Requiem for a Dream (2000)

 

Sara on Brooklynis elav üksik vanem naine. Tal on poeg, kuid temast on Sara suuresti võõrdunud ning see teeb vanadaamile muret - kuid sedagi pole tal kellegagi jagada. Kuulsuseiha ja kergemeelsus saavadki Sarale saatuslikuks ja tänu neile isikuomadustele algabki tema allakäik.
Poeg Harry teenib elatist koos sõbra Tyrone-ga uimasteid müües. Harry on otsustanud taas enda emaga lähedasemalt suhtlema hakata, kuid see plaan saab kiire tagasilöögi. Nimelt avastab poeg, et ka emast on saanud narkosõltlane. 

 

    Poleks arvanud, et pärast nii lühikest aega kirjutan taaskord Darren Aronofsky meistriteosest, kuid nii ta läks. Reekviem Unistusele tundub kirjelduse järgi olevat eepiline lugu ema ja poja probleemide kattumisest ning kuigi ei ole mainitud midagi filmi käigust ega üldisest toonist, võib ju siiski loota õnnelikule lõpule ?!

   Tõepoolest, selle õnge võib minna, kuid olgem siiski realistlikud - tegu on ühe kõigi aegade mõjukaima ja kõhedusttekitavama filmiga üldse. Õudusfilmid võivad enda hirmutava faktoriga minna kus see ja teine, sest see film suudab enda elulisuse, muusika ja suurepärase visuaaliga luua mikstuuri, mis lihtsalt paneb sind tundma, kui kaunis on su enese elu ja milline õnn on elada pealtnäha niivõrd igavas, masendavas ja tülpinud Eestis.

    Filmi kõige jälestusttekitavam faktor ongi ilmselt elulisus. Enne nägemist (minul enne teistkordset nägemist isegi) on üpris keeruline ette kujutada, et mis saab olla ühes filmis nii-nii mõjutavat ja nii-öelda "juukseidhalliksmuutvat". Selles suhtes ongi tänu arvatavasti kõigil - Jared Leto, Ellen Burstyn ja Jennifer Connelly tegid kindlasti oma elu rollid, Clint Mansell kirjutas täiesti verdtarretava muusika ja niiviisi võiks jätkata veel  ja veel, ent hulk nimesid ei annaks mitte kui midagi.

   Oleme me ju arvatavasti kõik käinud mingites steriilsetes kohtades kuulamas keskealiste naiste jutlusi teemal, mida teevad narkootikumid. Näitatakse igasugu pilte punastest silmadest, rikutud elunditest, lollidest tegudest ja millest kõigest veel, ent puudu jääb elulisusest. Parim õpetus olekski see film - kui noorel kupli all mõnigi ajusagar leidub, siis peaks see film suutma liigutada teda mingilgi määral ning panna teda mõtlema. Ma ei ole kindlasti esimene ja kindlasti ka mitte viimane inimene, kes arvab, et selline tehnoloogia toimiks ning kes teab, võib-olla ongi kusagil seda sel eesmärgil kasutatud. Igatahes, tõeliselt tume, hingemattev ja kohutavalt elutark film, mis kõlbab nii õpetuseks ja "hirmutamiseks", kuid kindlasti on ta tõeliselt väärtuslik ka väärtfilmina. Ma võiksin ju siia lõppu panna ka mingi sümboolse numbri, aga see ei tähenda midagi - see film on ülioluline kogu maailma jaoks ja kas minu antav "hinne" oleks nüüd maksimum või sellest veidi vähem, oleks puhtalt formaalsus. Šokeeriv narkofilm, mis õppefilmina sunniks kindlasti paljud noored unustama ideed karjäärist narkoärikana

   

 Well, yeah - drugs