John Hughes'i kirjutatud ning lavastatud romantilise komöödia keskmes on kuueteistkümnendale eluaastale lähenev Samantha, kelle õde on abiellumas, mistõttu unustab tema pere ta sünnipäeva sootuks. Lisaks sellele tunneb ta suurt huvi kooli populaarseima noormehe vastu, samas kui temast endast huvitub kooli suurim nohik. "Kuusteist küünalt" on vaimukas lugu teekonnast, mille läbib tüdruk naiseks saades.
John Hughes on kindlasti üks 80ndate režissööre, kelle filmide vaatamine sellise zanri isuga on vaat et kohustuslik - olles aga varem olnud näinud Hommikusöögiklubi, otsustasin ette võtta selle, veidikene vähem kõlapinda leidnud teose. Sisuliselt on film väga lihtne, nagu ka eelpool mainitud kokkuvõttest selgub, ent kontseptsiooni teeb huvitavaks Hughesi iseloomulik käekiri - tegelaste olemust ei seletata just kuigi detailselt lahti, seega jääb vaatajale suurel määral kohustus ise mõistatada, kes kujutab keda ning mis eesmärgil just teda antud hetkel ekraanil näidatakse. Mina pean seda tema plussiks, ent kindlasti on ka inimesi, kelle jaoks on see totaalselt miinus, sest näiteks tänapäeva noortefilmidega harjunud inimesed ei tauni vist taolist ülesehitus - neile on ju niivõrd loomulik, et kõik söödetakse kandikul ette ja veel räägitakse jupp juttugi juurde. Kõige kiiduväärsem osa filmi juures on arvatavasti huumor, kuna võrreldes praeguste noortefilmide oli sealne huumor väga täiskasvanulik ja läbimõeldud, mitte toores, ropp ja rõve nagu praegu. Samas ei tohi aga ka unustada kustumatuid tegelaskujusid nagu Long Duk Dong, Geek ja Bryce, kes ongi arvatavasti kõige säravamad osad filmi juures - kes suudaks unustada siis tralli seoses Samantha aluspesuga, milles noor Anthony Michael Hall tundis ennast väga meeldivalt (et mitte valesti mõista, siis ta tundis ennast meeldivalt siiski selles olukorras, mitte naiste aluspesus). Kui nüüd tuua sisse võrdlus Hommikusöögiklubiga, siis antud film on kindlasti pigem meelelahutusfilm ning komöödia, kui vastandiks Hommikusöögiklubi on väga selgelt draama ning huumor on pigem selline ülevoolav ja pinnapealne osa, mis aitab lihtsalt teemat paremini kinnistada - isiklikult meeldib mulle siiski teine film rohkem. Kindlasti on käesolevat filmi huvitav vaadata puberteeti põdevatel noortel, kuna Samantha tegelaskuju oli ikka veel tugevalt puberteedi kütkeis ning ehk tekiks neil noortelgi teatud paralleelimoment, kuid kes seda teab !? Humoorikas ning lihtne vaatamine, mis peegeldab siiski 80ndate õhustikku suurepäraselt ning suudab täiskasvanuliku huumoriga naerutada vägagi mitmekülgset auditooriumi
0 comments:
Post a Comment