"127 tundi" on tõestisündinud lugu mägironijast Aron Ralstonist, kes satub lõksu kaljude vahele, kui suur kivi ta käe peale kukub. Ta asetseb isoleeritud kanjonis Utah's, kus järgmised viis päeva mõtleb ta oma elu üle järele - kõik mis ta on saavutanud, tema tuttavad, pere, armsamad ja ka kaks matkajat, keda ta kohtas enne õnnetust. Kas tal õnnestub vabastada end kivi alt, ronida kaljuseinast üles ja saada päästetud? Filmitegemise aluseks on võetud Aron Ralstoni samanimeline raamat, kus ta räägib enda läbielatud kogemustest.
Arvatavasti ei ole enam inimest, kes ei oleks mingil vähemalgi määral kuulnud kõmujutte Danny Boyle'i linateosest "Slumdog Millionaire", mis kogus paraja sületäie Oscareid 81. Galal 2009. aastal. See film on aga tema stiilile väga sarnane - taaskord on võetud mingi eriliselt awkward teema ning sellest on kokku keedetud supp, mis on pea igas vanusegrupis vaatajale sobiv (kui välja arvata 127 Tunni mõned grotesksed stseenid, kuid õnneks on inimestel silmalaud, millega võib enda nägemist piirata).
Film ongi tegelikult lihtsalt psüholoogiline rännak Aron Ralstoni elus, pikitud hüsteeriliste ning mõtlematute tegudega, mis kohati küündivad uskumatuse piiridesse, ent "Based on True Story" summutab kõik kahtlused. Mina isiklikult oleksin oodanud isegi veelgi põhjalikumat käsitlust üleüldse kogu tema elust ehk kui väga ta armastas on vanemaid, kui kiindunud ta oli mägironimisse ning ka tema armuelust, mis jäi praegust käsitlust vaadates ikka väga segaseks ning täiesti mõistmatuks.
Triviat lugedes selgub, et James Franco veetiski reaalselt mitmeid ja mitmeid tunde kitsas ja klaustrofoobilises stuudios, et vaatajatele jääks võimalikult reaalne elamus. Tänu sellele ning A. R. Rahmani suurepärasele kariibilikule soundtrackile ongi arvatavasti tegi ühe kõige üllatavama filmiga - seal filmis ei toimu tegelikult mitte midagi, kuna teemaarendus on alguses vaid 10-15 minutit ning ülejäänu ongi vaid kanjonis. Vaatamata sellele ei teki siiski kordagi isegi mõtet kella vaadata ning õige pea avastastki, et film on jõudnud lõpusirgele. Täielik mõnitamine Akadeemia poolt, et ühtki kuklit 127 Hoursile ei jätnud - tegu on ilmselt sama sündroomiga mis Eurovisiooniligi, et teatud aastatel lihtsalt lähevad Akadeemiale mingit kindlat sorti filmid peale ja teised võivad peppu minna. Film, kus eimillestki on tehtud miski - suurim kiitus Boyle'le ning Franco'le, kes on suutnud luua ühe omanäolisema liigitamatu teose
Aron Ralston
0 comments:
Post a Comment