Tõepoolest, see plaadiarvustus on veidike erinev kui teised - Mike Oldfieldi "Tubular Bells" on lihtsalt üks geniaalsemaid helilisi teosed läbi aegade. Nagu arvatavasti iga teadjam lugeja juba märkas, siis ei ole eelpool välja toodud ka albumil esindatud palasid, kuna see album koosnebki suures plaanis ainult ühest loost. Eriti hinge läheb see album mulle aga seepärast, et see on üks ainsamaid albumeid, mida mul on au olnud kuulata originaalvinüülilt - kui kõrvutada arvutist-pleierist kuulamist eepilise vinüülikuulamisega, siis see viimane on ikkagi kordi meelejäävam ja õdusam. Kui albumist lähemalt rääkida, siis Oldfield kui selline ei ole tänapäeva muusikakultuuris kuigi tuntud tegija - tema hiilgeteoseks jäi Tubular Bells ning hiljem veel mõned laiatarberadadel rändavad lood, mis ei vääri aga antud hetkel kõlapinda. Käesolev album ei olegi justkui ükski üldjuhul tuntud zanr - kõige rohkem liigitakski teda klassikalise muusika valdkonda, kuigi meile kõigile kinnistub klassikalisele muusikale mõeldes totter stereotüüp viiulitest, metsasarvedest ja hiiglaslikest kontserdisaalidest. Mike Oldfieldi ponnistused olidki seda murda - ta mängib albumil mitutkümmet eri instrumenti, luues seeläbi enda sümfoonia, mis toimib nii vaimse rännakuna, õhtuse puhastusena kui vaimuvärskendajana. Kuna vinüülil on kaks poolt, siis võin kohe kindlasti väita, et mulle isiklikult meeldib esimene pool kordades rohkem - kes seda teost on kuulnud, teab kindlasti esimesest poolest seda kuulsat The Exorcisti tunnusmeloodiat; momenti, mil Oldfield esitleb kõiki käsitletavaid instrumente ning kohta, mil Oldfieldlik rokksümfoonia transformeerus üle naivistlikuks šamaaniheietuseks ning sealt edasi taas endale omasesse stiili - see hüplikkus, mitmekesisus ja erinäolisus ongi need asjad, mis suudavad selle suurteose juures võluda. Albumi naelaks on muidugi moment, mil esitletakse Tubular Bellse - sel hetkel vältab ilmselt kõiki kuulajaid sarnane tunne, mida võib tunda Usual Suspects lõputwisti ajal või The Office Ricky Gervais naljade aegu - kõik on lihtsalt nii eepiline, et ei tea kas nutta, naerda või kurbusest ja õnnest segasena karjuda. Album, mis on rikastanud maailma muusikapilti niivõrd palju, et tee või tina - kui eelpool sai kiidetud esimest osa tohutult, siis loomulikult ei ole halvem ka teine osa, mis on aga rohkem sürreaalne kui esimene ning milles puuduvad nii selged pidepunktid kui esimeses osas. Võiks selle albumi erinevatest nägudest heietada pikalt, aga eks see ole põhiliselt vaid minu nägemus - iga kuulaja näeb selles albumis seda, mida ta näha soovib. Midagi, mis on kohustuslik igale melomaanile - Mike Oldfield on musikaalne geenius, kes Tubular Bellsiga tõestab enda võimekust luua üksinda suurepärane rokksümfoonia (totter sõna tegelikult)
0 comments:
Post a Comment