1990ndatel Briti televisioonis pööraselt naljaka telesarjaga The Day Today endale nime teinud satiirik Cris Morrise debüütfilmis „Neli lõvi“ jätkub nii musta kui värvikat huumorit: musta, sest filmi peategelased on briti džihaadi terroristid, kes on tekitanud hirmu nii Inglismaal kui kogu Euroopas; värvikat, sest Morrise esitluses on need mehed pigem tsirkusetolad, kelle planeeritavad rünnakukatsed kujunevad enamasti äpardunud perfomance‘iteks. Nende käigus naeruvääristavad nad kokkuvõttes iseennast ja kogu oma tegevuse mõtet.
Võtsin jällegi ennast kokku ja otsustasin, et peaks ikka veidikene kirjutama ka ÖÖkinost ja sealnähtud filmidest, mis olid väga vägevad elamused erinevaist valdkonnist. Otsa otsustasin lahti teha Nelja Lõviga, mis oli mulle isiklikult antud kontektstis kõige paremini sobivam film - mõnusalt irooniline ja rassistlik, ent samas väga chillilt kulgev ja kergesti vaadatav. Enne nägemist ei teadnud filmist suurt midagi - kuskilt olin kuulnud, et on kuidagi seotud terroristidega, aga täpsemalt ei teadnud. Teema kui selline ei tundunud alguses väga humoorikas ja vettpidav, aga filmi kulgedes ja inglaslikult absrudsuse piire katsudes sai näha, et tegu on ikkagi väga vägeva teemaga komöödia jaoks. Situatsioonikomöödia oli väga geniaalne - praeguseks on juba mitmed kohad ununenud-meelest läinud, aga oli kohti, mil kogu saar naeris paar minutit jutti. Seda ei suuda kuigi paljud filmid, peab ausalt nentima. Rääkides lähemalt veel sisust kui sellisest, siis tõepoolest, kogu see ideoloogiline lähenemine ja sellega seonduv oli huvitav jälgida, aga mulle meeldis eriliselt kogu nende bandes toimuv sisemine käärimine ja kasvamine, mis oli lihtsalt nii halenaljaka, aga samas tundub kuidagi nii reaalne ning lausa lood vaimusilmis olukorra, kus "vanadest sõpradest" kaabakad Osama bin Laden ja Saddam Hussein tegelevad samasuguste absurdsete ja naeruväärsete probleemidega ning rünnakute planeerimine toimub sama ajuvabalt. Ilmselt rõhutas selliseid vaimupilte eriti ka just ülimõnus õhustik filminautivate inimestega öises Kuressaares, kuid see selleks. Peaks nagu pisut kuskilt kiruma või kriitikat tegema, kuid eriti nagu ei oskagi - tõepoolest, võib-olla läks teatud hetkedel komöödia ja huumor liialt absurdseks ja teema kulgemine liiga tempokaks, kuid mina kui paduhingeline Euroopa ning muu Ameerikalikust sitthuumorist mõjutamata kino austaja ei teinud sellest suuremat numbrit ja nautisin seda ikkagi täie raha eest. Mitte et ma selle eest raha oleks maksnud, aganoh. Igatahe, kui selle postituse lugejate seas leidub inimesi, kes on sellest filmist varem kuulnud ja kahelnud, et kas tasub taolist terrorijura vaadata, siis kindlasti vaadake. Ja soovitavalt veel suure kambaga, kuna sellisel juhul toimivad naljad ja huumor kordi paremini - ma isiklikult ei oleks uskunud, et selle filmi ajal nii palju naeran. Üllatusi tuleb ikka ja alati ette ning see on ainult hea. Inglise režissööri mõnusalt kiiksuga komöödia, mille mingit tahku naudib kindlasti iga vaataja ning kui ei, siis on tegu ilmselt lihtsalt terroristiga
0 comments:
Post a Comment