Hanna (2011)

 

Hanna on teismeline tüdruk. Oma jõu, vastupidavuse ja kavaluse poolest on ta aga vääriline elukutselise sõduriga. Selle põhjuseks on tema isa, endise CIA agendi range väljaõpe Põhja-Soome metsikus looduses. Elades teisiti mistahes teismelisest on kogu ta elu ja kasvatus olnud suunatud ideaalse salamõrvari loomisele. Täiskasvanuks tuleb tal saada äkiliselt, mil isa saadab ta laia maailma missioonile. Salaja läbi Euroopa rännates peab tüdruk vältima pidevalt agente, keda on teda püüdma saatnud armutu luureohvitser, kelle hingel on mitmeid musti saladusi. Jõudes lähemale oma lõplikule sihtmärgile, seisab Hanna silmitsi jahmatavate paljastustega oma päritolu kohta ning peab vastama küsimustele iseenda inimlikkuse osas.

   Käesolev film jäi mulle silma juba tükk-tükk aega tagasi, mil juhtusin nägema treilerit - nägi välja kui tõeliselt stiilne kassi-hiire mäng, mis on kastetud kergelt indiekastmesse ning peale on puistatud väheke mõnusat omapära. Seega ei olnudki mingit küsimust, et see on üks filmidest, mis 2011. aastal tuleb kindlasti ära näha. Ma üldiselt et peta endale seatud lootusi ja nii läkski. Film oli tõeliselt meisterlik ja omapärane juba esimestest minutitest alates - juba siis paistis välja, et Eric Bana on üle pika aja taas täielikult endale sobivasse rolli sattunud ning lausa nauding oli vaadata. Loomulikult, head rollid olid nii Eric Banal kui Cate Blanchettil, ent põhilised kummardused ja lillevanikud kindlasti ikkagi Saoirse Ronanile, kes mängis siis filmi nimetegelast. Nagu arvatavasti teadjamad ning kokkuvõtet lugeda viitsinud inimesed inimsed juba teavad, siis Hanna oli väga endassetõmbunud ning enesekindel, ent kogenematu ja tapjalik tüdruk, kelle tegelaskuju mängimine nõuab erilist isikupära ning Saoirsel seda on - iga pilguheit kaamerasse paneb arvatavasti isegi filmi vaatajal kõhu keerama, kuna tema teatav külm ja kalk pilk on lihtsalt niivõrd hirmutav. Kui nüüd rääkida aga filmist lähemalt, siis mulle meeldis eriliselt filmi ülesehitus - kaudselt meenutas ülesehituselt veidike Eat, Pray, Love't, mis oli küll totaalne käkk, ent siingi filmis võis ära tunda teatavad perioodid, kus ta viibis erinevates piirkondades ning lahendas kaudselt igas paigas erinevaid probleeme - see võib olla ka mingi veidikene väärastunud nägemus, aga minule ta igatahes niiviisi tundus. Filmi põnevuse ja kaasakiskuvuse tekitamisel on suur osa ka kindlasti suurepäraselt soundtrackil, mille on loonud Chemical Brothers - see film oli justkui tegelikult üle vindi keeratud möllufilm, mis nõudiski endale taustaks sellist uuenduslikku ja kergelt psühedeelilist sümfooniat, mis väljendaks suurepäraselt filmi nägu. Seni arvatavasti üks 2011. aasta meeldejäävamaid filme, tõeliselt vägev. Üle vindi keeratud põnevik, mis näitas väga hästi Joe Wrighti meisterlikkust erinevate žanrite peal