Tõestisündinud lugu kergekeskkaallasest Dicky Eklund'st, kes on oma klassi uhkus. Ta oskab väga hästi poksida, kuniks peale ringis võitlust Sugar Ray Leonardiga, kellele ta kaotas oma tiitli ning millega kaotas ta ka usu poksimisse. Sellest algas tema allakäik, ta hakkas kurjategijaks ja sattus narkosõltuvusse, mis lõpuks viis teda ka vanglasse. Peale mida, otsustas tema poolvend Micky astuda oma poolvenna jälgedesse ning hakata tegelema ametlikult poksimisega, millest algas Rocky-sugune lugu. Micky arvas, et ta on parim poksija, kuniks ka tema kaotas oma elu parima tiitli kaaspoksijale. Ta sattus masendusse ning loobus poksimisest, kuniks tema vend sai vanglast välja. Nüüd on Dicky saanud endale kinnisideeks ajada oma poolvend õigetele radadele tagasi ja treenida teda kergekeskkaallase meistritiitli jaoks, et saada lunastust oma tegude eest.
Üle pika aja on tõeliselt tore näha filmi, mis ei proovi olla midagi rohkem, kui on lubatud - tegu on täiesti puhtakujulise suhtedraamaga, milles ei ole mingeid utoopilisi probleeme ega ebareaalseid tegelasi. Jesus Bale ja Marky vennalik side on arvatavasti selle filmi kõige iseloomulikumaks jooneks - tõeliselt meisterlikult on väljendatud perekondlikuid suhteid ning nende vastandlikkust kasvamisel ning elus edasijõudmisel.
See on viiest arvustatud Oscarifilmist ainus, mille saalis oli üle poolte kohtadest tühjad - keevaverelised eestlased ootavad arvatavasti filmilt rohkem kui vaid puhast poksi ja põnevat suhtedraamat. Kuigi põhiline sära langeb muidugi meesstaaridele, on just põhiline osa kanda naisnäitlejatel - Dicky ja Micky ema ning nende õed on väga humoorikad tegelased, kelle osa stsenaariumis on kaunis väike, ent meeleolu loomiseks ja õhustiku tugevdamiseks on nad suurepärased osalised.
Samas olid aga poksireportaažid väga põnevalt ning Eurospordilikult tehtud - veidi väriseva kaameraga oli poksiringist jäetud väga realistlik mulje ning ka poksimatšid ei olnud utoopilised - kaotused-võidud paistsid üpris loogilised ja ei tekkinud Rocky viimaste osade effekti, kus peopesa puutus laupa üpris tihti.
Üldjoontes aga väga mõistlik draama, mis on küll arvatavasti paljudele vaatajatele liiga igav ning ebahumoorikas, ent tõelisele filmihuvilisele on seal kindlasti palju vaadata - paar pingelist poksimatši, vendade lahknemine, narkootikumideprobleem ning nii-öelda "neighbourhoodi" probleemid. Naiskõrvalosa Oscar oleks pidanud küll igatahes minema True Gritile, ent nüüd kui see käes on, ei ole enam öelda midagi ning õnnitlused Melissa Leole. (Tegelikult ei ole ju auhind oluline, põhiline on siiski see, et ta sai hakkama F-Bombiga !!!) Väga tugevatasemeline draama, mis pakub vaatamisrõõmu pigem maskuliinsele poolele
Kirk Douglas ehk mees kirstust ja F-Bomb
0 comments:
Post a Comment