Sisukokkuvõtet ei hakka enam lisama - keda see huvitab, võtku lahti eelmine postitus selle filmi kohta ning lugegu sealt. Esmakordselt on minu blogis siis mingi filmi puhul nii-öelda "revisit", kuna kunagine postitus ei olnud just midagi erilist ning nüüd, olles näinud filmi vahepeal kolm-neli korda, on minu nägemus kogu tervikust muutunud drastiliselt. Film ise on ju tegelikult üpriski lihtsakoeline ning seda just ülesehituse poolest - biograafiline roadmovie Christopher McCandlessist aka Alexander Supertrampist, kes otsustas võtta jalge alla tee eemal kõigist maailma pahedest ja materiaalsetest võludest ning elada paralleelselt loodusega. Põhisihiks oli jõuda Alaskasse, kus elada mõnda aega, kuid üldiselt oli tema ideelise rännaku osa ka Alaskale eelnenud retk läbi Põhja-Ameerika. Tõepoolest, eestlasena on võib-olla esimesel korral vaadates keeruline kujutada ette, kust läbi liigub Supertrampi teekond pärast Colorado jõge, ent kui oled juba mitmed-mitmed korrad filmi näinud, ei ole see enam mingi küsimus ning suudad ilma probleemideta mõttes välja joonistada tema läbirännatud teekonna.
Filmi põhiküsimuseks kujuneb kindlasti "Miks?". Tõepoolest, kas inimene on võimeline elama pärast urbaniseerumist ja pidevat evolutsiooni paralleelselt üpris ürgse ja vähearenenud loodusega ning kui isegi oleks selleks võimeline, siis miks peaks keegi seda soovima, pärast kõiki evolutsiooniga paralleelselt tekkinud inimlikke võlusid, mida pakuvad teiste samaliigilistega koos tehtud teod - selle küsimuse üritaski tegelikult McCandless kogu maailma lahti mõtestada. Arvatavasti iga filmi näinud inimene mõistab, kui naivistlik ja ebahumaanne oli filmi nimitegelase pereelu - tema isa oli erruläinud insener, kes oleks võinud saada kellekski, kuid lõpetas koos naisega tühises perefirmas. Lisaks on nende suhe puhtalt formaalne ning lapsed on pidanud läbi elama pidevat vägivalda ning sõimlust, mis kulmineerub tobedate pereüritustega, kus tehakse head nägu ning jäetakse mulje, justkui tegu oleks ideaalperekonnaga. Parim näide ning arvatavasti ka üks põhilisi Christopheri häirivaid asju oli see, kui peale kolledži lõpetamist pubis istudes vanemad ütles, et talle tuleks uus auto osta, kuna vana ei ole turvaline ja võib õhku lennata - selge näide, väljendamaks tema ideed inimeste mõttetust materjalistlikust maailmavaatest, mis seab piirid normaalsele mõtlemisele ja viibki inimesed staadiumisse, mil ainus asi mis mõttes pidevalt trillib on "Surres peab mul olema võimalikult palju asju". Vaadates küsimuse Miks vastust justkui ühtesulandatud komplekti Christopheri stereotüüpsest ning naivistlikust materjalistliku maailma "eeskujulikust" esindajast perekonnast, geneetilist soodumusest ehk teatavast seiklejahingest, tugevast ja kindlameelsest isiksusest ning huvist teatavalt sama "kiiksuga" kirjanike vastu, on põhjus ju ilmselge ning ei ole kahtlustki, et filmis ei oleks see kuidagi veidralt ning pooletoobiselt välja paistnud. Sean Penn oli suutnud Emile Hirchile kirjutada nii suurepärase karakteri reaalse tegelase põhjal, mille mängimine oli arvatavasti Emile'le suur pingutus, ent tal õnnestus see niivõrd mõnusa olekuga, justkui ta mängiks filmis iseennast.
Filmis oli väga olulisel kohal kindlasti paar, keda Chris (loodetavasti on lühend mõistetav) kohtas enda rännakuil ehk Jan ja Rainey - ropu suuga ja lodeva olekuga Rainey ning hella hingega, ent sügavalt hipivaimuga Jan olid tema elus esimesed inimesed, kelle näol ta tundis perekonda ning see andis talle õpetust. Tohutult õpetust. Juba seal nägi ta tegelikult seda, mis on inimestesse kasvanud sisse evolutsiooniprotsessi käigus - vajadus jagada enda tundeid ning mõtteid lähedase inimesega ning mis juhtub selle räpase inimloomaga, kui teda ei toideta proteiinirikka toidu armastusega piisavalt - pean hetkel silmas siis teatav suhtekriisi Rainey ja Jan vahel, kui Chris nende teele esimesel korral sattus. Sel momendil ei suutnud ta seda hinnata - tõepoolest, ta tundis rõõmu, et needki inimesed austavad teatavat tegevust, mis kõlab eesti keeles tohutult koledalt - teel elamist, ning kelle jaoks on võib-olla teatud hetkeil rahast ja materjaalsusest olulisem isegi hea enesetunne ning kiitev sõna kaaskondlaste poolt. Sel momendil ei mõistnud ta aga seda - ta elas vaid enda raamatutest piiratud maailmas, kuhu paistis kaaskondlaste poolt kiiratavat valgust sisse vaid piisavalt, et hoida meel värske ning kui kui meelevärskus saavutatud, tuli valgusallikas kinni keerata ning elada taas edasi, öeldes: The core of mans' spirit comes from new experiences. See võib olla tõsi ning arvatavasti ongi, kuid inimestest kiirgavat 36,5 kraadi ning soojust vajame me kõik - iseenda kiirgusest ja soojusest jääb vähe, seega on selleks ju vaid ainult üks lahendus...
Mitte vähem oluline ning minu jaoks arvatavasti kuidagi hingelähedasem oli aga hoopiski Hal Holbrooki mängitud nahaviimistleja Ron Franz. Ron Franzi tegelaskuju teatavasse jumalikusesse oli esimesel paaril vaatamisel keeruline sisse elada -ilmselt ei olnud mina ainus, kellel tekkisid tugevad paralleelid enda vanavanematega, mis pärssisid kogu tema olemuse adekvaatset hindamist. Franzi sõjaveteranlikud elukogemused olid väga hea pagas ja õpetus, mida McCandless sai tunda viimast korda enne Alaskasse minekut - seda küll ei öeldud otseslt välja, aga väga võimalik on see, et Ron Franz oligi viimane inimene, kellega ta suhtles, kellele ta enda ideoloogiat jagas ja kes temassegi teatavat jõudu ja jaksu süstis. Franzi tegelaskujust kui sellisest on tegelikult sõnades üpriski keeruline rääkida, kuna tegu on pigem emotsionaalse ja hingemineva tegelasega, kui lihtsalt sisukõlksuga - tema tegelase olulisusest nii vaatajale kui Chrisile saab aru vaid filmi vaadates. Franz suutis aga, vaatamata meelekindluse süstile, panna Chrisi mõtteisse ka perekonna olulisuse, kuna olgu perekond nii kehv kui ta on, on siiski tegu ühe ainsa asjaga maailmas, mida me muuta ei saa ning seda tuleks aktsepteerida. Veidikene paotas ta ka ust usu suunas, mis võib-olla aitas isegi elada üle need päevad Magic Bus'is - jällegi, see usuline uksepaotus oli pigem emotsionaalne ja kuidas kellelgi, jäägu see siis samuti filmis avastamiseks.
Kui nüüd veidikene mitte nii meeldivatest asjadest rääkida, siis minule jäi millegipärast tunne, justkui Kristen Stewarti 16-aastane hipineiu Tracy Tatro ei elanud filmi suursugususele kaasa - oli tema justkui peale Chrisi õe Carine'i esimene tüdruk, kelle vastu tal mingid emotsionaalsed tunded tekkisid, kuid see võrdlus ei pea justkui üldse paika, kuna tema õde oli põhimõtteliselt talle kogu perekonna eest ning olulisim inimene tema elus, kuid Tracy oli mingi suhtelist suvaline alaealine nolk, kellega ta veetis koos mõned päevad. Just see kuidagi rikkuski kogu asja ära, et too tüdruk oli 16-aastane - see mingismõttes tõesti taaselustas justkui Carine, kuid samas näidati mitmes kohas välja, et Tracy ja Christopheri vahelised tunded ei olnud midagi peale algelise sõpruse. Oli ju tegelt tõesti ilus kui koos lõõritasid ja kõik, aga lihtsalt sellel ei olnud seda emotsionaalset tagapõhja, mida oleks lootnud. Kui sai teema selliste väiksemate kõrvaltegelaste peale viidud, siis mulle meeldisid tohutult kaks väiksemat seika - üks neist oli selle Rahulinnaku valdaja ning teine oli seik Colorade jõel taanlastega. See Rahulinnaku vaimne juht oli kuidagi nii vinge ja õige mees, kelle koha aura tugevdas minu jaoks veidikene seda üsna nõrgukest ja algelist Tracy ja Chrisi suhet - oli lihtsalt kuidagi nii muhe seda olemist seal vaadata. Teine seik taanlastega oli samuti väga soe ja hea vaheldus - see oligi justkui mõnus vaheaste sel pikal reisil Alaska suunas, kus siis korra sai näha tõeliseid elunautlejaid, olles narkootikumidest laksu all, kuulates valjusti muusikat, olles alasti ja valmistades hot-doge. Keeruline öelda, mis see mulle niivõrd meeldis, aga iga kord tuleb seal kohas naeratus näole - lihtsalt nii õiges kohas nii õige asi, väga viis.
Film on aga tegelikult ju üles ehitatud siiski loodusele ning just looduse ürgsemale näole ning see ju tegelt ongi selle filmi puhul palju olulisem, kui inimsuhted ja inimlikud mõjutused. Loodust oli filmis kujutad suurepäraselt, seda peab nüüd kohe kindlasti ütlema. Kindlasti utsitasid seda ka suurepärane kaameratöö ja ülihea helindus, kuid kõik kaadrid, milles oli püütud väljendada looduse ülemvõimu, saadi sellega hakkama pareminigi kui oleks vaja olnud. Looduskaadrid ja üleüldse kogu rändamisega seotud teema filmis on justkui üks suur hunnik pilte üksteise järgi, kuna iga screenshot toimiks sama hästi, kui paarkümmend sekundit filmi - soetasin Eddie Vedderi poolt tehtud filmi soundtracki vinüülil, millega oli kaasas paarikümne leheküljeline raamat ning oh sa püha peetrus, kui kaunid võtted olid suudetud suurepärase kvaliteediga sinna bukletti talletada. Kui aga laskuda rohkem detailidesse, siis kui loodusvõtted mägedes või lihtsalt maastikul olid võimsad, siis eriliselt mõjusid ikkagi võtted loomadega. Alustagem kasvõi sellest, kuidas mitte enda parimates päevades Chris, lootuses küttida üks noor kits, sihikut sättides märkas noore kitse seljataga üpriski vastsündinud talle, mis pani tema loobuma. Või siis näiteks karuga tõtt vaatamine, mispeale karu vaid rõugas talle näkku ning läks minema. Siiski, vägevatest vägevaim oli moment, mil koiotti- või hundikari järas jõe ääres lohaka küpsetamise tagajärjel roiskunud põdraliha - sel hetkel oli lihtsalt mõista, kui väike tegelane on kogu suure looduse juures filmi nimitegelane Christopher McCandless ja kui keeruline on tegelikult loodusega sammu pidada.
Kokkuvõtvalt võib öelda aga seda, et tegu on kindlasti ühe paremini teostatud biograafilise filmiga läbi aegade - Christopher McCandlessi rännakud, masendav elu ning märkmete tegemine Magic Bus'is ning kasvõi näiteks Colorado jõe "taltsutamine" olid kujutatud nii, nagu need kujutad peavad olema ning sellest tuleb au anda kindlasti suurepärastele näitlejatele, kuid vähemtähtis ei ole ka filmi režissöör Sean Penn, kes suutis sellise asja valmis meisterdada. Arvustus sai nüüd muidugi päris pikk, kuid kahjuks ei jõudnud veel mitmeidki asju lahti rääkida - näiteks jäi täielikult puutumata Alaskal elamine, kuid seda huvitavam pärast vaadata - sealsete seikade detailne etteloetlemine ei oleks just kõige targem tegu minu poolt. Loodetavasti saab keegi aga sellest arvustusest alust, et vaadata seda filmi ning saada aru, et sellest võib saada üks tema lemmikfilmidest. Minu puhul on tõepoolest tegu ühe tõelise lemmikuga ning filmiga, mida võib igal ajal uuesti ja uuesti vaadata ning selle filmi puhul ei tundu 140 minutit kuidagi absoluutselt pikk aeg. Varsti kirjutan ilmselt ka soundtrackist arvustuse, kuid sellest siis täpsemalt hiljem. Üks minu lemmikfilmidest, mis näitab inimese suutlikust või suutmatust elada paralleelselt ürgse, inimese poolt seni rikkumata loodusega
0 comments:
Post a Comment