Kale Brecht muutub peale isa surma kui teiseks inimeseks - ta tõmbub endasse, muutub süngeks ning satub pahandustesse. Kale ema teeb ööd ja päevad tööd, et kuidagi pere ülal hoida. Ühel päeval otsustab Kale üksluistesse suvepäevadesse vaheldust tuua, hakates enda naabreid jälgima. Ühel pool elab uus naabritüdruk, seksikas Ashley , vastasmajas aga keskealine poissmees, kelle puhul tekib Kalel tasapisi kahtlus, et tegemist on tagaotsitava sarimõrvariga. Aga kas on poisi oletused vettpidavad või on tegemist lihtsalt fantaasiaga, mis on ehk palaval suvel liiga lennukaks muutunud?
Disturbiaga on selline huvitav lugu, et kunagi, kui film välja tuli, jäi mul see täiesti absurdsetel ja mõistmatutel põhjustel nägemata ning ma ei kuulnudki sellest filmist vahepeal mitte midagi, kui sattusin seda juhuslikult silmama Apollo raamatupoe DVD'de odavmüügiletis, kust selle koheselt kaasa haarasin. Kui mitte ruttavalt filmi juurde minna, siis filmil on kõik eeldused olemaks üks tõeliselt mõnus õhtune vaatamine - Shia LaBeouf on suurepärane blockbusterite näitleja, kes küll ei hiilga erilise silmapaistvusega, kuid mõjub alati kuidagi kaasakiskuvalt ja loomulikult; film on suuresti ideed saanud Hitchcocki kultusteosest "Rear Window", mis on üks minu selle ajastu lemmikfilmidest, omadest suurepärast kaameratööd ja ülimõnusat pinget ja veel mitmed pisiasju nagu näiteks Sarah Roemer kui üliarmas Kale Brechti (tüdruk)sõber. Kui nüüd kõik eeldused kokku lugeda ja kasvõi mõttes need sulandada kokku üheks ühtlaseks massiks, siis ei saa nagu kuidagi midagi valesti minna, eksole ?! Ning peab ütlema, et ega läinudki. Shia LaBeouf mängis ülimõnusalt välja enda kergelt nohikliku, kuid samas pereprobleemidega ja veidi liialt kõrge enesehinnanguga jõmmi rolli - tõepoolest, teatud momentidel tekkis mul vastupandamatu iiveldustunne kui Shia tegi enda sissekasvanud tüüpilise Transformerlikke nägusid ja liigutusi, mis on võib-olla liialt tema, kui mitte tema mängitav tegelaskuju, aga see on vaid minu veidi kriitiline silm. Tema pilukast semu oli ka üsna muhe ja Sarah Roemeri vähe veider (tüdruk)sõber samuti, kuid põhilise tähelepanu võitis endale siiski filmi üleüldine kuidagi tõeliselt chill olek - seda tüüpi filmide juures ei näe just kuigi tihti seda, et mõne minuti möödudes elad kõigile tegelastele hingega kaasa ning ei suuda kuidagi teemast end lahti kiskuda - pole viimase kümnendi taoliste blockbuster-thrillerite puhul seda kordagi tundnud ning see näitab selgelt, kui hea fiiliga see film oli. Mitte et see film oleks perfektne olnud, mitte seda. Kohe kindlasti mitte. Kuigi film kui selline oli ju tõesti väga chill ja kiskus kaasa ning oli tore seda Shia Kale ja Ashley vahelist häbelikku ja nohiklikku kudrutamist vaadata, kuid mind nagu kuidagi ei kiskunud kaasa kogu see mõrvari temaatika - oli ju nagu samuti üpris kaasakiskuvalt kirjutatud ja kõik, aga kogu selle meeldiva noortefilmiliku kompoti juures ei suutnud minu arust piisavalt jalga ukse vahele saada kogu see teema. Eriliselt kaugeks jäi see lõpumadin, mis tundus justkui kuskilt teisest filmist - polnud midagi väljakannatamatut, kuid oleks selle teemata ootnud mingisugust teist ülesehitust. Jällegi, ainult minu veider ning kriitiline silm, ei midagi muud. Aga mis ma oskangi öelda - D. J. Caruso filmid on kõik väga sarnased - eriliselt tekivad mul võrdlusmomendid Eagle Eye ja käesoleva filmi vahel, kuna ka Kotkasilmas oli tunda seda mõnusat chillolekut, kuid samamoodi ei olnud minu arust taustal voolav kergelt utoopiline märuliliin kuigi kaasakiskuv. Aga tegelt ju väga muhe vaatamine, mis ma kobisen - see oli kah eriti meeldiv, et mitmel korral kõlas filmis Kings of Leoni "Taper Jean Girl". Täitsa tore noortethriller, milles õhustik on täiesti suurepärane, aga teema ise ei kisu nii väga kaasa - kaasa kisub pigem suhteliin
0 comments:
Post a Comment