju paremini kui lihtlabased sõnad. Tõeliselt omanäoline, ent mõnusate 80'date joontega õuduskomöödia, mis ei häbene näitamast ei verepurskeid ega paljast rinda