Nina Sayer on baleriin, kes on kogu oma elu pühendanud tantsimisele. Ta elab koos teda fanaatiliselt toetava ema Ericaga New Yorgis. Kui lavastaja Thomas Leroy asub valima peaosalist oma uuele etendusele "Luikede järv" on Nina esimene valik. Kuid talle pakub konkurentsi uus tantsija Lily, kes on samuti märkimisväärselt osav. "Luikede järv" nõuab tantsijat, kes suudaks olla süütu ja graatsiline Valge Luik, ning samas ka salakaval ja sensuaalne Must Luik. Nina sobib ideaalselt Valge Luige rolli kuid Lily on Musta Luige kehastus. Kahe tantsija omavaheline võistlus muutub veidraks sõpruseks ning Nina avastab oma tumedama külje, mis teda hoolimatult hävitama asub.
Musta Luige näol on ilmselt tegu kõige kõmulisima filmiga tänu mingitele X-põhjustele - üldiselt ei ole inimestel aimugi kes on Darren Aronofsky ja kui psühholoogiline ja sürreaalne see film tegelikult on. Samas vastavad aga tõele jutud, et Natalie Portman olevat selle jaoks mitmeid kuid harjutanud balletitantsu - balletil ja just rõhutatult tehnilisel balletil oli seal filmis väga suur rõhk ning kuigi see ei ole keskmisele kinokülastajale just kõige olulisem seik, oli sellele siiski ülimalt palju rõhku pandud.
Olles näinud ka mitmeid varasemaid Aronofsky filme, teadsin mis seal tuleb ning läksin külma kõhuga kinno. Tegelik pilt oli minu jaoks isegi võib-olla liiga viimistetud ja otsene - Nina tõelist võitlust võis näha alles filmi viimasel kümnel-viieteistkümnel minutil ning seegi oli suhteliselt lihtlabane ning külmaks jättev temaatika. Atraktiivne ja isegi hirmutav on ta aga kindlasti kogenematumale ning mainstreamlikumale silmale.
Kiiduväärt on siiski aga kogu kontseptsioon - Aronofsky on taas saanud hakkama filmiga, mis paneb enda keerdkäikude ja sügava masendava alatooniga lihtsalt kordi ja kordi üllatuma. Uskumatu on juba see, kui lihtne taaskord, sarnaselt Tõelisele Visadusele, on filmi temaatika - kogu filmi aja ongi teemaks Portmani kasvamine valgest luigest - arglikust, korralikust ja veatust piigast mustaks luigeks - kontrollimatuks, ilma piirideta ja kartmatuks neiuks, ent kusagile sisemussse jääb deemon, kes on nende mõlema segu.
Ei tohi aga unustada Darreni filmide iseloomulikku joont - muusikat. Seegi kord on suurepärase soundtracki kirjutan Clint Mansell ning mind paneb ikka tõeliselt imestama, et see suurepärane üllitis ei saanud nominatsiooni Parima Orignaalsoundtracki eest. Film on aga vaatama kergele kriitikale (võib-olla ei nimetaks seda isegi kriitikaks) aga tõeliselt suurepärane ning kindlasti vaatamist väärt, kui on nälg suurepärase psüholoogilise draama järele, milles on professionaalselt segatud elemente trillerist, õudusfilmist ja loomulikult ka balletist. Film, mis keskendubki põhiliselt Natalie Portmani "WOAAH" näitlemisoskusele - hellemale hingele jätab sügavus kah ilmselt hinge sügava vao, kuid minu jaoks võib-olla liiga ergas
Darren Aronofsky rääkimas filmist lähemalt
0 comments:
Post a Comment