Uskumatu, kui keeruline on jälle kirjutamist üle pika aja alustada. Uskumatu. Aga vabandaks kindlasti kõigi lugejate ees, kuna kui isegi vahepealne aeg ei ole olnud teatud hetkedel nii väga tempokas ja vaat et isegi oleks leidnud aega kirjutamaks nähtud teostest, kuid lihtsalt ei olnud seda sädet, et kirjutada. Nüüd saab aga viga parandatud, kuna tänane sombune ilm annab omajagu inspiratsiooni. Seega, vabandused, kuid nüüd filmi juurde. Oleksin lisanud ka sisukokkuvõtte, ent sellel ei ole mõtet. Poster räägib sisust piisavalt ja rohkem ei olegi vaja. Kas ta just sisu rikuks, aga see oleks lihtsalt üpris kasutu informatsioon. Filmi enda kohta on aga ülikeeruline mingit otsest seisukohta võtta - meenutades varasemat Trieri šedöövrit Antikristus, siis seal paistis filmi olemus palju selgemini visuaalides välja ning isegi täielik ohmoon mõistis kujutatavaid kujundeid. Selle filmiga on aga totaalselt teisiti. Trier on astunud sammu edasi enda filminduse rajal ning on otsustanud visuaalide asemel panna suuremat rõhku just emotsionaalsele baasile, mis teatud mõttes on isegi veidi kinnistavam ja mällusööbivam kui Antikristuse absurdsed piinamisstseenid. Kirsten Dunsti kehastatud tegelaskuju on depressiooni kehastus - usun, et suvaliste paskfilmide austajaile oleks sellise tegelaskuju väljakannatamine üpriski piin - tema tegelase olemust on keeruline sõnadesse panna, kuna kogu endassetõmbunud olek, pidev uimasus ja "maailmaparandajalik" ideoloogia moodustab niivõrd viimistletud ja keerulise karakteri, et selle kõige jälgimine esimesel vaatamiskorral on keeruline. Väga keeruline. Kui Kirsten Dunsti tegelaskuju oli lemmik ning ülejäänud tegelased jäid mõne pügala võrra alla, siis eriliselt meeldis mulle ka Claire poeg Leo, kes oli justkui täielik Dunsti kehastatud Justine vastand, suhtudes planeeti Melanhoolia kui ühte atraktsiooni, mis õige pea möödub ning mis asendub muude huvitavate asjadega. See oli nii muhedalt armas ning tõi filmi kuidagi väheke valgust sisse. Valgust kogu sellesse depressioonist nõrguvasse kompotti. Filmi musikaalne taust oli samuti väga vägev - eriline lemmik oli muidugi esimese, eriliselt Trierliku stseeni ajal kasutatud Tristani ja Isolde prelüüd, mis oleks justkui sellele filmile kirjutatatud pala. Kui aga rääkida mõnest veidi häirinud asjast, siis ei suutnud ma ära tabada, miks oli vaja filmi sisse tuua alastus. Okei, mitte et arvatavasti kellelgi midagi alasti Kirsten Dunsti vastu oleks, otseloomulikult mitte seda, ent see lihtsalt ei anna niivõrd ikoonilisele ja suurele filmile mittemidagi juurde. Võib-olla puhtalt minu kiiks, kuid mulle tundus küll vähemalt nii. See on aga pea olematu probleem - üldiselt on aga tegu Trierilt taaskord väga ikoonilise teosega, mis on ja kindlasti jääb selle aasta räägituimaks filmiks ning mis omab mingit teatavat staatust ehk isegi kümmekonna aasta pärast. Katastrooffilmide zanr on viidud uuele tasemele. Suur kummardus Trierile, puudutades laubaga isegi põrandat. Lars von Trier on üllitanud depressioonist nõrguva katastrooffilmi, mille võlu ei mõista ilmselt paljud inimesed, ent need kes mõistavad, naudivad
0 comments:
Post a Comment