Nõukogude aegse kinonduse hittfilm, mis räägib nohiklikust Nõukogude aegsest tudengist, kes satub tihti totratesse ja täbaratesse olukordadesse, millest ta suudab küll alati väga huvitaval viisil välja libiseda. Film koosneb kolmest eraldiseisvast osast: Напарник aka Töökaaslane, Наваждение aka Deja Vu ning Операция „Ы“ aka Operatsioon Õ.
Enne filmist pajatamist oleks paslik kindlasti kiita kohta, kus film sai nähtud - sattusin 1. juulil esimest korda Katusekinno ning tegu on tõesti kindlasti ühe Kultuuripealinna vägevaima "atraktsiooniga", mis võlub enda ülimõnusa õhkkonna, heade hindade ning erakordsete filmivalikutega. Kui aga filmist rääkida, siis ei ole minu jaoks see film kindlasti enam see, mis ta oli kunagiste Nõukogude ajal elanud inimeste jaoks - tõepoolest, tegu on tipptasemel Vene komöödiaga ja naerda sai ju ilmselgelt väga palju, aga selleaegsed inimesed on seda filmi erinevalt minust näinud varem juba pluss-miinus tuhat korda ning neil on selle filmiga justkui vaimne side. Heaks näiteks olidki paar vaatajat, kes minu selja taga istudes teadsid konkreetselt iga rida filmis peast ja ei häbenenud seda välja näidata - andis jällegi mingi mõnusa lisaväärtuse õhustikku. Film ise on aga tõepoolest tohutult andekas ja iseloomulik film, mis tundub võib-olla algul liialt naivistlik, kuid esimese osa "A Компот" hetkeks oli juba kõik täitsa kodune ja sai ilma vaevata naerukõhutäisi tunda iga mõne minuti tagant. Kõige lemmikum osa oligi arvatavasti esimene ning sealsed tsitaadid ongi arvatavasti kõige rohkem rahvasse imbunud - rääkides kasvõi ajatust Fedjale vitsa andmise stseenist, millega käib kaasas üks teada-tuntud tsitaat, mida teab arvatavasti iga filmi näinu. Kui rääkida aga lemmiktegelastest, siis iganenud vastuse Šurik kõrval tooksin mina rohkem välja just Yuri Nikulini mängitud Tola, kes tänu varasemale kogemusele klounina suutis mõjuda omas rollis eriti ehedalt ja idiootspioonilikult, kuid kindlasti on väga suurepärane ka Šurik ning seda eriti just teises osas, kus kogu see Lidaga semmimine ja konspekti lugemine tundus ilma sõnasid lausumatagi niivõrd suurepärane, et tee või tina. Kes suudaks unustada Šuriku liigutusi, kui ta arvas ennast olevat selgeltnägija - puhas kuld. Iga suvaline saastkino austaja seda vast vaadata ei viitiks, kuid inimene, kes austab filmikunsti ka väljaspoolt Hollywoodi võiks kindlasti pilgu peale heita - tore on vaadata ka koos vanematega, kes teavad kindlasti rääkida filmiga paralleelselt mitmeid lugusid seoses teatud stseenide või seikadega filmis. Südamelähedasim Nõukogude komöödia, mis suudab naeratada ka praeguseid noori, ent kindlasti kordi rohkem südames on ta Nõukogude ajal elanud inimestel
0 comments:
Post a Comment