"The Rise and Fall of Estonia" lõpetab Teater NO99 lavastuste tsükli, mis algas "Naftaga!", jätkus "GEPi" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning "Ühtne Eesti Suurkoguga". Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi poolt koos trupiga läbi viidud Eesti-uuringud saavad nüüd oma emotsionaalse finaali. Kõik, mida me oleme alati tahtnud Eesti kohta öelda, saab nüüd öeldud. Jah. Me oleme tsükli päris lõpus. Siit edasi? Siit edasi tuleb ainult avastamisrõõm. Avame ukse Suurde Tundmatusse. Ukse vahelt paistavad Saaremaa kohal loojuva päikese viimased kiired. On hea ja kerge olla.
Tõepoolest, võiks ju küsida, et miks ma kirjutan enda blogis teatritükist, kui mu blogi selgeks suunitluseks on filmid ja muusika - kahjuks ei saa ma selle küsimusele aga vastata, kuna etendusi on veel 7. aprillini ning NO-teatri võlu ongi selles, et nende etendused üllatavad alati teatava teatripiiride nihutamisega. Selle tüki fenomenaalsuse saladuses hoidmine on puhas eetika, kuigi minu teada kõlas mingis hiljutises Postimehe artiklis ka see välja - loodetavasti ei pannud aga keegi seda tähele ning üllatusmoment säilib kõigi huviliste jaoks kuni etenduse alguseni.
Ojasoo ja Semper on seekord saanud hakkama tõeliselt meisterliku pildiga Eesti elust -
kohatine kriitika teemal "Aga ei ole ju nii" ei ole minu arvates absoluutselt õigustatud, kuna kusekollased ajalehed ja -kirjad peegeldavad ikka selgelt taoliselt talupojalikku nii-öelda "lõbusõitu" läbi elu, mis kajabki läbi kogu antud teose väga selgelt. Tükk käsitleb Eesti tõusu ja "mõõna" pealtnäha täiesti lineaarsel viisil, kuid mingil hetkel hakkad mõistma, et idee on viidud veelgi kaugemale ning tegu on ka mingil määral mineviku, oleviku ja tuleviku miximisega ühtseks kompotiks.
Võib ju mõelda, et lugu võib olla segane minusugusele noorele, aga šketse on suur hulk ning tõepoolest, nõukogude fiil jäi minu jaoks teatud puhkudel üsna kaugeks ning samuti ei mõistnud ma teatud sügavaid tulevikustseene, ent šketsilik ülesehitus tekitabki olukorra, mil igaüks leiab just endale sobiva pärli ning naudib seda täie südamega. Kiiduväärne ongi aga see, et antud tükk ei vaja kuigi suurel hulgal eelteadmisi - kohapeal serveeritakse sulle kandikul kõik väga ilusti ette ja kui komponente õiges järjekorras põske pista, saab kokku väga mõnusa kõhutäie.
Taaskord sain aga kinnitust, kui suurepäraseid ja enesekindlaid näitlejaid leidub Eestis - suurepäraseks näiteks selle kohta on Marju Lauristini monoloog Sergo Varese esituses, mis oli arvatavasti kõige naerutavam škets ning mida ta suutis esitada lihtsalt taolise enesekindluse ja isikupäraga, et kordagi selle 20-minutilise šketsi jooksul ei tekkinud mõtet, et võiks üldse igav hakata. Samuti kerkis üheks minu lemmikuks Risto Kübar, kes ei paistnud otseselt silma ühegi väga rolliga, ent ta on eriti sümpaatne tänu mingile x-faktorile.
Kõige kiiduväärsem on aga kindlasti kogu loodud õhustik - dekoratsioonid on esmaklassilised, kostüümid ja kõik on ajastukohased ja tehnoloogiliselt on kõik tippklass. Eriliselt suurepärane on veel taustamuusika, mis ongi kohati kõige paremaks meeleolu ja meelestatuse tugevdajaks (mind jääb kummitama küsimus, mis palaga oli tegu šketside vahel ?!). Samas oleks aga teatud kujul oodanudki teatud mõttes vormilikumat kuju, kuna kohutavalt palju dekoratsioone muutusid kohati ülevoolavaks ning teatud hetkedel oli üsna keeruline keskenduda millelegi kindlale.
Antud teose puhul on tegu puhtsalt nähtusega - kriitika tegemisel ei oleks mingit mõtet. Minule vähemalt jäi tunne, et praegusel momendil ei olegi püütud saavutada ülimat šedöövrit, vaid ongi mindud veelgi suuremate eesmärkide peale - eesmärkideks on olnud kodumaiste teatripiiride liigutamine ning teatud mõttes kah fakk-sõrme näitamine kogu IT'stuvale ühiskonnale. Mina soovitan seda aga igatahes ning kellel on vaid võimalus veel vaatama minna, siis haarake härjal sarvist ja vaadake ära - tegu on millegagi, mis jääb pikaks-pikaks ajaks meediasse kajama ning millega on saavutatud midagi sarnast (küll veidike väiksema mastaabiga, ent siiski) nagu suudeti saavutada Ühtse Eestiga - nad tegid seda taas. Eestlased on taaskord teinud midagi, mis väärib kajastust ka mujal kui vaid kodusel Maarjamaal. Eesti teatri astumine üks aste kõrgemale - kahjuks oli juures siiski teatav hapu mekk
0 comments:
Post a Comment