Ühel ööl juhtub Leiutajatekülas midagi ootamatut – kaks salapärast tundmatut hiilivad külla ja otsivad läbi vana rännukoer Klausi kohvri. Klaus ja Lotte asuvad asja uurima. Peagi saab selgeks, et otsitakse taga kolme salapärast kuukivi, mida Klaus oma viimaselt matkalt mägedest leidis. Klaus ja Lotte otsustavad külastada Klausi rännukaaslasi, kelle kätte jäid kaks ülejäänud kivi. Varsti selgub, et leidub veel teisigi, kes ihaldavad endale kolme müstilist kuukivi. Põnevad seiklused viivad Klausi ja Lotte lõpuks kaugel mägedesse asuvasse iidsesse templisse, kus kuult maale klassiekskursioonile tulnud kolmekõrvalised kuujänesed on juba kaotamas lootust kuule tagasi pöördumiseks.
Ma olen totaalne Lotte fänn. Veidike imelik tunnistada, aga nii on. Kui enamik inimesi avastas Lotte võlu alles mõned aastad tagasi ilmunud Leiutajateküla Lottega seoses, siis mulle oli kunagisest-ammusest ajast juba meelde jäänud mõnus film Lotte reisist Lõunamaale ning seega on minul Lotte-fännina üpriski pikk staaš. Käesolev film ei röövinud minu fännistaatust mingilgi moel - tõepoolest, Põldma ja Ernits olid võtnud veidikene erineva suuna kui viimase filmiga ning otsustanud muuta sisu eriti lihtsastimõistetavaks just lastele - mitte et Leiutajateküla Lotte oleks mingi eriliselt keeruline teos olnud, aga sealset sisu oli veidi keerulisem aduda kui ühte ühtlast kompotti. Rääkides nüüd veidikene Lotte võlust, siis tänapäeva Ameerika poppkultuuri mõjutustest nõrguvate animafilmidega üleskasvanud noortele on Lotte justkui suurtäis musta leiba kartulikrõpsude kõrvale - Lottes käsitletavad küsimused, läbimängitavad olukorrad ja esitletavad tegelased on sada ja üks protsenti Eesti ning lisaks sellele on minu arust eriliselt omapärane neile filmidele ka see ülimalt drastiline värvigamma, mis tekitab teatud mõttes nagu ülipostiivse õhustiku ja kurat, kas Eestis siis ei ole mitte kõik väga hea ?! Rääkides sisust lähemalt, siis Kuukivi teema jäi ehk veidi naiivseks ja lapsikuks ja sobib vast paremini minust mõned aastad nooremale inimesele, kuid eriliselt armsad ja südamelähedased olid siiski need väikesed tohutuabsurdsed olukorrad, kus näiteks Lotte ja Klaus püüdsid vee alt pannkooke, mis pidid väidetavalt olema magusaimad üldse. Nende olukordade juures oli tunda seda, et filmitegijad on võtnud kogu filmitegemist kui väga chilli protsessi ning ei ole endale määratud mingeid barjääre, mida kahjuks märkab liigagi tihti Ameerika filmides. Kuidagi nende olukordade õigsust kinnitab see, et minust üks rida tagapool istus väike poiss oma isaga ning pannkoogi olukorras küsis ta väga heldinud ja elukogenematu häälega: "Issi, kas nii saabki või ?". See oli lihtsalt kuidagi niii hea I-täpp Põldma ja Ernitsa ponnistustele. Aga kui sisu ja fenomen on heietatud, siis ma ei tohi kindlasti unustada muusikat. Jällegi, ei teadnud ma enne filmi vaatama minekut filmist midagi ning see tähendab ka seda, et mul ei olnud halli oidugi, kes on filmimuusika autor. Kusagil poole filmi peal hakkas mulle tunduma, et filmil taustaks käiv muusika omab justkui teatavat poppmuusika kastmesse pistetud ambient-maiku. Ma lükkasin selle huitmõtte kõrvale, kuna see tundus liialt utoopiline ning nautisin filmi rahus edasi, kuid ma sain üllatuse osaliseks. Filmimuusika autoriks oli Eesti täitsa oma vana ambientikaru Sven Grünberg ja see tekitas kuidagi nii vägeva tunde, et lastefilmile on teinud taustamuusikat selline suurkuju, kes on enda filmimuusika kirjutanud mitmetesse Eesti filmiklassikutesse. Loodetavasti juhtub selle filmiga sama. Kõige õigem animatsioon üleüldse - Eesti lapsed vaadaku parem seda filmi hommikust õhtuni, kui võõrastel teemadel vändatud Ameerika jama
0 comments:
Post a Comment