1980. aastate algul tappis Freddy Krueger - samuti tuntud kui Springwoodi mõrvar - mitmed lapsed ära kindaga, mille sõrmede külge olid kinnitatud habemenoad. Kui kohtuniku naiivse otsuse tagajärjel pääseb ta vabadusse, põletatakse ta elusalt katlaruumis, kus ta töötas vihaste vanemate käe all, kelle lapsi ta südametult tappis. Aastaid pärast enda surma, need lapsed kelle vanemad olid vastutavad Freddy surma pärast - kaasa arvatud Nancy Thompson, politseiohvitseri tütar, kes arreteeris Kruegeri - kannatavad jõledate painajate all, mis sisaldavad endas põlenud mees kandmas habemenugade kinnas oma käel. Freddy Kruegeri vaim hirmutab neid nende unenägud ning kui Nancy parim sõbranna tapetakse jõledal viisil oma unenäos läbi Freddy käe, võtab Nancy asja kätte ning otsustab lõpetada selle kurja psühhopaadi räiged teod.
Luupainaja Elm Streetil on üks klassikalistest õudusfilmidest, mille varasemat mittenägemist on lausa patt tunnistada minusugusel suhteliselt paadunud õudusfilmifännil, ent vigu annab alati parandada ning nii saigi tehtud. Lisaks niisama vaatamata jätmisele valdasid mind ka igasugu eelarvamused - millegipärast kartsin, et tegu on suhteliselt tühja slasheriga, kus filmi esimene pool on tohutult uimane ning teist poolt hoiavad üleval vaid helilooja suurepärane heliriba ning hüppav kaamera, kuid pidin enda eelarvamused ümber lükkama - need oli põhjustanud ilmselt lihtsalt vähene huvi filmi vastu. Tegu on kindlasti ühe olulisimi õudusfilmiga üleüldse, kuna see film on justkui Jenga torni alumine klots, mille äratõmbamisel kukub kokku kogu torn - arvatavasti ei oleks meieni jõudnud igasugu vägevaid juustuseid slashereid ja arvatavasti ei oleks ka üleüldse õudusfilmizanr nii mitmekesine, kui ei oleks 1984. aastal Wes Craveni sulest ilmunud seda mainstream-õudusfilminduse alustala. Imetlusväärne on just see, kui omapärane on tegelikult ülesehitus - tõepoolest, võib-olla tundub see nii-öelda une pealt tapmine veidi naiivsena, kuid vähemalt käesolevas filmis suudeti seda suurepäraselt välja mängida. Freddy Kruegeri unekiusamise nõrgim lüli oli vast see moment, kui Nancy jäi vannis magama - hiljem võis näha, kuidas unenägude nägemiseks pidi inimene kõigepealt mõne minuti magama, ent vannis hakkas Nancy vaat et pärast silmade sulgemist juba painajat nägema. Lisaks on muidugi tõeliselt lahe, et Nancy sõbrast nolki mängib filmist Johnny Depp ja kas tõesti on olemas veel paremat filmi millega enda näitlejakarjääri alustada - ikooniline filmimaailma muutnud õudusfilm. Silmaringi laiendamiseks ja filminduse kursis olemiseks peaksid selle filmi ära vaatama kõik vähegi filmidest huvi tundvad inimesed - tõepoolest, mõned läbi lillede gore-momendid võivad hellahingelisematel seedetrakti väheke valet pidi käima panna, aga vaevalt-vaevalt, kuna film kisub niivõrd hästi vaataja kaasa ning detailidele süvenemine ei olegi vaat et oluline. Väga mõnusa tempoga õudusfilm, mis on uuemat õudusfilmikultuuri muutnud vast kõige tugevamini
0 comments:
Post a Comment