Rutger Hauer astub üles nimetu mehena, kes käib omi radu mööda mandunud Kõntsalinna tänavaid. Siin valitsevad narkodiilerid ja mõrtsukad, lokkab vägivald ja madalale langemisel puuduvad igasugused piirid. Kõike seda orkestreerib õel ja kuritahtlik Drake, kes koos oma kahe pojaga on loonud hirmu ja ängistuse õhkkonna, et hoida rahvast oma käpa all... Kuid Drake'id ei oska oodata püssimehe saabumist.
Hobo with a Shotgun jäi mulle silma juba HÖFF'i kavas, kuna vägevamad filmikriitikud asetasid seda Grindhouse võltstreilerist välja kasvanud splatterit lausa Peter Jacksoni kultusteose Braindeadiga samale tasemele. Seda ma suurt ei uskunud, aga lootused-ootused olid suured. Pärast nägemist ta nüüd minu jaoks Braindeadini ei jõudnud, kuid seda kindlasti mitte halvas mõttes - tegu on lihtsalt niivõrd erineva filmiga kui Braindead ning ka aeg on täielikult muutunud. Kui aga kiita, siis oh sa jeebus, kui hästi oli ikkagi suudetud teha halvasti välja nägev hea splatter, kus režissöör ei olnud enda perversseid ideid tagasi hoidnud ning uute ja originaalsete tapmisviisidega oli nii mitmelgi korral hiilatud. Alguses oli, kui ma ausalt ütlen, üpriski keeruline sulanduda sellesse Scumcity õhkkonda, kuna esimestest minutitest alates hakkas juba peegelduma see Drake'i ülemvõim, ent esimese pooltunniga oli õige fiil juba täielikult sees ja ülejäänud film läks muhedalt. Mulle kujunes vaatamata ülinauditavale veresaunale ja idiootsetele Drake'i poegadele lemmikuimaks liiniks filmis ikkagi Hobo ja Abby vaheline suhe, mis oli justkui kergelt mentorlik isa-tütrelik suhe, kus harkis jalgevahega Abby nägi elus esimest korda tunneli lõpus valgust tänu Hobo maailmaparanduslikele plaanidele. Tohutult valus oli vaadata, kui Drake lasi Abby'l muruniiduki vahel käes otsast - sellised kohad on splatterites nii valusad, damn. Aga loomulikult, peale selle liini oli veel hulgaliselt teisigi momente, mis suutsid naerutada või hinge minna - tohutult vägev oli minu arust see, kui haiglas üritati kõigest jõust äratada kliinilisse surma langenud Abby't, mispeale üks doktoritest asus tema kõhu peale depressiivselt hüppama, karjudes "Wake up, you fucking bitch" - kuidagi niivõrd hubane ja õige tundus see. Tohutult andekas film ning ma usun, et Jason Eisener võiks selle zanri massidesse viimist jätkata, kuna selliste filmide vaatamise vastu pole mul eales midagi, eriti kui veel väidetavalt vahepeal katkestatakse filmivõtted, kuna kuntsveri sai lihtsalt otsa - mis saaks olla veel vägevam ?! Palju muud välja tuua polegi, kuna muidu oleks igav vaadata - taoline verega üle kallatud situatsioonikomöödia lihtsalt nõuab vaatamist ning minu sõnad ei mängi siin mingit rolli, need peaksid lihtsalt motiveerima kõhkelvaid inimesi seda vaatama. Tohutult verine splatter, mis hiilgab väga südamliku sisuga, kuigi samas on suudetud sisse tuua ka kümneid andekaid ja uuenduslikke tapmisviise
0 comments:
Post a Comment