Kas me kontrollime ise oma saatust või manipuleerivad meiega nähtamatud jõud? Senatisse teel olev ambitsioonikas poliitik David Norris kohtub juhuslikult võluva baleriini Elise Sellasega, kellesarnast naist ta oma elus varem näinud pole. Just siis, kui Davidile tundub, et on tüdrukusse armumas, sekkuvad salapärased mehed, kelle eesmärgiks on need kaks lahus hoida. David saab teada, et tegemist on Saatuse Büroo agentidega, kes kasutavad kõiki enda valduses olevaid vahendeid, takistamaks Davidit ja Elise’i kokku jäämast. Ta peab tüdrukust loobuma ja liikuma mööda tema jaoks ettemääratud rada... või riskima kõigega, et olla koos oma armastatuga.
Saatuse Büroo näib ju paberil vaat et ideaalne välja - meeldivate näitlejatega linateos, mis peaks käsitlema saatuse küsimust taaskord mingi uue vaatenurga alt, ent siiski ei jätnud film mulle kinos esimest koda treilerit nähes kuigi sügavat muljet ning ei jäänud justkui absoluutselt ootama. Miski jäi aga kripeldama ja pidin ju siiski ära vaatama. Tõepoolest, minu huvi puudumine selle teose vastu oli põhjendatud - tegu oli vägagi toore ja nätske lihakäntsakaga, mis pärast veidikest küpsemist oleks võinud olla suurepärane hõrgutis. Tõepoolest, näitlejatööd oli suurepärased ning tegelikult oligi Damoni ja Blunti vaheline armutrall väga huvitav jälgida ning tekkis isegi teatav kaasakiskuvus, kuid asi läks ikkagi vägagi täbaraks kui kaadrisse ilmusid Saatuse Büroo jüngrid, kelle tegevuse adekvaatsus oli väga kaheldava väärtusega. Põhimõtteliselt absoluutselt ei seletatud lahti nende nii-öelda portfelliga inglite võimeid - käega vehkides said nad midagi teha ja kübara abiga said nad uksi liikumiseks kasutada, aga kas neil endal ka tegelikult mingeid reaalseid võimeid oli, seda ei seletatud. Ühel hetkel kõlas justkui läbi, nagu selle büroo töötajail oleks antud peoga lisaeluaastaid, kuid kes need selle büroo töötajad siis ikkagi on. Lisaks muidugi see kõige ikoonilisem saatuseplaan - mida, oh mida pidi see endast kujutama ja kas režissöörgi pani seal lihtsalt hulga jooni üksteise otsa ja vahepeale veel mõned punased lärakad, kui olukord väga nadi oli - kes seda teab. Selliseid küsitavusi võiks veel kümneid välja tuua, kuid see ei ole ilmselt oluline - teema suutis ennast siiski mingil määral õigustada. Hakkasin lõpuks enda jaoks ette kujutama, et need tegelased on justkui pop-up abilised arvutimängudes või kirjaklamber Wordis - nad on inimese otsustusvõime füüsilised kujutised, kes üritavad inimesele peale suruda mingeid otsuseid, kuigi need võivad tegelikult olla hoopiski inimese salasoovid või ihad, vaadates kõrvale üldisest plaanis. Täiesti vaadatav film ja võib-olla olen ma liialt naiivne ja kriitiline, et seda filmi nautida, aga olgu nii. Lõpuks ikkagi veel üks küsimus - kes kurat siis lõppude-lõpuks ikkagi see Esimees oli !? Veidi toores, ent väga vaatemänguline ja üpriski kaasakiskuv ulmejant
0 comments:
Post a Comment