Tuleviku Inglismaal on vägivald noorte argipäeva loomulik osa. Ka Beethoveni muusikast vaimustunud Alex deLarge ja tema kolm kaaslast hulguvad õhtuti mööda tänavaid ja otsivad võimalusi oma vägivaldseid fantaasiaid välja elada. Ühek päeval vahistatakse Alex ja talle mõistetakse vanglakaristus. Et seda lühendada, nõustub ta osalema uudses teraapias, mis muudab inimese võimetuks isegi vägivallale mõtlema. Näiliselt vägivallast terveks ravitud, lastakse noormees tagasi ühiskonda. Kuid ühiskonnas, mis ei tunne andestust, ei ole kerge taas õigele rajale saada isegi siis, kui sa midagi halba ei tee.
Tallinna tripi käigus soetasin endale kolm Stanley Kubricku filmi, mis tekitab olukorra, kus mul on enamik tema filmide DVD'd olemas. See tekitab meeldiva olukorra, kus oleks paslik vaadata iga film uuesti üle ning igaühe kohta arvustus kirjutada. Alustan Kellavärgiga Apelsinist, mis oli mul tegelikult, uskuge või mitte, nägemata ning tõepoolest, on patt tunnistada, kuid seda vägevam oli praegune elamus. Kunagi mõned aastad tagasi olin tõepoolest vaadanud seda poole peale, kuid siis tundus see minu filmimaitse kohta liiga rõlge ning loobusin vaatamisest. Terve vahepealse aja kripeldas süda ja mõned tunnid tagasi sai viimaks ometi see film vaadatud - mul tekkis vägisi küsimus, et mis sundis mind viimati filmivaatamise katki jätma. Aga filmist endast. Film on väga tugeva sotsiaalse sõnumiga ning see tähendab, et iga minu öeldav sõna ei tähenda seda, mida ma ütlen. Filmis esitatud sõnumi väljendamine nõuab ülihead õhustikku ja suurepäraseid näitlejatöid ning Kubrick on parim näide perfektsionistist, siis ei kerkinudki ilmselt probleeme. Kogu kompott ise on aga üpriski võigas ning seda eriti veel, kui vaadata filmi linastumisaastat. Kui filmi nii-öelda esimene pool ei nõudnud eriti mõttetegevust ja mõjus ainult kui šokeeriv ports ultravägivalla stseene ning kolmas osa oli üpriski sisutihe ning jälgimine muutus kohati isegi keeruliseks, siis isiklikuks lemmikuks jääb vahepealne osa, kus Alex piinleb uudse ravimeetodi käes ning kuidas kujutatakse tema võõrandumist Beethovenist, kuid parim stseen oli ikkagi Alexi ja tema vanemate vahel, kus väljendus kuidagi ülihästi selline 21. sajandi mentaliteet, kus perekonnaliikmeks saamiseks peab vaid veidi maksma ning juba saadki mida kõike vaid hing ihaldab. Suur kummardus taaskord Kubrickule ja veelgi suurem kummardus Burgessile. Pean tegelikult ausalt nentima, et mul hakkas filmi teises pooles Alexist tohutult kahju, kuna algne tohutult stiilne sihitu ja radikaalne naga muutus äkitselt kristlikuks tuimaks pasapeetriks ning tema enda ideed ja tahe ei lugenud midagi, kuna kaagigeeni juurutamine lõi enda barjääriks puhtalt füüsilised tõrked. Suurepärase näitljasoorituse eest medaleid parem jagama ei hakka, kuna häädust voolas igast uksest ja aknast nii piltlikult öeldes sisse, kuid eriliselt jäi meelde too Alexi saksa mundris tolast saatja, kes teatud mõttes hoidis isegi filmi meeleolu ja tempot püsivana. Halva külje pealt pean kindlasti ära märkima selle, et kuradi-kurat, aga minu jaoks ja kindlasti kõigi filmi näinute jaoks on alatiseks rikutud lugu "Singin' in the Rain", kuna ei ole enam võimalik silme-ette manada muud kui vaid Malcolm McDowelli sihitu vägivald. Võib-olla ongi hea, kuid asjal võib olla vastupidine efekt kui Alexi filmivaatamisel. Loodan et mitte. Üldiselt on aga tegu Kubricku kindlasti ühe parima teosega, kuid otseloomulikult ei ole teised teosed halvemad. Kuidagi see film on lihtsalt jõudnud enda mõjutustega väga-väga kaugele ning see on vaat et olulisem kui lihtsalt filmi headus kui selline. Kuntsielamuse saab sellest filmist aga igatahes igaüks. Tõeliselt vägev X-reitinguga kergelt ulmeline draama, mis omab tõeliselt vägevat sotsiaalset sõnumit ja milles peegeldub jällegi Kubricku vinge isegi teatav esteetlikus
0 comments:
Post a Comment