2001: Space Odyssey (1968)

 

Aastal 2001 avastavad inimesed Kuult monoliidi – esimese märgi maavälise elu olemasolu kohta. 18 kuud hiljem saadetakse astronaudid Bowman ja Poole koos superarvuti HAL 9000-ga Jupiterile, et saada rohkem teada. Intelligentne ulmefilm, filosoofilise taustaga, mis pakub veel praegugi mitmeid erinevaid interpretatsioonivõimalusi.

    2001: Kosmoseodüsseia on film, mille kohta võiks kirjutada ilmselt kümneid tuhandeid lehekülgi ning ka siis ei oleks piisavalt - sellega seotud spekulatsioone ja oletusi on kirjutet viimase 44 aastat jooksul, mil film on inimeste meeli ülendanud, tohutul hulgal ning minagi üritan anda väikese endapoolse panuse. Esmakordselt nägin filmi mõned aastad tagasi, ent sellal olin veel kogenematu ning vähe filme näinud nolk, kes ei adunud kuigi hästi seda külmavärinaid tekitavat muusikat, müütilist sisu ja suurepärast ülesehitust, kuid nüüd, teistkordsel vaatamisel, oli asi justkui minu jaoks valatud. Eelpool väljatoodud "väide" kõlab küll veidi labaselt, kuid nii on - kui mõned kaasvaatajad kurtsid aeglase tempo, segase sisu ja vähese kaasakiskuvuse pärast, siis mina nautisin vaatamata sellele filmi iga minutit. Kui alustada algusest, siis oli eriliselt eepiline juba alguses kujutatud eelajalooline moment ahvidega, mis näitas tõeliselt hästi ära, kuidas Kubricku visioonis suutis kosmosest pärit monoliit mõjutada selleaegseid algelisi ja suhteliselt naiivseid ahve piisavalt, et astuda sammuke lähemale inimesele ehk teha suurt hüpe evolutsioonis edasi.Parim algus niivõrd eepilisele ja olulisele ulmefilmile ja lisaks ülimalt eepilisele sisuliinile ja suurepärasele ülesehitusele jooksis taustaks veel eriliselt meeleolu süvendav klassikaline muusika. Sissejuhatusele järgnenud osa, kus kaudses mõttes näidati kosmosebusinessi erinevaid tahkusid, ei olnud minu jaoks eriti atraktiivne, kuna selle osa ajal ei taju veel keegi eriti  sisuliini ning seega ongi algselt seda osa väga keeruline nautida. Kui nüüd jõuda kolmanda osa ehk HALi juurde, siis ma ei ole ilmselt ainus inimene, kellel kogu HALiga seotud teema on lihtsalt suu lahti võtnud - pean silmas just sellest suhtes, et see film on tehtud 44 aastat tagasi, kuid arvutide inimesest ülekasvamine on väga aktuaalne küsimus ja probleem praegu.Tõepoolest, mõnes kohas tekkis küsimus, et kas HAL ei oleks võinud teha veel paar käiku ja lihtsalt veel kreisimaid asju teha, kuid see selleks - Keir Dullea tegi väga isikupärase rolli, kujutades enesekindlat ja suhteliselt rahumeelset kosmonauti, kes hakkas kahtlema superarvuti HAL perfektsuses ning mis kulmineerus teatud mõttes HALi ja tema vaheliseks võitluseks. Võitlus ei oleks selle asja kirjeldamiseks arvatavasti kõige õigem sõna, aga jäägu nii. Kogu senisele väga otsesele sisuliiniline järgnes osa Jupiterile jõudmisest ja lõpmatusest, mille kohta on käinud pea enamik arutelusid, mis selle filmiga seoses üldse peetud on. Selle osa selge tajumine on väga keeruline ja ega seal olegi ühte kindlat vastust - iga inimene peab kujutet pildist endale looma sobiva moraali, mis siis kogu kujutelmast välja lugeda. Mina, olles filmi näinud seni vaid kaks korda, ei julge veel enda visiooni antud asjast välja tuua - mul teatud puised ideed ja visioonid selle kohta on, kuid parem ma neid siia ei kirjuta. Jällegi, selle viimase osa taustaks oli väga tumeda kõlaga ja häiriv taustmuusika, mis mulle aga kuratlikult meeldis. Kui üldse veel veidi muusikast rääkida, siis minu arust ülivägevad asjad selle filmi juures olid "Transmissionid", mis kujutasid endast 4-5 minutit musta ekraani ja väga hingematvat muusikat. Idee on väga kõva ja toimis kuidagi väga vabastavalt. Kahju, et viimase 44 aasta jooksul pole ma kordagi veel kedagi midagi samaväärselt vägevat näinud tegemas. Tegu on filmiga, mida mina isiklikult vaatan enda elu jooksul veel kindlasti mitmeid-mitmeid kordi läbi ning ma usun, et minu elamus muutub vaat et iga korraga veel vägevamaks. Stanley Kubrickule jällegi 'laup puudutab põrandat' kummardus. Ulmefilm selle sõna kõige reaalsemas tähenduses - kui leidub mõni ulmefilmiaustaja, kes ei ole seda näinud, siis parandagu ta see viga momentaalselt

  "I'm sorry Dave, i'm afraid i can't do that"

A Clockwork Orange (1971)

Tuleviku Inglismaal on vägivald noorte argipäeva loomulik osa. Ka Beethoveni muusikast vaimustunud Alex deLarge ja tema kolm kaaslast hulguvad õhtuti mööda tänavaid ja otsivad võimalusi oma vägivaldseid fantaasiaid välja elada. Ühek päeval vahistatakse Alex ja talle mõistetakse vanglakaristus. Et seda lühendada, nõustub ta osalema uudses teraapias, mis muudab inimese võimetuks isegi vägivallale mõtlema. Näiliselt vägivallast terveks ravitud, lastakse noormees tagasi ühiskonda. Kuid ühiskonnas, mis ei tunne andestust, ei ole kerge taas õigele rajale saada isegi siis, kui sa midagi halba ei tee.

   Tallinna tripi käigus soetasin endale kolm Stanley Kubricku filmi, mis tekitab olukorra, kus mul on enamik tema filmide DVD'd olemas. See tekitab meeldiva olukorra, kus oleks paslik vaadata iga film uuesti üle ning igaühe kohta arvustus kirjutada. Alustan Kellavärgiga Apelsinist, mis oli mul tegelikult, uskuge või mitte, nägemata ning tõepoolest, on patt tunnistada, kuid seda vägevam oli praegune elamus. Kunagi mõned aastad tagasi olin tõepoolest vaadanud seda poole peale, kuid siis tundus see minu filmimaitse kohta liiga rõlge ning loobusin vaatamisest. Terve vahepealse aja kripeldas süda ja mõned tunnid tagasi sai viimaks ometi see film vaadatud - mul tekkis vägisi küsimus, et mis sundis mind viimati filmivaatamise katki jätma. Aga filmist endast. Film on väga tugeva sotsiaalse sõnumiga ning see tähendab, et iga minu öeldav sõna ei tähenda seda, mida ma ütlen.  Filmis esitatud sõnumi väljendamine nõuab ülihead õhustikku ja suurepäraseid näitlejatöid ning Kubrick on parim näide perfektsionistist, siis ei kerkinudki ilmselt probleeme. Kogu kompott ise on aga üpriski võigas ning seda eriti veel, kui vaadata filmi linastumisaastat. Kui filmi nii-öelda esimene pool ei nõudnud eriti mõttetegevust ja mõjus ainult kui šokeeriv ports ultravägivalla stseene ning kolmas osa oli üpriski sisutihe ning jälgimine muutus kohati isegi keeruliseks, siis isiklikuks lemmikuks jääb vahepealne osa, kus Alex piinleb uudse ravimeetodi käes ning kuidas kujutatakse tema võõrandumist Beethovenist, kuid parim stseen oli ikkagi Alexi ja tema vanemate vahel, kus väljendus kuidagi ülihästi selline 21. sajandi mentaliteet, kus perekonnaliikmeks saamiseks peab vaid veidi maksma ning juba saadki mida kõike vaid hing ihaldab. Suur kummardus taaskord Kubrickule ja veelgi suurem kummardus Burgessile. Pean tegelikult ausalt nentima, et mul hakkas filmi teises pooles Alexist tohutult kahju, kuna algne tohutult stiilne sihitu ja radikaalne naga muutus äkitselt kristlikuks tuimaks pasapeetriks ning tema enda ideed ja tahe ei lugenud midagi, kuna kaagigeeni juurutamine lõi enda barjääriks puhtalt füüsilised tõrked. Suurepärase näitljasoorituse eest medaleid parem jagama ei hakka, kuna häädust voolas igast uksest ja aknast nii piltlikult öeldes sisse, kuid eriliselt jäi meelde too Alexi saksa mundris tolast saatja, kes teatud mõttes hoidis isegi filmi meeleolu ja tempot püsivana. Halva külje pealt pean kindlasti ära märkima selle, et kuradi-kurat, aga minu jaoks ja kindlasti kõigi filmi näinute jaoks on alatiseks rikutud lugu "Singin' in the Rain", kuna ei ole enam võimalik silme-ette manada muud kui vaid Malcolm McDowelli sihitu vägivald. Võib-olla ongi hea, kuid asjal võib olla vastupidine efekt kui Alexi filmivaatamisel. Loodan et mitte. Üldiselt on aga tegu Kubricku kindlasti ühe parima teosega, kuid otseloomulikult ei ole teised teosed halvemad. Kuidagi see film on lihtsalt jõudnud enda mõjutustega väga-väga kaugele ning see on vaat et olulisem kui lihtsalt filmi headus kui selline. Kuntsielamuse saab sellest filmist aga igatahes igaüks. Tõeliselt vägev X-reitinguga kergelt ulmeline draama, mis omab tõeliselt vägevat sotsiaalset sõnumit ja milles peegeldub jällegi Kubricku vinge isegi teatav esteetlikus

Lotte ja Kuukivi Saladus (2011)

Ühel ööl juhtub Leiutajatekülas midagi ootamatut – kaks salapärast tundmatut hiilivad külla ja otsivad läbi vana rännukoer Klausi kohvri. Klaus ja Lotte asuvad asja uurima. Peagi saab selgeks, et otsitakse taga kolme salapärast kuukivi, mida Klaus oma viimaselt matkalt mägedest leidis. Klaus ja Lotte otsustavad külastada Klausi rännukaaslasi, kelle kätte jäid kaks ülejäänud kivi. Varsti selgub, et leidub veel teisigi, kes ihaldavad endale kolme müstilist kuukivi. Põnevad seiklused viivad Klausi ja Lotte lõpuks kaugel mägedesse asuvasse iidsesse templisse, kus kuult maale klassiekskursioonile tulnud kolmekõrvalised kuujänesed on juba kaotamas lootust kuule tagasi pöördumiseks.

   Ma olen totaalne Lotte fänn. Veidike imelik tunnistada, aga nii on. Kui enamik inimesi avastas Lotte võlu alles mõned aastad tagasi ilmunud Leiutajateküla Lottega seoses, siis mulle oli kunagisest-ammusest ajast juba meelde jäänud mõnus film Lotte reisist Lõunamaale ning seega on minul Lotte-fännina üpriski pikk staaš. Käesolev film ei röövinud minu fännistaatust mingilgi moel - tõepoolest, Põldma ja Ernits olid võtnud veidikene erineva suuna kui viimase filmiga ning otsustanud muuta sisu eriti lihtsastimõistetavaks just lastele - mitte et Leiutajateküla Lotte oleks mingi eriliselt keeruline teos olnud, aga sealset sisu oli veidi keerulisem aduda kui ühte ühtlast kompotti. Rääkides nüüd veidikene Lotte võlust, siis tänapäeva Ameerika poppkultuuri mõjutustest nõrguvate animafilmidega üleskasvanud noortele on Lotte justkui suurtäis musta leiba kartulikrõpsude kõrvale - Lottes käsitletavad küsimused, läbimängitavad olukorrad ja esitletavad tegelased on sada ja üks protsenti Eesti ning lisaks sellele on minu arust eriliselt omapärane neile filmidele ka see ülimalt drastiline värvigamma, mis tekitab teatud mõttes nagu ülipostiivse õhustiku ja kurat, kas Eestis siis ei ole mitte kõik väga hea ?! Rääkides sisust lähemalt, siis Kuukivi teema jäi ehk veidi naiivseks ja lapsikuks ja sobib vast paremini minust mõned aastad nooremale inimesele, kuid eriliselt armsad ja südamelähedased olid siiski need väikesed tohutuabsurdsed olukorrad, kus näiteks Lotte ja Klaus püüdsid vee alt pannkooke, mis pidid väidetavalt olema magusaimad üldse. Nende olukordade juures oli tunda seda, et filmitegijad on võtnud kogu filmitegemist kui väga chilli protsessi ning ei ole endale määratud mingeid barjääre, mida kahjuks märkab liigagi tihti Ameerika filmides. Kuidagi nende olukordade õigsust kinnitab see, et minust üks rida tagapool istus väike poiss oma isaga ning pannkoogi olukorras küsis ta väga heldinud ja elukogenematu häälega: "Issi, kas nii saabki või ?". See oli lihtsalt kuidagi niii hea I-täpp Põldma ja Ernitsa ponnistustele. Aga kui sisu ja fenomen on heietatud, siis ma ei tohi kindlasti unustada muusikat. Jällegi, ei teadnud ma enne filmi vaatama minekut filmist midagi ning see tähendab ka seda, et mul ei olnud halli oidugi, kes on filmimuusika autor. Kusagil poole filmi peal hakkas mulle tunduma, et filmil taustaks käiv muusika omab justkui teatavat poppmuusika kastmesse pistetud ambient-maiku. Ma lükkasin selle huitmõtte kõrvale, kuna see tundus liialt utoopiline ning nautisin filmi rahus edasi, kuid ma sain üllatuse osaliseks. Filmimuusika autoriks oli Eesti täitsa oma vana ambientikaru Sven Grünberg ja see tekitas kuidagi nii vägeva tunde, et lastefilmile on teinud taustamuusikat selline suurkuju, kes on enda filmimuusika kirjutanud mitmetesse Eesti filmiklassikutesse. Loodetavasti juhtub selle filmiga sama. Kõige õigem animatsioon üleüldse - Eesti lapsed vaadaku parem seda filmi hommikust õhtuni, kui võõrastel teemadel vändatud Ameerika jama

Four Lions (2011)

1990ndatel Briti televisioonis pööraselt naljaka telesarjaga The Day Today endale nime teinud satiirik Cris Morrise debüütfilmis „Neli lõvi“ jätkub nii musta kui värvikat huumorit: musta, sest filmi peategelased on briti džihaadi terroristid, kes on tekitanud hirmu nii Inglismaal kui kogu Euroopas; värvikat, sest Morrise esitluses on need mehed pigem tsirkusetolad, kelle planeeritavad rünnakukatsed kujunevad enamasti äpardunud perfomance‘iteks. Nende käigus naeruvääristavad nad kokkuvõttes iseennast ja kogu oma tegevuse mõtet.

   Võtsin jällegi ennast kokku ja otsustasin, et peaks ikka veidikene kirjutama ka ÖÖkinost ja sealnähtud filmidest, mis olid väga vägevad elamused erinevaist valdkonnist. Otsa otsustasin lahti teha Nelja Lõviga, mis oli mulle isiklikult antud kontektstis kõige paremini sobivam film - mõnusalt irooniline ja rassistlik, ent samas väga chillilt kulgev ja kergesti vaadatav. Enne nägemist ei teadnud filmist suurt midagi - kuskilt olin kuulnud, et on kuidagi seotud terroristidega, aga täpsemalt ei teadnud. Teema kui selline ei tundunud alguses väga humoorikas ja vettpidav, aga filmi kulgedes ja inglaslikult absrudsuse piire katsudes sai näha, et tegu on ikkagi väga vägeva teemaga komöödia jaoks. Situatsioonikomöödia oli väga geniaalne - praeguseks on juba mitmed kohad ununenud-meelest läinud, aga oli kohti, mil kogu saar naeris paar minutit jutti. Seda ei suuda kuigi paljud filmid, peab ausalt nentima. Rääkides lähemalt veel sisust kui sellisest, siis tõepoolest, kogu see ideoloogiline lähenemine ja sellega seonduv oli huvitav jälgida, aga mulle meeldis eriliselt kogu nende bandes toimuv sisemine käärimine ja kasvamine, mis oli lihtsalt nii halenaljaka, aga samas tundub kuidagi nii reaalne ning lausa lood vaimusilmis olukorra, kus "vanadest sõpradest" kaabakad Osama bin Laden ja Saddam Hussein tegelevad samasuguste absurdsete ja naeruväärsete probleemidega ning rünnakute planeerimine toimub sama ajuvabalt. Ilmselt rõhutas selliseid vaimupilte eriti ka just ülimõnus õhustik filminautivate inimestega öises Kuressaares, kuid see selleks. Peaks nagu pisut kuskilt kiruma või kriitikat tegema, kuid eriti nagu ei oskagi - tõepoolest, võib-olla läks teatud hetkedel komöödia ja huumor liialt absurdseks ja teema kulgemine liiga tempokaks, kuid mina kui paduhingeline Euroopa ning muu Ameerikalikust sitthuumorist mõjutamata kino austaja ei teinud sellest suuremat numbrit ja nautisin seda ikkagi täie raha eest. Mitte et ma selle eest raha oleks maksnud, aganoh. Igatahe, kui selle postituse lugejate seas leidub inimesi, kes on sellest filmist varem kuulnud ja kahelnud, et kas tasub taolist terrorijura vaadata, siis kindlasti vaadake. Ja soovitavalt veel suure kambaga, kuna sellisel juhul toimivad naljad ja huumor kordi paremini - ma isiklikult ei oleks uskunud, et selle filmi ajal nii palju naeran. Üllatusi tuleb ikka ja alati ette ning see on ainult hea. Inglise režissööri mõnusalt kiiksuga komöödia, mille mingit tahku naudib kindlasti iga vaataja ning kui ei, siis on tegu ilmselt lihtsalt terroristiga

 

Melancholia (2011)

  Uskumatu, kui keeruline on jälle kirjutamist üle pika aja alustada. Uskumatu. Aga vabandaks kindlasti kõigi lugejate ees, kuna kui isegi vahepealne aeg ei ole olnud teatud hetkedel nii väga tempokas ja vaat et isegi oleks leidnud aega kirjutamaks nähtud teostest, kuid lihtsalt ei olnud seda sädet, et kirjutada. Nüüd saab aga viga parandatud, kuna tänane sombune ilm annab omajagu inspiratsiooni. Seega, vabandused, kuid nüüd filmi juurde. Oleksin lisanud ka sisukokkuvõtte, ent sellel ei ole mõtet. Poster räägib sisust piisavalt ja rohkem ei olegi vaja. Kas ta just sisu rikuks, aga see oleks lihtsalt üpris kasutu informatsioon. Filmi enda kohta on aga ülikeeruline mingit otsest seisukohta võtta - meenutades varasemat Trieri šedöövrit Antikristus, siis seal paistis filmi olemus palju selgemini visuaalides välja ning isegi täielik ohmoon mõistis kujutatavaid kujundeid. Selle filmiga on aga totaalselt teisiti. Trier on astunud sammu edasi enda filminduse rajal ning on otsustanud visuaalide asemel panna suuremat rõhku just emotsionaalsele baasile, mis teatud mõttes on isegi veidi kinnistavam ja mällusööbivam kui Antikristuse absurdsed piinamisstseenid. Kirsten Dunsti kehastatud tegelaskuju on depressiooni kehastus - usun, et suvaliste paskfilmide austajaile oleks sellise tegelaskuju väljakannatamine üpriski piin - tema tegelase olemust on keeruline sõnadesse panna, kuna kogu endassetõmbunud olek, pidev uimasus ja "maailmaparandajalik" ideoloogia moodustab niivõrd viimistletud ja keerulise karakteri, et selle kõige jälgimine esimesel vaatamiskorral on keeruline. Väga keeruline. Kui Kirsten Dunsti tegelaskuju oli lemmik ning ülejäänud tegelased jäid mõne pügala võrra alla, siis eriliselt meeldis mulle ka Claire poeg Leo, kes oli justkui täielik Dunsti kehastatud Justine vastand, suhtudes planeeti Melanhoolia kui ühte atraktsiooni, mis õige pea möödub ning mis asendub muude huvitavate asjadega. See oli nii muhedalt armas ning tõi filmi kuidagi väheke valgust sisse. Valgust kogu sellesse depressioonist nõrguvasse kompotti. Filmi musikaalne taust oli samuti väga vägev - eriline lemmik oli muidugi esimese, eriliselt Trierliku stseeni ajal kasutatud Tristani ja Isolde prelüüd, mis oleks justkui sellele filmile kirjutatatud pala. Kui aga rääkida mõnest veidi häirinud asjast, siis ei suutnud ma ära tabada, miks oli vaja filmi sisse tuua alastus. Okei, mitte et arvatavasti kellelgi midagi alasti Kirsten Dunsti vastu oleks, otseloomulikult mitte seda, ent see lihtsalt ei anna niivõrd ikoonilisele ja suurele filmile mittemidagi juurde. Võib-olla puhtalt minu kiiks, kuid mulle tundus küll vähemalt nii. See on aga pea olematu probleem - üldiselt on aga tegu Trierilt taaskord väga ikoonilise teosega, mis on ja kindlasti jääb selle aasta räägituimaks filmiks ning mis omab mingit teatavat staatust ehk isegi kümmekonna aasta pärast. Katastrooffilmide zanr on viidud uuele tasemele. Suur kummardus Trierile, puudutades laubaga isegi põrandat. Lars von Trier on üllitanud depressioonist nõrguva katastrooffilmi, mille võlu ei mõista ilmselt paljud inimesed, ent need kes mõistavad, naudivad