Tim Bisley ja Daisy Steiner rendivad korteri, teeseldes, et nad on suhtes ja pikalt koos. Enda veidrate ja omanäoliste seikluste vältel kohtuvad nad Marsha, alkhoolikust majaomanikuga; Briani, vaevatud askeetlike elukommetega "häbeliku" kunstnikuga; Mike'i, Timi sõjahullust parima sõbraga; Twisti, "moedisainerist" Daisy parima sõbraga ning Colini, Timi ja Daisy koeraga.
Sari Spaced jäi mulle silma tegelikult juba aastaid tagasi, kui minu täielikuks lemmikuks kujunes Edgar Wright tänu suurepärastele Briti komöödiatele Shaun of the Dead'ile ning Hot Fuzz'ile. Siis nagu huvi kadus vahepeal,ent kui ilmus suurepärane Edgar Wrighti mortalkombatlik möllukomöödia Scott Pilgrim vs The World, meenus mulle taaskord selle veidi nohikliku Briti perfektsionistist režissööri võlu. Viru Keskuse Rahva Raamatus ringi konnates leidsin suurepärase asja - 3DVD'line kollektsionääride variant sarjast Spaced, mis sisaldas tohutul hulgal lisasid ja mis oli kindlasti väärt ostmist. Hindki polnud midagi hingematvat. Päeva-kahega sai sari vaadatud ja oh sa mu meie, kui üllatunud ma olin. Sari ei üllata algselt millegi erilisega - tegu tundub olevat lihtsalt ühe veidi omanäolise sitcom'iga, milles mängivad suurepärased Briti näitlejad. Paari osaga sai selgeks aga sarja kohene klassikustaatuse saavutamine - juba kolmandaks episoodiks olid kõik tegelased nii koduseks saanud, et iga suvalise dialoogi ajal oli naeratus suul ja ei suutnud tihtipeale naerugi tagasi hoida ning selle põhiseks põhjuseks on just üks omadus, mis puudub enamikes Ameerika sitcom'ides - selleks on kodusus. See nii-öelda kodusus võib tunduda kõrvaltvaatajale utoopiline, kuid nii on - kõik tegelased enda veidrustes on tegelikult tehtud nii inimlikeks, et absoluutselt kõik leiavad mingeid ühiseid jooni ja kiikse, mis kinnitabki selle sarja inimese lemmikute hulka. Eriti hubane moment oli minu jaoks see, kui Tim, rahuldamaks oma pettumust üleüldse kõige suhtes, mängis Tomb Raiderit ja ei teinud mitte midagi kui lihtsalt uputas Lara Crofti kümneid ja kümneid kordi järjest ära - selles momendis oli midagi sellist, mis pakkus mulle endalegi lõbu mõned aastad tagasi. Rohkem detailidesse parem ei lasku, kuna sellise lühikese sitcom puhul rikuks see kogu lõbu ära. Rääkides aga veel osatäitjatest, siis minu arust parima osa tegi üleüldse Peter Serafinowicz, kelle reeturlik imidz tõestas end päris mitmelgi korral. Minnes aga kõrvale sarja üldisest olemusest, siis minusuguse vaataja jaoks on sarja põhiline meelelahutav osa siiski momendid, mil kaudselt, kuid üsnagi läbinähtavalt jäljendatakse erinevaid kuulsaid või vähemkuulsaid momente filmiajaloost - sarja näinud kindlasti teavad väga hästi seda kohta Daisy töökohas, kus üks suur jõrmakas tumm mees tõstab ülesse hiiglamaraske prügikonteinteri ning ilmselt paljud ka teavad, mis filmile see viitab. Üldiselt aga tõepoolest, veidi nohklik ja Wrightile omaselt perfektsionistlik sari, milles põimuvad erinevate inimeste kiiksud üheks ühtalseks suureks kiiksuga nn "mäsuks", millest nad ühisel koostööl suudavad pääseda ning elada rahulikult oma isiklikes, popkultuuri mõjutustest nõrguvais kiiksudes edasi. See ei ole sari, mille kohta saaks midagi ühtset kokkuvõtteks öelda või kui üldse, siis pean end jällegi labaselt kordama - kodusus
0 comments:
Post a Comment