2001: Space Odyssey (1968)

 

Aastal 2001 avastavad inimesed Kuult monoliidi – esimese märgi maavälise elu olemasolu kohta. 18 kuud hiljem saadetakse astronaudid Bowman ja Poole koos superarvuti HAL 9000-ga Jupiterile, et saada rohkem teada. Intelligentne ulmefilm, filosoofilise taustaga, mis pakub veel praegugi mitmeid erinevaid interpretatsioonivõimalusi.

    2001: Kosmoseodüsseia on film, mille kohta võiks kirjutada ilmselt kümneid tuhandeid lehekülgi ning ka siis ei oleks piisavalt - sellega seotud spekulatsioone ja oletusi on kirjutet viimase 44 aastat jooksul, mil film on inimeste meeli ülendanud, tohutul hulgal ning minagi üritan anda väikese endapoolse panuse. Esmakordselt nägin filmi mõned aastad tagasi, ent sellal olin veel kogenematu ning vähe filme näinud nolk, kes ei adunud kuigi hästi seda külmavärinaid tekitavat muusikat, müütilist sisu ja suurepärast ülesehitust, kuid nüüd, teistkordsel vaatamisel, oli asi justkui minu jaoks valatud. Eelpool väljatoodud "väide" kõlab küll veidi labaselt, kuid nii on - kui mõned kaasvaatajad kurtsid aeglase tempo, segase sisu ja vähese kaasakiskuvuse pärast, siis mina nautisin vaatamata sellele filmi iga minutit. Kui alustada algusest, siis oli eriliselt eepiline juba alguses kujutatud eelajalooline moment ahvidega, mis näitas tõeliselt hästi ära, kuidas Kubricku visioonis suutis kosmosest pärit monoliit mõjutada selleaegseid algelisi ja suhteliselt naiivseid ahve piisavalt, et astuda sammuke lähemale inimesele ehk teha suurt hüpe evolutsioonis edasi.Parim algus niivõrd eepilisele ja olulisele ulmefilmile ja lisaks ülimalt eepilisele sisuliinile ja suurepärasele ülesehitusele jooksis taustaks veel eriliselt meeleolu süvendav klassikaline muusika. Sissejuhatusele järgnenud osa, kus kaudses mõttes näidati kosmosebusinessi erinevaid tahkusid, ei olnud minu jaoks eriti atraktiivne, kuna selle osa ajal ei taju veel keegi eriti  sisuliini ning seega ongi algselt seda osa väga keeruline nautida. Kui nüüd jõuda kolmanda osa ehk HALi juurde, siis ma ei ole ilmselt ainus inimene, kellel kogu HALiga seotud teema on lihtsalt suu lahti võtnud - pean silmas just sellest suhtes, et see film on tehtud 44 aastat tagasi, kuid arvutide inimesest ülekasvamine on väga aktuaalne küsimus ja probleem praegu.Tõepoolest, mõnes kohas tekkis küsimus, et kas HAL ei oleks võinud teha veel paar käiku ja lihtsalt veel kreisimaid asju teha, kuid see selleks - Keir Dullea tegi väga isikupärase rolli, kujutades enesekindlat ja suhteliselt rahumeelset kosmonauti, kes hakkas kahtlema superarvuti HAL perfektsuses ning mis kulmineerus teatud mõttes HALi ja tema vaheliseks võitluseks. Võitlus ei oleks selle asja kirjeldamiseks arvatavasti kõige õigem sõna, aga jäägu nii. Kogu senisele väga otsesele sisuliiniline järgnes osa Jupiterile jõudmisest ja lõpmatusest, mille kohta on käinud pea enamik arutelusid, mis selle filmiga seoses üldse peetud on. Selle osa selge tajumine on väga keeruline ja ega seal olegi ühte kindlat vastust - iga inimene peab kujutet pildist endale looma sobiva moraali, mis siis kogu kujutelmast välja lugeda. Mina, olles filmi näinud seni vaid kaks korda, ei julge veel enda visiooni antud asjast välja tuua - mul teatud puised ideed ja visioonid selle kohta on, kuid parem ma neid siia ei kirjuta. Jällegi, selle viimase osa taustaks oli väga tumeda kõlaga ja häiriv taustmuusika, mis mulle aga kuratlikult meeldis. Kui üldse veel veidi muusikast rääkida, siis minu arust ülivägevad asjad selle filmi juures olid "Transmissionid", mis kujutasid endast 4-5 minutit musta ekraani ja väga hingematvat muusikat. Idee on väga kõva ja toimis kuidagi väga vabastavalt. Kahju, et viimase 44 aasta jooksul pole ma kordagi veel kedagi midagi samaväärselt vägevat näinud tegemas. Tegu on filmiga, mida mina isiklikult vaatan enda elu jooksul veel kindlasti mitmeid-mitmeid kordi läbi ning ma usun, et minu elamus muutub vaat et iga korraga veel vägevamaks. Stanley Kubrickule jällegi 'laup puudutab põrandat' kummardus. Ulmefilm selle sõna kõige reaalsemas tähenduses - kui leidub mõni ulmefilmiaustaja, kes ei ole seda näinud, siis parandagu ta see viga momentaalselt

  "I'm sorry Dave, i'm afraid i can't do that"