Операция „Ы“ и другие приключения Шурика aka Operation Y and Other Shurik's Adventures (1965)

Nõukogude aegse kinonduse hittfilm, mis räägib nohiklikust Nõukogude aegsest tudengist, kes satub tihti totratesse ja täbaratesse olukordadesse, millest ta suudab küll alati väga huvitaval viisil välja libiseda. Film koosneb kolmest eraldiseisvast osast: Напарник aka Töökaaslane, Наваждение aka Deja Vu ning Операция „Ы“ aka Operatsioon Õ.

   Enne filmist pajatamist oleks paslik kindlasti kiita kohta, kus film sai nähtud - sattusin 1. juulil esimest korda Katusekinno ning tegu on tõesti kindlasti ühe Kultuuripealinna vägevaima "atraktsiooniga", mis võlub enda ülimõnusa õhkkonna, heade hindade ning erakordsete filmivalikutega. Kui aga filmist rääkida, siis ei ole minu jaoks see film kindlasti enam see, mis ta oli kunagiste Nõukogude ajal elanud inimeste jaoks - tõepoolest, tegu on tipptasemel Vene komöödiaga ja naerda sai ju ilmselgelt väga palju, aga selleaegsed inimesed on seda filmi erinevalt minust näinud varem juba pluss-miinus tuhat korda ning neil on selle filmiga justkui vaimne side. Heaks näiteks olidki paar vaatajat, kes minu selja taga istudes teadsid konkreetselt iga rida filmis peast ja ei häbenenud seda välja näidata - andis jällegi mingi mõnusa lisaväärtuse õhustikku. Film ise on aga tõepoolest tohutult andekas ja iseloomulik film, mis tundub võib-olla algul liialt naivistlik, kuid esimese osa "A Компот" hetkeks oli juba kõik täitsa kodune ja sai ilma vaevata naerukõhutäisi tunda iga mõne minuti tagant. Kõige lemmikum osa oligi arvatavasti esimene ning sealsed tsitaadid ongi arvatavasti kõige rohkem rahvasse imbunud - rääkides kasvõi ajatust Fedjale vitsa andmise stseenist, millega käib kaasas üks teada-tuntud tsitaat, mida teab arvatavasti iga filmi näinu. Kui rääkida aga lemmiktegelastest, siis iganenud vastuse Šurik kõrval tooksin mina rohkem välja just Yuri Nikulini mängitud Tola, kes tänu varasemale kogemusele klounina suutis mõjuda omas rollis eriti ehedalt ja idiootspioonilikult, kuid kindlasti on väga suurepärane ka Šurik ning seda eriti just teises osas, kus kogu see Lidaga semmimine ja konspekti lugemine tundus ilma sõnasid lausumatagi niivõrd suurepärane, et tee või tina. Kes suudaks unustada Šuriku liigutusi, kui ta arvas ennast olevat selgeltnägija - puhas kuld. Iga suvaline saastkino austaja seda vast vaadata ei viitiks, kuid inimene, kes austab filmikunsti ka väljaspoolt Hollywoodi võiks kindlasti pilgu peale heita - tore on vaadata ka koos vanematega, kes teavad kindlasti rääkida filmiga paralleelselt mitmeid lugusid seoses teatud stseenide või seikadega filmis. Südamelähedasim Nõukogude komöödia, mis suudab naeratada ka praeguseid noori, ent kindlasti kordi rohkem südames on ta Nõukogude ajal elanud inimestel

Paul (2011)

Viimased 60 aastat on tulnukas nimega Paul veetnud aega ülisalajases sõjaväebaasis. Teadmata põhjustel otsustab targutav kosmoserändur ühel päeval sealt põgeneda ning kasutab selleks esimest mööduvat sõidukit. Selleks on renditud autosuvila, milles rändavad kaks ulmefilmidest, -koomiksitest ja -romaanidest läbi imbunud nohikut Graeme Willy ja Clive Gollings, kes tunnevad pärast esmasest shokist ülesaamist siirast rõõmu ootamatu kolmanda astme lähikontakti üle. Nende kannul on föderaalagendid ja nende poolt kogemata röövitud noore naise fanaatiline isa. Kaks lootusetut nohikut aitavad kauget külalist, kes võib omakorda teha neist galaktika kangelased.

  Paul on tore ja väga eestlaslik poisinimi - mulle seostub Pauliga isegi taoline kaheksast-tööle-viiest-koju-kolm-õlut-magama tüüp, kes ei paista millegi poolest silma - see tüüpiline suitsetav, ropendav ja kärakahimuline Paul ei ole aga kohe kindlasti selline kuju, kes ei jääks meelde - tema eksistents on kaheldav, nagu mulle on tavaks öelda. Paul oli selline tõeliselt nunnu film, mis on tegelikult isegi veidi erinev Pegg-Frost endistest ühistöödest - võmmifilm ja zombietapp olid siiski suhteliselt ilmgselged britimaigulised hollivuudifilmid, mis enda terava ja sütikmusta huumoriga naerutavad ainult teatud inimesi. Sel korral oli aga mindud minu silmis veidike lihtsama vastupanu teed - kogu sisu oli väga lineaarne ning see andiski võimaluse mängida läbi erinevaid nalju ehk isegi minu kõrval olnud tusases tujus vanaproua turtsatas naerust paaril-mõnel korral läbi filmi. Kindlasti on see aga ka teatud mõttes pluss, kuna jälgimine on ülimalt lahe ning ei ole üldpilti segavaid keerulisi teemasid, mis haaraksid sind liialt kaasa ja kujuneksid nii-öelda tammiks kiirevoolulisel jõel. Isiklikult meeldis mulle üleüldse kogu ülesehitus - ei olnud mingit salatsemist, kuna Paul toodi kohe mängu ning ei olnud mingit keerutamist, et tulnuka toome sisse 48minutil ja siis näitame ainult sekundit kaks korraga. Puuduvad küll ametlikult allikad, kust võiks saada selle kohta informatsiooni, kuid tagasi mõeldes tundub see film justkui sci-fi paroodia, kus tümitatakse mitmeid kaheksakümnendate ulmefilme, mis enda tsitaatide ja kuulsate kaadritega on kõigi mäludesse süübinud. Minule meeldis film väga ning ega sellest suurt midagi kirjutada polegi - kui sulle istuvad britimaigulised filmid väga heade Briti näitlejatega, mis ei ole aga päris kindlasti igaühe teetass - kui sa ei ole enda teetassi veel avastanud, siis võid seda filmi kasvõi alustuseks vaadata, kuna see on selle zanri jaoks väga hea "tutvustav" film.

Hüsteeriline ulmejant, kus on peategelaseks suitsetav ja ropendav Seth Rogeni häälega tulnukas (!!!!!)

Paul Indias

Jackass 3D (2010)

 

  Ei näe just tihti filme, mille kohta lihtsalt oleks täiesti mõttetu kirjutada sisututvustust - see film on lihtsalt täpselt sama sisutühi kui kõik eelnevad osad ja noh, peaks ikka eriliselt pikaldane olema et sealt mingi kaasakiskuvat ning hiilgavat stoorit oodata. Mina isiklikult olen olnud aga alati Jackass-pessimist - hindan ikkagi pigem mõttega huumorit, kui lihtsalt tuima lahmimist, ent pean ausalt nentima - sain selle filmi ajal isegi mõned korrad muhedalt itsitatud. Seekordse filmi läbivaks jooneks ongi just arvatavasti kvaliteet, kvaliteet ja veelkord kvaliteet - kasutatud on kosmiliste hindadega kaameraid ehk kogu pilt on lihtsalt tohutult hea ning ka trikkide koha pealt koonerdatud ei ole. Erilist naerutavad olidki just sellised läbimõeldumad ja kallimad momendil, mil juba puhtalt montaazitöö kiskus kaasa. Ega kuigi palju sellest filmist kirjutada polegi - tõelise tempo keris ülesse alles umbes poole pealt, kuid siis jäi kah kohati üpris lünklikuks. Mõnus keskpärane film, mis on tundub kindlasti kordi naljakam ja meeleolukam suures seltskonnas - kodus vaadates olekski minu jaoks ilmselt väga tuimaks jäänud. Eeslitagument

The Rise and Fall of Estonia (2011)

 

"The Rise and Fall of Estonia" lõpetab Teater NO99 lavastuste tsükli, mis algas "Naftaga!", jätkus "GEPi" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning "Ühtne Eesti Suurkoguga". Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi poolt koos trupiga läbi viidud Eesti-uuringud saavad nüüd oma emotsionaalse finaali. Kõik, mida me oleme alati tahtnud Eesti kohta öelda, saab nüüd öeldud. Jah. Me oleme tsükli päris lõpus. Siit edasi? Siit edasi tuleb ainult avastamisrõõm. Avame ukse Suurde Tundmatusse. Ukse vahelt paistavad Saaremaa kohal loojuva päikese viimased kiired. On hea ja kerge olla.

    Tõepoolest, võiks ju küsida, et miks ma kirjutan enda blogis teatritükist, kui mu blogi selgeks suunitluseks on filmid ja muusika - kahjuks ei saa ma selle küsimusele aga vastata, kuna etendusi on veel 7. aprillini ning NO-teatri võlu ongi selles, et nende etendused üllatavad alati teatava teatripiiride nihutamisega. Selle tüki fenomenaalsuse saladuses hoidmine on puhas eetika, kuigi minu teada kõlas mingis hiljutises Postimehe artiklis ka see välja - loodetavasti ei pannud aga keegi seda tähele ning üllatusmoment säilib kõigi huviliste jaoks kuni etenduse alguseni.

    Ojasoo ja Semper on seekord saanud hakkama tõeliselt meisterliku pildiga Eesti elust - 

kohatine kriitika teemal "Aga ei ole ju nii" ei ole minu arvates absoluutselt õigustatud, kuna kusekollased ajalehed ja -kirjad peegeldavad ikka selgelt taoliselt talupojalikku nii-öelda "lõbusõitu"  läbi elu, mis kajabki läbi kogu antud teose väga selgelt. Tükk käsitleb Eesti tõusu ja "mõõna" pealtnäha täiesti lineaarsel viisil, kuid mingil hetkel hakkad mõistma, et idee on viidud veelgi kaugemale ning tegu on ka mingil määral mineviku, oleviku ja tuleviku miximisega ühtseks kompotiks.

    Võib ju mõelda, et lugu võib olla segane minusugusele noorele, aga šketse on suur hulk ning tõepoolest, nõukogude fiil jäi minu jaoks teatud puhkudel üsna kaugeks ning samuti ei mõistnud ma teatud sügavaid tulevikustseene, ent šketsilik ülesehitus tekitabki olukorra, mil igaüks leiab just endale sobiva pärli ning naudib seda täie südamega. Kiiduväärne ongi aga see, et antud tükk ei vaja kuigi suurel hulgal eelteadmisi - kohapeal serveeritakse sulle kandikul kõik väga ilusti ette ja kui komponente õiges järjekorras põske pista, saab kokku väga mõnusa kõhutäie. 

    Taaskord sain aga kinnitust, kui suurepäraseid ja enesekindlaid näitlejaid leidub Eestis - suurepäraseks näiteks selle kohta on Marju Lauristini monoloog Sergo Varese esituses, mis oli arvatavasti kõige naerutavam škets ning mida ta suutis esitada lihtsalt taolise enesekindluse ja isikupäraga, et kordagi selle 20-minutilise šketsi jooksul ei tekkinud mõtet, et võiks üldse igav hakata. Samuti kerkis üheks minu lemmikuks Risto Kübar, kes ei paistnud otseselt silma ühegi väga rolliga, ent ta on eriti sümpaatne tänu mingile x-faktorile.

    Kõige kiiduväärsem on aga kindlasti kogu loodud õhustik - dekoratsioonid on esmaklassilised, kostüümid ja kõik on ajastukohased ja tehnoloogiliselt on kõik tippklass. Eriliselt suurepärane on veel taustamuusika, mis ongi kohati kõige paremaks meeleolu ja meelestatuse tugevdajaks (mind jääb kummitama küsimus, mis palaga oli tegu šketside vahel ?!). Samas oleks aga teatud kujul oodanudki teatud mõttes vormilikumat kuju, kuna kohutavalt palju dekoratsioone muutusid kohati ülevoolavaks ning teatud hetkedel oli üsna keeruline keskenduda millelegi kindlale.

    Antud teose puhul on tegu puhtsalt nähtusega - kriitika tegemisel ei oleks mingit mõtet. Minule vähemalt jäi tunne, et praegusel momendil ei olegi püütud saavutada ülimat šedöövrit, vaid ongi mindud veelgi suuremate eesmärkide peale - eesmärkideks on olnud kodumaiste teatripiiride liigutamine ning teatud mõttes kah fakk-sõrme näitamine kogu IT'stuvale ühiskonnale. Mina soovitan seda aga igatahes ning kellel on vaid võimalus veel vaatama minna, siis haarake härjal sarvist ja vaadake ära - tegu on millegagi, mis jääb pikaks-pikaks ajaks meediasse kajama ning millega on saavutatud midagi sarnast (küll veidike väiksema mastaabiga, ent siiski) nagu suudeti saavutada Ühtse Eestiga - nad tegid seda taas. Eestlased on taaskord teinud midagi, mis väärib kajastust ka mujal kui vaid kodusel Maarjamaal. Eesti teatri astumine üks aste kõrgemale - kahjuks oli juures siiski teatav hapu mekk

 

Anchorman: The Legend of Ron Burgundy (2004)

 

1970date uudistetoimetustes on peamisteks töötajateks mehed ja Ron Burgundy nende kroonimata kuningas. Kuid lõpuks jõuab feminism ka Roni uudistetoimetusse ja seda ambitsioonika Veronica Corningstone'i näol. Veronicale püütakse kaela määrida teisejärgulise tähtsusega reportaaže, kuid kui ta sellest keeldub ja aegamööda Roni töölavale trügima hakkab, on uudistetoimetajate sõda alanud. 

  Will Ferrelli puhul on teada, milliseks film üldjuhul kujuneb (kui välja arvata tema viimase aja KO-HU-TA-VAD filmid) ning loomulikult on see film kõige puhtam näide sellest - huumor kõigub läbi filmi maitsekuse ja maitsetuse piiril, kuna situatsioonid on tihtipeale üliabsurdsed, ent lahendus on kaunis geniaalne ning jääbki mulje, nagu oleks tegu tõeliselt intelligentse ja kõrgekvaliteedilise huumoriga (mida ta ka siiski teatud mõttes on).

   Kindlasti on selle filmi üks trumbiks ka uskumatu näitlejateparaad - Christina Applegate kui autoriteedist Burgundy "naistuttav", Steve Carell kui idioodist töökaaslane (jah, ta oli idioot selle sõna kõige otsesemas mõttes), Seth Rogen kui entustiastlik operaator, Danny Trejo kui elutark baariomanik jne. Situatsioonikomöödia püsisiki jalul tihtipeale just tuntud nägudele, sest kellele ei meeldiks siis näha Steve Carelli karuga ratsutamas.

   Perfektsusest oli aga filmis kahjuks tsipa puudu - puudu jäi põnevusest, kuna kogu ülesehitus meenutas pigem Monty Pythonlikku lähenemist, kus võetakse mingi temaatika ning pommitatakse sel teemal erinevaid humoorikaid sketše. Pean nentima, et tegelikult vaatasin ma filmi kaks päeva - esimesel korral kiskus lihtsalt nii uniseks ära, kuna igav jagelemine pikitud mõne Steve Carelli andeka ütlusega ei olnud lihtsalt piisavalt kaasakiskuv. Üldpildis aga meeldiv komöödia, mis ei nõu kuigi palju kaasamõtlemist ning mille kaasaelamisse aitab kaasa arvatavasti juba eelnev hea tuju, kuna kesise tujuga ei pruugi taoline huumor lihtsalt piisavalt meelt lahutada.Kohatiselt ülehinnatud komöödia, ent kindlasti üks Will Ferrelli tippteostest

 Ed Harken: Sweetheart, you and I have had this discussion a million times. There's never been a woman anchor. 

Veronica Corningstone: Mr. Harken, this city needs its news. And you are going to deprive them of that because I have breasts? Exquisite breasts? Now, I am gonna go on, and if you want to try and stop me, bring it on. Because I am good at three things: Fighting, screwing, and reading the news. I've already done one of those today, so what's the other one gonna be? Huh?  

Ed Harken: [pärast mõttepausi] Screwing?

The Fighter (2010)

 

Tõestisündinud lugu kergekeskkaallasest Dicky Eklund'st, kes on oma klassi uhkus. Ta oskab väga hästi poksida, kuniks peale ringis võitlust Sugar Ray Leonardiga, kellele ta kaotas oma tiitli ning millega kaotas ta ka usu poksimisse. Sellest algas tema allakäik, ta hakkas kurjategijaks ja sattus narkosõltuvusse, mis lõpuks viis teda ka vanglasse. Peale mida, otsustas tema poolvend Micky astuda oma poolvenna jälgedesse ning hakata tegelema ametlikult poksimisega, millest algas Rocky-sugune lugu. Micky arvas, et ta on parim poksija, kuniks ka tema kaotas oma elu parima tiitli kaaspoksijale. Ta sattus masendusse ning loobus poksimisest, kuniks tema vend sai vanglast välja. Nüüd on Dicky saanud endale kinnisideeks ajada oma poolvend õigetele radadele tagasi ja treenida teda kergekeskkaallase meistritiitli jaoks, et saada lunastust oma tegude eest.

  Üle pika aja on tõeliselt tore näha filmi, mis ei proovi olla midagi rohkem, kui on lubatud - tegu on täiesti puhtakujulise suhtedraamaga, milles ei ole mingeid utoopilisi probleeme ega ebareaalseid tegelasi. Jesus Bale ja Marky vennalik side on arvatavasti selle filmi kõige iseloomulikumaks jooneks - tõeliselt meisterlikult on väljendatud perekondlikuid suhteid ning nende vastandlikkust kasvamisel ning elus edasijõudmisel.

  See on viiest arvustatud Oscarifilmist ainus, mille saalis oli üle poolte kohtadest tühjad - keevaverelised eestlased ootavad arvatavasti filmilt rohkem kui vaid puhast poksi ja põnevat suhtedraamat. Kuigi põhiline sära langeb muidugi meesstaaridele, on just põhiline osa kanda naisnäitlejatel - Dicky ja Micky ema ning nende õed on väga humoorikad tegelased, kelle osa stsenaariumis on kaunis väike, ent meeleolu loomiseks ja õhustiku tugevdamiseks on nad suurepärased osalised.

  Samas olid aga poksireportaažid väga põnevalt ning Eurospordilikult tehtud - veidi väriseva kaameraga oli poksiringist jäetud väga realistlik mulje ning ka poksimatšid ei olnud utoopilised - kaotused-võidud paistsid üpris loogilised ja ei tekkinud Rocky viimaste osade effekti, kus peopesa puutus laupa üpris tihti.

  Üldjoontes aga väga mõistlik draama, mis on küll arvatavasti paljudele vaatajatele liiga igav ning ebahumoorikas, ent tõelisele filmihuvilisele on seal kindlasti palju vaadata - paar pingelist poksimatši, vendade lahknemine, narkootikumideprobleem ning nii-öelda "neighbourhoodi" probleemid. Naiskõrvalosa Oscar oleks pidanud küll igatahes minema True Gritile, ent nüüd kui see käes on, ei ole enam öelda midagi ning õnnitlused Melissa Leole. (Tegelikult ei ole ju auhind oluline, põhiline on siiski see, et ta sai hakkama F-Bombiga !!!) Väga tugevatasemeline draama, mis pakub vaatamisrõõmu pigem maskuliinsele poolele

Kirk Douglas ehk mees kirstust ja F-Bomb

  

The King's Speech (2010)

 

Lugu mehest, kellest sai kuningas George VI, kuninganna Elizabeth II isa. Pärast seda, kui tema vend Edward troonist loobub tänu suhtele lahutanud naisega, tõuseb George, hüüdnimega Bertie, vastu tahtmist Ühendatud kuningriigi etteotsa. Bertie, kes kannatab kogelemise all ning keda ei peeta sugugi vääriliseks kuningaks, saab abi Lionel Logue’ilt, ebatavaliste võtetega kõneterapeudilt. Ootamatute kõnetehnikate ja ebatõenäolise sõpruse abil leiab Bertie kindla hääle ning viib riigi söakalt sõtta.

  King's Speech on kindlasti üks neist filmidest, mida ma ilma Oscari nominatsioonideta pole viitsinud ealseski vaadata - suht dull kontseptsioon Georg VI keerulisest teest Yorki hertsogist kuningani. Üllatav on ka see (kindlasti mitte ainult minule), et Akadeemia poolt saavutas see film taolise poolehoiu - tegemist on siiski vaid väga hea HBO-stiilis telefilmiga, mis vääris küll kindlasti parima meespeaosa Oscarit, ent teised on juba kahtlasemad.

  Film väärib aga ka teatud külgedelt suult kiitust. Taaskord võib välja tuua selle, et tegelikult on filmi stsenaarium väga lihtne ning treilerit ja kokkuvõtet vaadates/lugedes tekib küsimus, et kuidas üldse oleks võimalik sellest teha film, mis saab tõsimeeli 12 Oscari nominatsiooni, millest ta neli võidab. Samas aga, filmi vaadates, unustad sa selle täielikult - Hooper on suutnud viia klassikalised draamastseenid tõelise tipptasemeni, ent kõik see vaheldub humoorikate stseenidega Lioneli Logue'i seltsis ning Helen Bonham Carteri naiivse abistamishimuga.

  Suurest melust on kõrvale jäänud aga ka mitmed teised suurepärased esitused - Timothy Spall väga ikoonilise ja innovaatilise Winston Churchillina, Michael Gambon suurepärase George V'na ning Eve Smith viktoriaanliku Wallis Simpsonina. Kindlasti suurepärane film, peegeldamaks Tom Hooperi oskust kirjutada tuimast ajaloolisest võimuvõitlusest niivõrd intrigeeriv draama, mis suudab hoida arvatavasti isegi kõige asjatundmatuma nolgi põnevil. Väga tugev film, ent mitte taolist kõmu ja kiitust väärt. Meediakünnise ületanud eepiline ajalooline jutustus, mida sillutavad ülihead näitlejatööd, ent kohatiselt veniv stsenaarium

Ts-ts-ts-i-i-i-ta-di-di-di-d

Lionel Logue: [samal ajal süütab Berty sigaretti] Please don't do that.  
King George VI: I'm sorry?  
Lionel Logue: I believe sucking smoke into your lungs will kill you.  
King George VI: My physicians say it relaxes the throat.  
Lionel Logue: They're idiots.  
King George VI: They've all been knighted.  
Lionel Logue: Makes it official then.  

Lionel Logue: Do you know the "f" word? 
King George VI: Ffff... fornication? 

King Edward VIII: Sorry, I've been terribly busy.  
King George VI: Doing what?  
King Edward VIII: Kinging.

Black Swan (2010)

 

Nina Sayer on baleriin, kes on kogu oma elu pühendanud tantsimisele. Ta elab koos teda fanaatiliselt toetava ema Ericaga New Yorgis. Kui lavastaja Thomas Leroy asub valima peaosalist oma uuele etendusele "Luikede järv" on Nina esimene valik. Kuid talle pakub konkurentsi uus tantsija Lily, kes on samuti märkimisväärselt osav. "Luikede järv" nõuab tantsijat, kes suudaks olla süütu ja graatsiline Valge Luik, ning samas ka salakaval ja sensuaalne Must Luik. Nina sobib ideaalselt Valge Luige rolli kuid Lily on Musta Luige kehastus. Kahe tantsija omavaheline võistlus muutub veidraks sõpruseks ning Nina avastab oma tumedama külje, mis teda hoolimatult hävitama asub.

Musta Luige näol on ilmselt tegu kõige kõmulisima filmiga tänu mingitele X-põhjustele - üldiselt ei ole inimestel aimugi kes on Darren Aronofsky ja kui psühholoogiline ja sürreaalne see film tegelikult on. Samas vastavad aga tõele jutud, et Natalie Portman olevat selle jaoks mitmeid kuid harjutanud balletitantsu - balletil ja just rõhutatult tehnilisel balletil oli seal filmis väga suur rõhk ning kuigi see ei ole keskmisele kinokülastajale just kõige olulisem seik, oli sellele siiski ülimalt palju rõhku pandud.

  Olles näinud ka mitmeid varasemaid Aronofsky filme, teadsin mis seal tuleb ning läksin külma kõhuga kinno. Tegelik pilt oli minu jaoks isegi võib-olla liiga viimistetud ja otsene - Nina tõelist võitlust võis näha alles filmi viimasel kümnel-viieteistkümnel minutil ning seegi oli suhteliselt lihtlabane ning külmaks jättev temaatika. Atraktiivne ja isegi hirmutav on ta aga kindlasti kogenematumale ning mainstreamlikumale silmale.

  Kiiduväärt on siiski aga kogu kontseptsioon - Aronofsky on taas saanud hakkama filmiga, mis paneb enda keerdkäikude ja sügava masendava alatooniga lihtsalt kordi ja kordi üllatuma.  Uskumatu on juba see, kui lihtne taaskord, sarnaselt Tõelisele Visadusele, on filmi temaatika - kogu filmi aja ongi teemaks Portmani kasvamine valgest luigest - arglikust, korralikust ja veatust piigast mustaks luigeks - kontrollimatuks, ilma piirideta ja kartmatuks neiuks, ent kusagile sisemussse jääb deemon, kes on nende mõlema segu.

  Ei tohi aga unustada Darreni filmide iseloomulikku joont - muusikat. Seegi kord on suurepärase soundtracki kirjutan Clint Mansell ning mind paneb ikka tõeliselt imestama, et see suurepärane üllitis ei saanud nominatsiooni Parima Orignaalsoundtracki eest. Film on aga vaatama kergele kriitikale (võib-olla ei nimetaks seda isegi kriitikaks) aga tõeliselt suurepärane ning kindlasti vaatamist väärt, kui on nälg suurepärase psüholoogilise draama järele, milles on professionaalselt segatud elemente trillerist, õudusfilmist ja loomulikult ka balletist. Film, mis keskendubki põhiliselt Natalie Portmani "WOAAH" näitlemisoskusele - hellemale hingele jätab sügavus kah ilmselt hinge sügava vao, kuid minu jaoks võib-olla liiga ergas

Darren Aronofsky rääkimas filmist lähemalt
 

True Grit (2010)

 

14-aastase Mattie Rossi isa tapeti külmavereliselt argpüks Tom Chaney poolt ning tüdruk soovib üle kõige, et süüdlane saaks õiglase karistuse. Selleks palkab ta appi kerge päästikusõrmega lakkamatult purjutava vana seadusesilma Rooster Cogburni. Cogburni protestidest hoolimata asuvad nad koos teele, et Chaney üles leida. Mattie isa veri nõuab, et nad jälitaks kurjategijat ka ohtlikul indiaaniterritooriumil ning püüaks Chaney kinni enne, kui Texase korravalvur LeBoeuf ta ise kätte saab ning ühe teise mehe tapmise eest hoopis Texasesse viib. Enne seda vägevat linateost on ilmunud ka samanimeline film aastal 1969.

 

"True Grit" oli minu jaoks kindlasti selleaastastest Oscarifilmidest kõige oodatum - juba 2010. aasta kokkuvõtteid kuulates oli hammas verel, kui kuulsin Jeff Bridgesi ülihumoorikast, ent suurepärasest sooritusest ning Hailee Steinfeldi uskumatult julgest debüüdist ning nagu arvata oligi, pettuma ei pidanud...

 Teema ja ülesehituse poolest väga hästi jälgitav film ning juba esimestest minutitest hakkad kaasa elama Mattie Rossi teravatele vestlustele kaupmeeste ja šeriffidega. Film ongi üldjoontes suhteliselt rahuliku tempoga, ent Coeni vendadele iseloomulikult on vaatamata väga rahulikule teemaarendusele suudetud üldjoontes valmis meisterdada siiski viimase kümnendi üks arvestatavamaid puhtakujulisi seiklusfilme.

 Erilist tähelepanu väärib ka just tehniline pool - kaameratööd olid lihtsalt suurepärased. Eriliselt kiiduväärsed olid just kohad, kus näiteks Cogburn rääkis kohtus enda viimastest kangelastegudest või kui Mattie ja Rooster ratsutasid metsas ning silmasid kümne meetri kõrgusel puu otsas poodud meest.

 Jeff Bridges'ki teeb taaskord suurepärase rolli - ei ole just palju näitlejaid, kes suudaksid mängida üht karakterit nii humoorikalt ja koduselt, et põhimõtteliselt iga tema fraas pani kogu kinosaali naerma. Kasvõi näiteks täiesti suvalised jutud, mida ta rääkis - enamasti rääkisid need tema kangelastegudest, kus ta läks üksinda kahe kaheraudsega seitsme mehe vastu.

 Film, mis võib uhkusega tõusta teiste sarnaste, ent läbikukkunud filmide seast välja ja kanda märgi "seiklusfilm". Terve bande suurepäraseid näitlejaid, hästi kirjutatud stsenaarium, kuid paraku ei piisanud sellest ning vaatama kümnele Oscari nominatsioonile jättis Akadeemia nad täiesti tühjade pihkudega - fännid teavad aga filmi fenomeni ning ei lase selle vaatamata pead norgu. Viimaste aastate parim vestern ning üks tõeline seiklusfilm, millesarnaseid on viimasel kahekümnel aastal väga-väga vähe näha olnud

Rooster Cogburni ja Mattie Rossi pärlid:

Rooster Cogburn: We'll sleep here and follow in the morning.   

Mattie Ross: But we promised to bury the poor soul inside!   

Rooster Cogburn: Ground's too hard. Them men wanted a decent burial, they should have got themselves killed in summer.

  

Rooster Cogburn: Is that him?  

Mattie Ross: I believe not.  
Rooster Cogburn: Oh, cut him down.  
Mattie Ross: [irooniliselt] Why?   
Rooster Cogburn: I might know him.
[mütsatus kukkumisest]
Rooster Cogburn: I do not know this man.

 

Megamind (2010)

Megameel on geniaalseim kurikael, keda maailm eales näinud. Ja kõige edutum. Juba aastaid on ta püüdnud Metro Cityt igal võimalikul viisil vallutada. Iga katse on olnud kolossaalne läbikukkumine tänu keepi rüütatud superkangelasele Metromehele, võitmatule sangarile kuni päevani, mil Megameel ta järjekordset kurja plaani ellu viies Metromehe kogemata tapab. Ühtäkki pole Megemeelel enam mingit eesmärki. Ta on superpahalane ilma superkangelaseta. Megameel mõistab, et elueesmärgi saavutamine on halvim, mis temaga iial juhtunud. Ta otsustab, et ainus tee tupikust välja on luua uus superrivaal nimega Titaan, kes on suurem, parem ja tugevam kui Metromees iial oli. Titaan leiab aga varsti, et pahalane olla on hoopis lõbusam kui kangelane. Ent tema eesmärk ei ole enam maailma valitseda, vaid see hävitada. Nüüd peab Megameel otsustama: kas suudab ta purustada enda loodud põrguliku olendi? Kas maailma kõige targem mees suudab kordki õige otsuse langetada? Kas kuri geenius suudab saada heaks kangelaseks omaenda loos?

Mõned nopped totratest, kuid samas ebareaalselt humoorikatest tsitaatidest:

Minion: Good luck on your date!
Megamind: I will!
Minion: That doesn't even make any sense!
Megamind: I know!

Megamind: All men must choose between two paths. Good is the path of honour, friends and family. Evil... well, it's just cooler. Hit it!

Plussid:
* Dreamworksile omaselt geniaalne stsenaarium
* Suurepäraselt valitud sidekick'id
* Kerge 80'ndate superhero-movie meelestatus
* Eelmist punkti võimendas eriti soundtrack - AC/DC, Michael Jackson jne
* Meisterlikult tasakaalus täiskasvanulikud ja lapsikud naljad

Miinused:
* Liiga sarnane eelmise Dreamworksi filmi, Despicable Me'ga
* Kohati ülevoolavad karakterid - Titan oli suhteliselt halvasti kirjutatud
* Olgem ausad - täiesti mõttetu 3D
* Miinus, mis polegi tegelikult miinus - sooviksin näha originaalhelidega, kuna Brad Pitt Metro Man'ile häält peale lugemas on ilmselt LIIGA awsome

Kokkuvõte:

Animatsioonides on alati teatud säde ning tõepoolest, ega ei olnud erandiks ka Megamind - teatud paroodianoodiga superkangelasteanimatsioon, mis vedas iseenesest küll täiesti korralikult välja, kuid tänu mõttetult 3D'le ja kergelt lohisevale algusele, jäi puudu see nö "waooo" effekt - kindlasti väga tore meelelahutus ja eriti veel kinos, kuid mingit erilist üllatust sealt loota ei tasu. Animatsioonile omaselt lõbus, tujutõstev ja väga kerge film, mis suudab panna naeratama nii seitsme kui ka neljakümneseitsme-aastase inimese. 6.5/10

Die Fremde (2010)

Umay on noor kena naine, kes on sündinud Saksamaal, kuid elab taas oma päritolumaal Türgis koos väikese armsa poja ja abikaasaga. Umay ei ole õnnelikus abielus. Vastupidi, ta mõistab, kui patriarhaalselt rõhuv võib olla tema tulevik, kui ta peaks veel sinna jääma ja milliseks võib kasvada tema poeg, kes näeb kui igapäevaselt “normaalne” ja tavaline on naise mõnitamine ja löömine. Umay ei taha enam olla igapäevaselt alandatud ning ta loodab, et tema poeg õpib teistsugust elamise viisi. Ta pakib kiirelt oma asjad ja läheb Istanbulist tagasi Berliini oma vanemate juurde. Armastus ja rõõm tütre jällenägemisest on suur seni, kuni pere saab teada tütre külaskäigu tegeliku põhjuse ning seda, et ta ei soovigi enam Türki naasta. Isale ja vendadele on säärane käitumine absoluutselt vastuvõetamatu. Põhjuseid ja selgitusi tuleb mõjuvamaid ja vähem mõjuvamaid. “Ei tule kõne allagi. Kuidas saab poeg ilma isata kasvada? Sa rikud ära kogu meie perekonna au ja väärikuse. Keegi ei võta su õde omale naiseks.” Umay ei anna aga järele ja otsustab oma poja nimel jääda Saksamaale ning muuta võimalik tulevik veidigi helgemaks. Ta armub vahepeal Stipesse ja kolib koos Cemiga naiste varjupaigast minema. Üritades oma perekonnaga ära leppida, ei taipa Umay, et mõni asi on lihtsalt võimatu. Perekonnasidemed ja au mõiste on tema kultuurikeskkonnas lämmatavamad kui armastuslik inimlikkus.

Plussid:
* Näitlejatööd olid imelised - nii suurepäraselt mängitud filmi pole ammu näinud
* Tõeliselt hinge minev - algselt tundus teema niivõrd kauge, aga pidevalt päädides muutus aina ja aina lähedasemaks, kuni lõpus oli vaat et pisar silmas
* Nizam Schiller kui Cem - haigelt hästi vedas enda piinatud lapse osa välja
* Stseen rolleriga kui positiivseim asi kogu filmis - meenutas kangesti Amlie'd
* Väga kõhedusttekitav lõpp

Miinused:
* Umay pereelu kujutamine jäi väga lühikeseks - 10 lisaminutit selle arvelt oleks olnud tänuväärsed
* Paduusklikud islamlased ei tohiks alkoholile isegi mõelda, ometigi üks perepoegadest timmis õlut - ei oskagi öelda, kas nimelt niiviisi või läbimõtlematus
* Kui poleks varem brošüüri lugenud, ei oleks teatud asjadest aru saanud - teemaarendus oli üsna kesine

Kokkuvõte:
Meisterlik draama rahvuste ning kultuuride põrkumisest, millel võivad olla otseses mõttes füüsilised tagajärjed. Üsna masendav ning kindlasti ei soovitaks just kõigile - sinus peab leiduma mingine melodraamalik säda, mis hoiaks sind selle juures. Kindlasti huvitav vaatenurk sellisele teemale ning igav ei tohiks hakata, kui teemat mõistma hakkad ja suudad nautida filmi teatud võlusid. Subjektiivne 8/10

Sisko tahtoisin jäädä (2010)

Emilia on alati on väga korralik ja vaoshoitud tüdruk, kellel on kodus kõik korras ja koolis hinded head. Tema vanemad on lahutatud ja Emilia elab koos oma isaga. Ühel päeval kohtub Emilia Siiriga ja korraga muutub kõik. Siiri mässumeelne käitumine ja üle piiride astumine tundub Emilile vastuvõetamatu, kuid samas nii ahvatlev. Tüdrukutest saavad head sõbrad nind Emilias vallandub pool, mille olemasolust tal endal polnud ka õrna aimugi. Pahandused pahanduste järel, lumepall ainult kasvab, ning Emilia viha ja äng hakkavab muutuma. Tegu on Soome selle aasta ühe parima noortefilmiga. Oma väga ilusa visuaalse poole ja näitlejate hea tööga paelub see film vaatajat esimesest minutist kuni viimase kaadrini.

Plussid:
* Peaosades nunnud põhjanaabrid
* Mõnusa tempoga ja sümpaatsete karakteritega
* Elulähedased probleemid
* Vicky Rosti fänlus
* Tõeliselt häbitu ja pisut groteskne kaklussteen (küllaltki ühekülgne aga siiski)

Miinused:
* Oleks lõppu oodanud mingit cliffhangerit - liiga otsene "happy-end" oli
* Teatud liinid jäid suht vigaseks - paistis, et Emilia ei käinud koolis, kuid tegelt käis.. ?!
* Lamedad kordusmomendid teema arendamiseks
* Soome keeles väljendab iga roppust sõna "vittu"

Kokkuvõte:
Ülimõnus ning kodune "coming-of-age" filmike, mis kõlbab vaadata nii nooremal põlvkonnal kui ka vanematel - kindlasti on kõigil sealt midagi kõrva taha panna või teemat, mille üle mõelda. Lõpp muudeti liialt ninnu-nännuks - oleks oodanud veidi hingestatumat ja sügavamat lõppu, mitte umbes et kõik söövad koos jäätist, tantsivad polkat ja lähevad tuttu, teevad head-ööd musi ka veel. Lõbus vaatamine, kena saavutus põhjanaabrite poolt. 7/10

Heast tõust põdrad

Son of Babylon (2009)

“Saddam on värdjas ja ameeriklased on sead,” ütleb iraaklasest vanamees kolm kuud pärast Saddam Husseini kukutamist filmi alguses. Film räägib kaosest ja trööstitust olukorrast, mis selles riigis valitseb, läbi kahe peategelase, vanaema ja tema lapselapse kogemuste nende lootusetul rännakul läbi Iraagi, et leida sõjakeerises kadunuks jäänud inimene, kes ühe teelise jaoks poeg ja teise jaoks isa. Film avab selle käigus ka Iraagi reaalsuse ja sealsete inimeste kultuurilise mitmekesisuse (poiss aitab vanaemal, kes räägib vaid kurdi keelt, teistega suhelda), puudu pole ka ameerika mõjud.

Plussid:
* Niivõrd elutruu ja reaalne
* Vanaema ja poiss olid suurepärased
* Ülesehitus oli suhteliselt mõnus ja kaasakiskuv
* Mainin korra veel - ülireaalse õhustikuga
* Michael Jackson on Ameerika linnapea
* Situatsioonid - bussisõit, hääletamine, pumbast vee saamine

Miinused:
* Ei julge eriti miinuseid välja tuua niii võimsa ja revolutsioonilise filmi kohta
* Lõpp kiskus veidi üksluiseks

Kokkuvõte:
Väga tõsine ja kurbades toonides film, mida soovitan kõigile - näitab Iraagi elu inimliku külje pealt ning juba tänu sellele on see film totaalselt revolutsiooniline. Lausa uskumatult head olid ka kaameratööd - võrdluses Mammutiga olid Paabeli Pojas kaameratööd ikka kordades paremad. Tõeline meistriteos, mis peaks olema koolis kohustusliku kirjanduse asemel nö "kohustslik film". 9/10

Mammuth (2010)

Gerard Depardieu mängib pikkade blondide juuste ja mõnusa suure kõhuga vanameest Serge’i, kel jõuab kätte 60. eluaasta ning aeg pensionile jääda. Kolleegid tapamajas korraldavad talle piinlikult piduliku hüvastijätupeo, et tunnustada eeskujulikku meest, kes pole kunagi haiguslehel olnud ega töökohta kaotanud. Selgub aga, et kogunisti kuus Serge’i endist tööandjat on unustanud tema tööstaažist pensioniametile teada anda. Oma meeleheitel naise õhutusel ronib ta oma 1970ndatest pärit Mammutinimelise tsikli selga (siit ka Serge’i enda hüüdnimi), otsimaks tõestusi, et väljateenitud pension kätte saada. Järgneb kummalistest kohtumistest tulvil reis läbi Serge’i kirju mineviku, mille tulemusena ärkab pahuras Mammutis alati varjul olnud vaba hing...

Plussid:
* Viimse piirini viidud must huumor
* Gerard Depardieu kui Euroopa üks parimaid näitlejaid
* Humoorikad karakterid

Miinused:
* Mõttetu sisu
* Teemaarendus oli igav ning tegelased lihtsalt puistati kuidagi filmikeerisesse
* Nõbule pihku tagumine
* Rõhutatud idiotism, mis jättis pigem halva mulje filmitegijatest

Kokkuvõte:
Kuressaare PÖFFi algusfilm, mis püüab peegeldada sügavat allegoorilist mõtet, aga feilib seda peegeldades. Huumor oli puhtalt absurdimomentidele üles ehitatud ning heaks küljeks võib lugeda vaid paari head karaktrid ja mõnd tõeliselt naljakat momenti, muu kõik oli keskpärane Prantsuse film. 5/10

Faster (2010)

Pikk vangistus võib mõjuda mehele kaht moodi. Ta kas murdub või muutub tugevamaks. Autojuht (Dwayne Johnson) valis 10-aastase vanglakaristuse ajal viimase. Jõudu vastu pidada andis talle soov maksta kätte oma venna tapjatele nurjunud pangaröövi käigus, mille järel ta ise trellide taha sattus. Vabanemise päeval tormab ta kohe, nimekiri käes, nelja süüdlast otsima. Vahendeid valimata, tunnistajatest hoolimata. Kõigest mõni tund pärast seda, kui Autojuht esimese neist kõrvaldab, saab ta endale sappa kaks jälitajat. Võmm (Billy Bob Thornton) on veteranist politseinik, kel kõigest mõni päev puudu pensionileminekust. Killer (Oliver Jackson-Cohen) on noor edev palgamõrvar, kes püüab iga tapatööga eelmist üle trumbata. Nii saabki jahimehest korraga jahitav.

Plussid:
* Kergestijälgitav, kuid kaasakiskuv sisu
* Suurepärased autotagaajamised
* Huvitavad karakterid
* Mõnusalt verised tapastseenid
* #SPOILER# Operatsiooni ajal kuul pähe #SPOILER#
* Billy Bob Thornton kujutas mandunud narkarist politseiniku
* Dwayne Johnson kujutas emotsioonitut tapamasinat, hinges aga samas armastavat venda

Miinused:
* Oliver Jackson-Cohen kui huvitav näitleja, aga jõledalt halb tegelaskuju filmis
* Sisu jäi väga nõrgaks
* Kogu Driveri liini oleks võinud kaugemale arendada

Kokkuvõte:
Väga lihtne film, kus sisu jälgimiseks ei pea olema eriline geenius, kuid samas iga inimene leiab sealt midagi - isegi paadunud filmipede suudab leida mingi sädeme neist adrenaliinirohketes autotagaajamistes ning hingetutes tapastseenides - ei oska öelda, kas kodus vaadates tuleb sama emotsioon välja, aga kinos oli küll väga mõnus lihtne ja lõbus vaatamine. 6/10

Red (2010)

Frank (Bruce Willis), Joe (Morgan Freeman), Marvin (John Malkovich) ja Victoria (Helen Mirren) töötasid CIA agentidena, kelle teadmistepagas teeb neist agentuuri otsituimad sihtmärgid. Palgamõrvas süüdi lavastatud, tuleb neil kokku panna pead, mängu kogemused ja koostööoskused, et jälitajatest sammuke eespool püsida ning iga hinna eest ellu jääda. Operatsiooni peatamiseks alustab tiim võimatut, üleriiklikku missiooni, et sisse murda CIA salajasse peakorterisse ning paljastada üks suurematest vandenõudest ja kinnimätsimistest valitsuse ajaloos.

Plussid:
* Tõeline staarideparaad
* Isikupärane sisu
* Retired Extremly Dangerous
* John Malkovich röövis kogu filmi - ta on ikka niii KURADIMA geniaalne näitleja
* Helen Mirren arvatavasti kõige badassimas rollis milles ta oma elu jooksul üldse olla saab
* Viinavõtt venelaste moodi
* Tagurpidine bazooka plahvatus 9mm relva mõjul
* Sadistlik ja sarkastiline huumor

Miinused:
* Teemat kui sellist ei seletatud täielikult lahti - liiga palju lahtisi otsi
* Karl Urban on täielik Peeter Rebase look-alike - liialt jäi silme ette kummitama

Kokkuvõte:
Üle pika aja tõeliselt hingega tehtud möllukomöödia, milles näeb nii tõeliselt badass vanu meesstaare, tõeliselt badass vana naisstaari, humoorikaid plahvatusi ning suurt hulka idiootidest politseinike - üldiselt väga hea film meelelahutuseks, mille üldine mõte veidi lonkab, kuid mida lootagi filmist, milles mingi juustuse teemaarenduse tagajärjel otsustatakse, et asepresident tuleb tappa ?! 8/10

Scott Pilgrim vs the World (2010)

Scott Pilgrim on ilma kindla töökohata sarmikas logard. Täiesti keskpärase garaazhibändi "Sex Bob-omb" 22-aastane bassimängija kohtas äsja oma unistuste tüdrukut. Ainus probleem seoses Ramona Flowersiga ? Tema seitse õelat ekskallimat tahavad Scott Pilgrimi ära tappa. Selleks, et võita oma elu armastuse süda, peab ta neist kõigist jagu saama, enne kui mäng ta jaoks täielikult läbi on.

Plussid:
* Edgar Wright ei ole halvemaks muutunud
* Totaalne möll, puhas meelelahutus 2 tundi jutti
* Geniaalne idee
* "Sex Bob-omb" - üks parimaid bändinimesid ever
* Amp vs amp battle - AWSOME
* Surmasaamine ja siis avastamine, et tegelt sul on üks elu veel
* Michael Cera näitab tõelist taset, loodetavasti kasvab nohiklikust kestast välja ja saab tõeliselt badass näitlejaks

Miinused:
* MIKS NIII LÜHIKE !?!?!?!?!?!?

Kokkuvõte:
Kellele meeldib Edgar Wrighti stiil, kellele meeldivad koomiksifilmid, kellele meeldib totaalselt ajuvaba kaklus, kellele meeldivad NES helid filmides, kellele meeldib iseendaga võitlemine füüsilises mõttes, kellele meeldivad jaapani tšikid, kellele meeldivad bi-kurioossed plikad, kellele meeldivad visualiseeritud band-battled, kellele meeldivad sürrealistlikud ülesehitused - te TOTAALSELT armastate seda filmi. 10/10

Social Network (2010)

2003. aasta sügisel istub Harvardi tudengist geniaalne programmeerija Mark Zuckerberg ühel õhtul oma ühiselamutoas arvuti taha ja asub palavikuliselt tööle uue idee kallal. Raevuka blogimise ja programeerimise tulemusel saab alguse midagi, millest kasvab välja globaalne sotsiaalvõrgustik ja revolutsioon kommunikatsiooni vallas, Facebook. Kuus aastat ja 500 miljonit sõpra hiljem on Mark Zuckerbergist saanud maailma noorim miljardär… aga selline edu toob endaga kaasa nii isiklikke kui juriidilisi komplikatsioone.

Plussid:
* Ülim dokumentaalsus
* 2h ainult dialooge
* Põnevamaksmuutmiseks ei olnud kuigi palju juurde kirjutatud
* Suurepärane soundtrack mis hingestas kogu loo
* Zuckerbergi hingeelu on absoluutselt briliantselt kujutatud
* Jesse Eisenberg näeb täpselt nagu Mark Zuckerberg välja (x2)
* David Fincher on praeguse aja üks parimaid režissööre
* Justin Timberlake tegi õige valiku - näitlemine on tema pärusmaa


Miinused:
* Oleks oodanud pärast *spoiler* Sean Parkeri narkoga vahelejäämist *spoiler* edasiarendust
* (eelmise punkti kokkuvõte) oleks võinud pikem olla

Kokkuvõte:
Kohustuslik film kõigile praegustele noortele, et näha, milline on nende varjatud iidol - Facebooki loonud süüdimatu nohik, kes on läbi tule ja vee jõudnud lõpuks kasumini ja supleb praegu rahas, mis ei ole teenitud tegelikult üldse puhtalt. 9/10

Despicable Me (2010)

Kenade majakestega tänaval on erineb üks kõigist ülejäänutest: suur ja must ja kole elamu, mille ees laiutab kuivanud muruplats. Keegi naabritest ei tea, et maja all asub tohutu salajane varjupaik, kus tegutseb lugematutest kollastest käsilastest ümbritsetud supersuli Gru. Hetkel on mehel plaanis kõigi aegade suurim kuritegu: ta plaanib varastada taevast kuu! Kõikvõimalikke sulitempe nautiv ning selleks erinevaid imevidinaid kasutav Gru pole aga valmis oma elu suurimaks väljakutseks, mille esitavad talle kolm väikest tüdrukut, kes näevad Gru juures midagi, mida keegi näinud ei ole: see paharet võiks olla täitsa sobiv papa!

Plussid:
* Pisikesed kollased "abilised"
* Meeldivalt lapsik
* 3D ei olnud kuigi pealetükkiv ning naivistlik lõbustuspargistseen oli isegi üsna meelelahutuslik
* Pildikeel oli tänu Chris Renaudi käpale üsna kenake
* Steve Carell näeb täpselt nagu Gru välja !!!

Miinused:
* Kohati olid naljad liiga lapsikud
* Oleks oodanud veelgi huvitavamat ja pikemat lahendust kogu teemale
* Ei oskagi mainida, kuid mingi säde nagu puudus

Kokkuvõte:
Kena meelelahutus pisikestele, kuid ka vähe vanemad leiavad äratundmisrõõmu, itsitamaajavaid hetki ning ehk isegi pisaraidkiskuvaid momente. 8/10

The Expendables (2010)

Barney “Skiso” Ross on mees, kel pole midagi kaotada. Ta on ustav ainult oma vanale kuulikindlale pikapile, erivarustuses vesilennukile ja kivikõvade sõdalaste tiimile. Barney rühma kuuluvad endine Briti erivägede sõdur Lee Christmas, kelle erialaks on kõikvõimalikud terariistad; lähivõitluse meister Yin Yang; raskerelvade spetsialist Hale Caesar; lõhkeaineekspert Toll Road ning kõige hullemates kriisikolletes tegutsenud snaiper Gunnar Jensen, kes maadleb oma isiklike deemonitega. Lisaks sellele Barney nõuandja ja “mänezher”, tema vanim sõber ja tätoveerimisproff Tool, kelle töökoda on rühma põhiliseks kogunemiskohaks.
Kui salapärane Church pakub Barneyle tööotsa, mida keegi teine ei taha vastu võtta, ootab mehi pealtnäha rutiinne missioon: kukutada Vilena saart valitsev mõrvarlik diktaator kindral Garza. Tegelikkuses on asi aga rutiinist kaugel ning sellest saab kõige ohtlikum väljakutse, mille need mehed on eales vastu võtnud.

Plussid:
* Vanade möllufilmide vaimus tehtud "paroodia"
* Terry Chews + shotgun
* Hulgaliselt kunstverd
* Arnie üheminutiline ülesastumine
* Viimased 20min (bodycount on umbes 300)
* Eric Roberts kui paha m*therf*cker, kes saab lõpuks omatud

Miinused:
* Teatud segased asjad, kuid ega sisu polegi seal väga oluline
* Mõned lamedad naljad
* Oleks oodanud veeelgi rohkem tapmist,kunstverd ja lendavaid päid
* Stallone jooksmist oli valus vaadata, tal liigesed ju valusad :(

Kokkuvõtte:
Kes on vanade Stallone, Van Damme ja Arnie filmide suured austajad, saavad selle filmi ajal enam kui kindlalt film-o-gasmi. Stallone on rezissöörina teinud tublit tööd ning austus talle, et filmi mahtusid ka mõned lendavad ülakehad ja pead. 7/10