True Grit (2010)

 

14-aastase Mattie Rossi isa tapeti külmavereliselt argpüks Tom Chaney poolt ning tüdruk soovib üle kõige, et süüdlane saaks õiglase karistuse. Selleks palkab ta appi kerge päästikusõrmega lakkamatult purjutava vana seadusesilma Rooster Cogburni. Cogburni protestidest hoolimata asuvad nad koos teele, et Chaney üles leida. Mattie isa veri nõuab, et nad jälitaks kurjategijat ka ohtlikul indiaaniterritooriumil ning püüaks Chaney kinni enne, kui Texase korravalvur LeBoeuf ta ise kätte saab ning ühe teise mehe tapmise eest hoopis Texasesse viib. Enne seda vägevat linateost on ilmunud ka samanimeline film aastal 1969.

 

"True Grit" oli minu jaoks kindlasti selleaastastest Oscarifilmidest kõige oodatum - juba 2010. aasta kokkuvõtteid kuulates oli hammas verel, kui kuulsin Jeff Bridgesi ülihumoorikast, ent suurepärasest sooritusest ning Hailee Steinfeldi uskumatult julgest debüüdist ning nagu arvata oligi, pettuma ei pidanud...

 Teema ja ülesehituse poolest väga hästi jälgitav film ning juba esimestest minutitest hakkad kaasa elama Mattie Rossi teravatele vestlustele kaupmeeste ja šeriffidega. Film ongi üldjoontes suhteliselt rahuliku tempoga, ent Coeni vendadele iseloomulikult on vaatamata väga rahulikule teemaarendusele suudetud üldjoontes valmis meisterdada siiski viimase kümnendi üks arvestatavamaid puhtakujulisi seiklusfilme.

 Erilist tähelepanu väärib ka just tehniline pool - kaameratööd olid lihtsalt suurepärased. Eriliselt kiiduväärsed olid just kohad, kus näiteks Cogburn rääkis kohtus enda viimastest kangelastegudest või kui Mattie ja Rooster ratsutasid metsas ning silmasid kümne meetri kõrgusel puu otsas poodud meest.

 Jeff Bridges'ki teeb taaskord suurepärase rolli - ei ole just palju näitlejaid, kes suudaksid mängida üht karakterit nii humoorikalt ja koduselt, et põhimõtteliselt iga tema fraas pani kogu kinosaali naerma. Kasvõi näiteks täiesti suvalised jutud, mida ta rääkis - enamasti rääkisid need tema kangelastegudest, kus ta läks üksinda kahe kaheraudsega seitsme mehe vastu.

 Film, mis võib uhkusega tõusta teiste sarnaste, ent läbikukkunud filmide seast välja ja kanda märgi "seiklusfilm". Terve bande suurepäraseid näitlejaid, hästi kirjutatud stsenaarium, kuid paraku ei piisanud sellest ning vaatama kümnele Oscari nominatsioonile jättis Akadeemia nad täiesti tühjade pihkudega - fännid teavad aga filmi fenomeni ning ei lase selle vaatamata pead norgu. Viimaste aastate parim vestern ning üks tõeline seiklusfilm, millesarnaseid on viimasel kahekümnel aastal väga-väga vähe näha olnud

Rooster Cogburni ja Mattie Rossi pärlid:

Rooster Cogburn: We'll sleep here and follow in the morning.   

Mattie Ross: But we promised to bury the poor soul inside!   

Rooster Cogburn: Ground's too hard. Them men wanted a decent burial, they should have got themselves killed in summer.

  

Rooster Cogburn: Is that him?  

Mattie Ross: I believe not.  
Rooster Cogburn: Oh, cut him down.  
Mattie Ross: [irooniliselt] Why?   
Rooster Cogburn: I might know him.
[mütsatus kukkumisest]
Rooster Cogburn: I do not know this man.