Aasta 2010 lemmikuimad välismaised plaadid

Seni olen suutnud küll teha järjestuse, kuid siinkohal teen erandi - need albumid on lihtsalt lemmikud, järjekord on suvaline:

1. Kings of Leon "Come Around Sundown"

Selle albumiga võib-olla ka selles topis erand - võib-olla et see tõepoolest platseerubki number üheks. Kuningad on olnud minu lemmikud juba poolteist aastat ning selle albumiga nad avasid vaid uue aknakese enda karjääris - nad on sõudnud veelgi sügavamale southern rokki ja nüüdsest ei ole enam kusagilt kuulda neid juustuseid kitarri- ja trummiosi, mis olid lahutamatuteks kaaslasteks esimesel kahel albumil. Ülimõnus rahulik album, mis hiilgab ülimalt püsiva kvaliteedijoonega ning millel on üks abstraktsemaid plaadikujundusi - pilt on küll suhteliselt selge, kuid midagi on seal totaalselt ebamaist.

2. Arcade Fire "The Suburbs"

Arcade Fire on geniaalne bänd selle mõiste kõige otsesemas mõttes. Nad esindavad küllaltki vähelevinud zanri, mis on küll ka kahjuks suhteliselt piiritlematu - orkestraalne rokk. Bändi liikmeid on vist 9, kuid kaasa oli löönud, kui ma nüüd ei eksi, üle kahekümne muusiku - vägev tulemus, kas pole. Album üllatab enda ülima kaasakiskuvusega, kuna alguses tundub suhteliselt juustune album - lood ei kõla päris nii nagu peaksid kõlama ja nagu ei taha üldse vedu võtta, kuid pärast 2-3 korda vastu tahtmist kuulamist, ei taha kuidagi enam Repeat Mode pealt ära minna. Samuti, sarnaselt eelnevale albumile, on kvaliteeditase väga kõrge - 80% albumist on hitiks loodud !

3. The Dead Weather "Sea of Cowards"

Kui ma seda albumit siia lisanud ei oleks, siis oleks mind ilmselt kaks kuud igal öösel käinud vaimud kummitamas ja asi oleks lõppenud enesetapuga - 2010 aasta topis peab lihtsalt olema esindatud see supergrupp. Tegu ei ole kuigi kuulsa bändiga - esimese albumiga nad üleilmset kuulsust ei saavutanud ning ega ka teisi albumiga, kuid see ei muuda neid vähem geniaalsemaks - Alison Mosshart omab suurepärast häält ning ta on niisama nunnu; Jack Lawrence on geniaalne multiinstrumentalist ning kindlasti tuleb kõigil sellele bändile mõeldes tema nägu ette; Jack White on 21.sajandi suurim geenius, kelle kohta ma ei hakka rohkem kirjutama, kuna see postitus tuleks kahe kilomeetri pikkune. Albumil leidub ka halvemad lugusid, kuid üldiselt väga vägev teos.

4. Vampire Weekend "Contra"

Vampire Weekend on kindlasti üks neist glämmbändidest, mida võib tuua alati näiteks, kui küsitakse midagi uut,revolutsioonilist ja huvitavat - nende nohiklik, elektrooniline ja aafrikalik muusika meeldib küll ainult teatud inimestele, kuid mingi elamuse saavad sellest kindlasti kõik muusikahuvilised. Kindlasti on tegu ka ühe parima meeleoluga albumiga - vaadates, kuidas nad selle albumi lugusid laivis esitavad: tüübid naudivad muusika tegemist totaalselt ning nagu näha, läheb see ka rahvale peale - mitmed-mitmed "uue tulija" auhinnad kukkusid just Vampire Weekendile sülle. Nende fenomen peitub ka kindlasti instrumentide töödeldud helides, pannes need kõlama justkui veidike off-beat.

5. The Black Keys "Brothers"

Selle bändi puhul peaks kindlasti tegema pimetesti - olen enam kui kindel, et suurem osa kuulajatest ei arvaks eales, et tegu on kahemehebändiga. Ja tõsi ta on, endalgi on algselt raske uskuda, et selline kõrgetasemeline bluusrokk võib tulla vaid kahemehelisest bändist. Nad on parim näide sellisest bändist, kes muudavad kõik kullaks, mis nad teevad - see album on kuld ning on saanud palju aasta parima albumi tiitleid, see albumikujundus on kuld ning on saanud palju kümnendi parima plaadikujunduse tiitleid ning nende muusikavideod on kuld, Youtubes kommentaare lugedes jääb tunne, justkui oleks tegu millegi ebamaisega. Tõeliselt üllatav bänd, kellelt jään kindlasti ootama uusi ja uusi üllitisi.

6. Bullet for my Valentine "Fever"

Seoses BFMV jääb mul vist alatiseks meelde Piret Järvise ütlus Areeni intervjuus - "Mulle meeldib vahel kuulata Buller for my Valentine, kuna see on üks bändidest, mida keegi ei kuula". Tõepoolest, peab nentima, et seda võib pidada selle bändi vooruseks. BFMV on olnud mu kuulamisnimekirjas juba pikka aega, kuid ei oleks eales oodanud "Fever'st" sellist pommi - kõik lood on suurepärased, plaadil on vaid üks ballaad ning kogu meloodia, meelestatus ning sõnum on niivõrd suurepärane, et sa ei isegi ei mõtle sellele, et kuulad tol hetkel emo-metalcore'i.

7. Mainekk "Dance Dance and Rotate"

Selle bändi avastamislugu on täiesti müstiline - sai mõni aeg tagasi käidud üritusel nimega Sadhu jämm, millesse suhtus algselt suhteliselt skeptiliselt tänu meeleolust väljas olevatest esinejatest jms, kuid hilisel tunnil, kui esinema asus Rootsist pärit grupp, sulasin ma automaatselt - parim live-kogemus ever. Nende albumi geniaalsust on raske sõnadesse panna - seda peab mõistmiseks lihtsalt kuulma. Kogu albumis lööb esile loomulikult Erki Pärnojalik stiil, mis hoiabki kogu bändi ühtsena, kuid samas on lausa uskumatu üldine kaiff, mida tüübid esinemisest saavad - niivõrd meeldiv oli vaadata, kui pohuistlikult suhtub Ulrik Ording enda trummidesse, samas aga olles muusikas totaalselt transis.

8. Two Door Cinema Club "Tourist History"

Olgem ausad, selle bändi avastasin ma alles eile, kuid seda võib tõepoolest nimetada armastuseks esimesest silmapilgust (muusika puhul seega armastus esimesest taktist). Nad on niivõrd erilised - lüürika on ülimalt tempokas, instrumentaal on elektrooniline, kuid samas iirlaslikult ülevoolav ja isegi veidi reggealik. Võrdluseks võiks tuua mitmed nö "arvustajate-bändid" - LCD Soundsystem jms, mille fenomenaalsus jääb mulle kaugeks, kuna instrumentaal piirdub vaid mingite piiksude, kriuksude, käuksude jms, kuid selle bändi puhul on tunda siiski seda, et tüübid soovivad hinges teha ikka midagi tõsist - Alex Trimble mängib Telecasteriga ning on näha, et ta teeb seda täie naudinguga. Kindlasti üks selle aasta parimaid uusi tulijaid ning pikka iga neile - Tourist History jääb minu playlisti kindlasti veel pikaks ajaks.

9. Kanye West "My Beautiful Dark Twisted Fantasy"

Sellesse albumisse suhtusin ma tegelikult algselt ülimalt skeptiliselt, kuna Kanye West ei jätnud viimase albumiga kuigi usaldusväärset muljet ning ei kutsunud see kook ennast väga mekkima. Möödus kaks nädalat ja ma olin väga üllatunud - isegi kõige hip-hopi vihkajalikumad inimesed olid teinud kannapöörde ning ülistasid seda albumit. Kratsisin pead ning otsustasid üle kaeda. Pärast läbikuulamist olin veelgi rohkem üllatunud - poleks niii vägevat teost osanud oodatagi. Neid palasid on raske alahinnata, kuna on näha, kui suurt vaeva on nähtud kogu loo ideaalseks kõlamiseks ning rahvale pealeminemiseks. Eriti suur kiitus ka üligeniaalsete plaadikujunduste eest ning Runaway 'st tehtud pooletunnise lühifilmi eest. Tolle lühifilmi lisan ka postituse lõppu - soovitan igaühel see läbi vaadata, meisterlikult tehtud.

10. Katy Perry "Teenage Dream"

Katy Perry on olnud minu jaoks sümpaatne juba One of the Boys ajast - tal on suurepärane hääl, tal on väljanägemist ning ta suudab enda lood muuta raadiohittideks. Teenage Dream on täiskasvanulikum kui eelnev album, kuid sama meelelahutuslik ja mõnus - leidub muidugi tõeliselt lamedaid FruityLoopsis valmis klopsitud lugusid, kuid üldine tase on väga kõva. Tihtipeale, just pärast selle albumi ilmumist, heidetakse Katy'le ette seda, et ta hääl on liialt autotunetud ning ta ei suuda laivis häid esitusi teha - no KURAT, ma just totaalselt armastan seda, et ta laiv esitlused on piisavalt elulähedased ja mitte nii viimse pulgani viimistletud, nagu albumi variandid. Ei hakka mingit sõimu siia lisama, kuna poleks mõtet. Seega jah, selle suve lemmikalbum ning igati pooldan Katy't - alista see kuradima Leedi Gaga !