Victor Maynard on krussis närvidega ja kiuslik palgamõrvar, kes on alati tegutsenud üksinda ja on pidevalt sunnitud vastama enda seniilse ema nõuetele. Palgamõrvarite suguvõsast pärit Victor satub hätta, kui talle määratakse tööülesandeks kõrvaldada professionaalne varas Rose. Korraga on rahulolematu kliendi eest jooksus nii tema ise, Rose (kes peab Victorit eradetektiiviks ja kasutab teda oma ihukaitsjana) ning noor Tony, kes ootamatult risttulle sattus ja kellest Victor plaanib teha enda elukutselist järeltulijat.
Üle pika aja sattusin jällegi suvalise odavmüügi-DVD ohvriks - siiski, ei ole tegu sellise tüüpilise Säästumarketi odavfilmiga, kuna tegu on ju ikkagi väheke toekama filmiga, kus mängib käputäis korralikke näitlejaid ning mis peaks isegi olema mingilmääral teada film, mis Eestis küll kahjuks kinodesse ei jõudnud. Aga see selleks, filmi ei hinnata tegelikult selliste väliste ja üpriski vormiliste kujundite järgi. Film ise on aga üpriski vastuoluline nähtus, kui ausalt öelda. Olles tuttav samasugust žanri esindavate filmidega Guy Richie poolt, siis noh, oli selgelt näha nende kahe erinevust - selle filmi kohta absurdselt rutakas tempo ja bennyhillilik huumor ei meenutanud mitte Inglise huumorit ja filmikunsti, vaid pigem hoopiski mingisugust keskklassi Takso-sarnast Prantsuse filmi, kus nali muutub nii häirivaks, et film tuleb katki jätta ning loobuda vaatamisest. Õnneks aga olukord paranes, Emily Blunt ei teinud enam mingeid tõeliselt absurdseid tegusid ning ta muutus jällegi väga sümpaatseks, nagu ta on varasemaltel kordadel olnud. Filmi sisu on tegelt absurdselt lihtne - sarimõrvar, kellel ebaõnnestub üks sihtmärk tappa ning ta hoopis armub sellesse. End of story. Mitte just üks originaalsemaid lugusid, kuid potensiaali tegelikult on. Kahjuks seda täies mõõdus ära ei kasutatud, kuid vähemalt toodi üldiste labasusjälgede segamiseks sisse Rubert Grint, kes oli suvaline autopesija ning kes siis mingilmääral hoidis selles Inglise-Prantsuse romantilises krimkas teatavat balannsi. Millegipärast jäi aga vaatamata kõigele selle üpriski toredale midagi puudu - film meenutas justkui ilma lisanditeta makaronide söömist ehk nagu kõhtu ju täidab, aga samas maitset pole ja suhteliselt mõttetu tegevus. Sama oli selle filmiga - on ju kena, Emily Blunt on armas ja kõike, Bill Nighy on nagu sarimõrvar ja suudab rolli välja vedada, Rubert Grint on "industrious little fucker", veab samuti rolli hästi välja ja "pahade" poolelt Martin Freeman'gi oli üpris tore hingetu tapja, kuid kõigi heade tegelaste ja suhteliselt hea huumori juures ei olnud mingit komplekti, mis oleks filmi sidunud - kogu sisu jäi väga pinnapealseks ning lõppude-lõpuks ei saanudki aru, et kas maffiandus ongi nii lihtne, et tapad paar juhtisikut ära ning oledki puhas poiss, elades rahulikku elu edaspidi. Utoopia, utoopia, kuid vaatamata sellele on tegu ikkagi üpriski tugeva ja väga vaadatava Briti filmiga, kus ajutegevust õnneks või kahjuks väga vaja ei lähe ning saab puhtalt kogu möllu, romantikat ja huumorit nautida. Keskpärane Briti film, kuid vaatamata sellele heade näitlejatega väga nautidav teos
0 comments:
Post a Comment