A1 Setting Forth B1 Hard Sun
A2 No Ceiling B2 Society
A3 Far Behind B3 The Wolf
A4 Rise B4 End of the Road
A5 Long Nights B5 Guaranteed
A6 Tuolumne
A7 Guaranteed (Humming version)
Nagu eelnevast postitusest juba ilmselt iga lugeja aru sai, siis olen ma Into the Wildi kui filmi väga suur fänn - olen näinud filmi varsti ligemale kümmekond korda ning aina paremaks läheb. Aga see selleks, filmi kui selle teemal on juba heietatud piisavalt, nüüd oleks paslik rääkida ka Eddie Vedderi loodud, mängitud ja lauldud soundtrack'ist. Eelmise nädala lõpus Rahva Raamatu koduleheküljel ringi trallides leidsin, et neil on müügil see vinüül, millest praegust arvustust kirjutan ning ilma midagi mõtlemata tellisin selle Kuressaare poodi, kuna minusugusel paadunud fännil peab selline glämmvidin lihtsalt olemas olema. Mõledud tehtud ning eile sain selle kaunikese kätte ning kui veebist pilte uurides tundus ülimalt vägev asi olevat, siis näpuvahel hoides oli veelgi võimsam. Olin varem loomulikult juba soundtracki ennast kuulnud, kuid vinüülilt kuulates on asi alati võimsam nagu mainisin juba Mike Oldfieldi "Tubular Bellsi" puhulgi - vinüülilt kuulates tundus kogu kompott niivõrd õige ja täpselt see film, kui üldse olla saab. Kui rääkida albumi sisust lähemalt ja detailsemalt, siis loomulikult, kõige mõnusamad kuulamised on kaks lugu, millesse on juba varem keegi enda hinge sisse pannud ning nendeks lugudeks on Hard Sun ja Society - need on albumi ainsad kaks lugu, mis ei ole Eddie Vedderi kirjutatud, kuid ta tegi neid ümber ning muutis neid filmi jaoks sobivaks ning neis lugudes on lihtsalt midagi kuradima õiget, kuna kellegi varasemalt sepistatud tõeliselt läbimõeldud sõnadele peale kasvatada ukulelest nõrguv kest, mis toimib kui tervikut kokkukleepiv vaik, on lihtsalt kuulajale niivõrd mõnusalt vastuvõetav ja südamelähedane isegi peale filmivaatamist. Kindasti filmi seisukohalt ning üleüldse emotsionaalse väärtuse poolest on väga olulised just kaks lüürikata lugu The Wolf ja Guaranteed ümisemisega, kuna tegelikult loeb filmide juures just muusikas see, et muusika suudaks olla kui toetav käsi, kes ei keela ega käse, kuid samas annab mõnusat tuge ning selles filmis oli sellise toe olemasolu väga hästi tajutav ja ülioluline, kuna hea muusikata ei oleks Chrisi rännakute suursugusus niivõrd hästi välja tulnud. Kui nii edasi ja edasi minna, siis ma võiks tegelikult kõik albumil olnud lood teatud nüannside pärast välja tuua, kuid sellel ei oleks mõtet - varasemalt jäi võib-olla kõlama ebakõla, sest tegelikult on A-poolel veel üks lüürikata pala Tuolumne, mis on vast liialt easy-going ja lühike (minut ja mõni sekund peale pikk), et sellest täit vunki kätte saada, kuid seegi instrumentaalpala elas enda elu filmis väga hästi ära, kuid võib-olla tõesti ei ole ta niivõrd kergesti kuulatav hommikuse kohvitassi ja võileiva kõrvale. Üldiselt on aga tegu ülimalt multifunktsionaalse albumiga, mida võib vabalt kuulata ka enne filmi nägemist - sellist tüüpi muusika austajaile olekski see vast nagu esimene inspireeriv tõuge, et võtta sellest filmist kõik. Tahaks kuidagi tegelikult teile ka kirjeldada, kui vägev ja ilus on vinüüliga kaasas olnud paarikümne leheküljeline buklett, kuid sõnadega on seda keeruline teha - läbivaks jooneks on igatahes filmist läbikäinud kaunimad kohad üliheas kvaliteedis mingi eriliselt suurepärase vaatenurga pealt. Eddie Vedder on suurepärane laulja, kelle muusikaline šedööver andis filmile palju juurde, ent mida kannatab kuulata ka täitsa niisama, ilma filmi nägemata
A3 Far Behind B3 The Wolf
A4 Rise B4 End of the Road
A5 Long Nights B5 Guaranteed
A6 Tuolumne
A7 Guaranteed (Humming version)
Nagu eelnevast postitusest juba ilmselt iga lugeja aru sai, siis olen ma Into the Wildi kui filmi väga suur fänn - olen näinud filmi varsti ligemale kümmekond korda ning aina paremaks läheb. Aga see selleks, filmi kui selle teemal on juba heietatud piisavalt, nüüd oleks paslik rääkida ka Eddie Vedderi loodud, mängitud ja lauldud soundtrack'ist. Eelmise nädala lõpus Rahva Raamatu koduleheküljel ringi trallides leidsin, et neil on müügil see vinüül, millest praegust arvustust kirjutan ning ilma midagi mõtlemata tellisin selle Kuressaare poodi, kuna minusugusel paadunud fännil peab selline glämmvidin lihtsalt olemas olema. Mõledud tehtud ning eile sain selle kaunikese kätte ning kui veebist pilte uurides tundus ülimalt vägev asi olevat, siis näpuvahel hoides oli veelgi võimsam. Olin varem loomulikult juba soundtracki ennast kuulnud, kuid vinüülilt kuulates on asi alati võimsam nagu mainisin juba Mike Oldfieldi "Tubular Bellsi" puhulgi - vinüülilt kuulates tundus kogu kompott niivõrd õige ja täpselt see film, kui üldse olla saab. Kui rääkida albumi sisust lähemalt ja detailsemalt, siis loomulikult, kõige mõnusamad kuulamised on kaks lugu, millesse on juba varem keegi enda hinge sisse pannud ning nendeks lugudeks on Hard Sun ja Society - need on albumi ainsad kaks lugu, mis ei ole Eddie Vedderi kirjutatud, kuid ta tegi neid ümber ning muutis neid filmi jaoks sobivaks ning neis lugudes on lihtsalt midagi kuradima õiget, kuna kellegi varasemalt sepistatud tõeliselt läbimõeldud sõnadele peale kasvatada ukulelest nõrguv kest, mis toimib kui tervikut kokkukleepiv vaik, on lihtsalt kuulajale niivõrd mõnusalt vastuvõetav ja südamelähedane isegi peale filmivaatamist. Kindasti filmi seisukohalt ning üleüldse emotsionaalse väärtuse poolest on väga olulised just kaks lüürikata lugu The Wolf ja Guaranteed ümisemisega, kuna tegelikult loeb filmide juures just muusikas see, et muusika suudaks olla kui toetav käsi, kes ei keela ega käse, kuid samas annab mõnusat tuge ning selles filmis oli sellise toe olemasolu väga hästi tajutav ja ülioluline, kuna hea muusikata ei oleks Chrisi rännakute suursugusus niivõrd hästi välja tulnud. Kui nii edasi ja edasi minna, siis ma võiks tegelikult kõik albumil olnud lood teatud nüannside pärast välja tuua, kuid sellel ei oleks mõtet - varasemalt jäi võib-olla kõlama ebakõla, sest tegelikult on A-poolel veel üks lüürikata pala Tuolumne, mis on vast liialt easy-going ja lühike (minut ja mõni sekund peale pikk), et sellest täit vunki kätte saada, kuid seegi instrumentaalpala elas enda elu filmis väga hästi ära, kuid võib-olla tõesti ei ole ta niivõrd kergesti kuulatav hommikuse kohvitassi ja võileiva kõrvale. Üldiselt on aga tegu ülimalt multifunktsionaalse albumiga, mida võib vabalt kuulata ka enne filmi nägemist - sellist tüüpi muusika austajaile olekski see vast nagu esimene inspireeriv tõuge, et võtta sellest filmist kõik. Tahaks kuidagi tegelikult teile ka kirjeldada, kui vägev ja ilus on vinüüliga kaasas olnud paarikümne leheküljeline buklett, kuid sõnadega on seda keeruline teha - läbivaks jooneks on igatahes filmist läbikäinud kaunimad kohad üliheas kvaliteedis mingi eriliselt suurepärase vaatenurga pealt. Eddie Vedder on suurepärane laulja, kelle muusikaline šedööver andis filmile palju juurde, ent mida kannatab kuulata ka täitsa niisama, ilma filmi nägemata
0 comments:
Post a Comment