Aasta 2010 lemmukuimad eestimaised plaadid

1. Frankfrank "Frankfrank"

Niivõrd värske ja uuenduslik, samas nii kodune ja harjumuslik - see bänd võlub ilmselt kõiki. Avastamine oli üsna juhuslikult, kuna algne huvi oli bändi Mainekk vastu ning vaadates, et Erki Pärnoja mängib ka sellises, tõeliselt huvitavas trio, tuli plaat ilmtingimata soetada. Juba puhtalt bändi infot vaadates saab aru, kui võimas kõik on - Erki Pärnoja kitarril, Kaspar Kalluste trummidel ja Kristjan Mazurtchak saksofonil. See bänd on puhas nauding improvisatsioonist ja heast fiilingust. JAZZPÄRL

2. Metsatöll "Äio"

Metsatöll on muutunud viimaste aastatega tõeliseks fenomeniks - teda võib pidada praegu vaat et Eesti kuulsaimaks bändiks. "Äio" on ka midagi nende fenomenaalsuse radadelt - seal on vägevaid eeposeid (6-7 minutit pikad, segase lüürikaga indiaanilikud lood), seal on loitsusid ning seal on seda tõelist kodumaist ja karget hingust, mis muudabki Metsatöllu eriliseks. Nad teevad raskemuusikat, kuid samas on see niivõrd hästi viimistletud ning kogu bänd koosneb nii võimsatest isiksustest, et isegi pereemad hakkavad seda bändi kuulama. RASKEMUUSIKAPÄRL

3. Lenna "Lenna"

Lenna Kuurmaa fänn olen ma juba pikki aastaid - fänniks sain pärast Vanilla Ninja lugu "Club Kung-Fu", pärast mida olin Vanilla Ninja paadunud fänn pea neli aastat, kuid siis nagu fänlus kadus ning Lenna kadus kah areenilt. Nüüd, 2010 aastal, tagasi tulnuna, sain ma jällegi tema fänniks - nii suurepärase üllitise peale lihtsalt peab sulama (kahju et "Rapunzel" Eurovisioonile ei jõudnud). Kõik karakteristikud näitavad ainult head - muusika on kirjutanud ja produtseerinud Vaiko Eplik, Eplikulikku käekäiku on tunda läbi kogu albumi ning sõnad on kirjutanud Lenna ise ning kohati oli talle abiks ja Jarek Kasar. Kokkuvõtteks hea, kompaktne, positiivne ja ülimalt professionaalne plaat Eesti kauneimalt lauljalt. SUVEPÄRL

4. Erinevad esitajad "Kohalik ja Kohatu 3"

Kohalik ja Kohatu 3 on Komplekt selles sõna kõige suuremeelsemas ja paremas tähenduses - suurepärase Eesti indiemuusika kogumik. Kokku on segatud Mooses kui kosmoselik alternatiivrokk; Honey Power kui kantrilik popprokk; Picnic kui psühedeeliline loitsimine; Vaiko Eplik kui eesti Jack White; Ewert and the Two Dragons kui naiivne punkrokk jne. Seda nimekirja võiks niiviisi jätkaka, kuni kõik kakskümmend lugu on mainitud. Tõepoolest, olid ka mõned nõrgemad palad, kuid üldmulje on ikka TÕELIST vägev - Seksound on suutnud välja otsida pärlid, mis on ükshaaval suurepärased ja ühtsed kaelakeena lausa fenomenaalsed. INDIEPÄRL

5. Tolmunud Mesipuu "Koger ja Panter"

Tolmunud Mesipuu esindab Eesti kompottrokki - ei ole veel piisavalt haritud inimest, kes suudaks neile zanri määrata. Kuulad ühte lugu, meenutab kangesti T-Rexi ja teisi klassikuid ehk glämm rokk, kuulad teist lugu, meenutab hoopist David Bowie huinamuinasust ehk kosmiline rokk. Kuulates Eesti mainstream poppartiste nagu Koit Toome, Rolf Juunior ja teised, tekib tunne, nagu nende laulusõnad oleks kirjutanud viie-kuue aastane koolieelik. Tolmunud Mesipuu teostel puudub lüürika, kuid need suudavad rääkida palju rohkem - kuigi otseselt rääkivaks osaks võib pidada tõeliselt iroonilise ja sügavaid laulupealkirju. Instrumentaalselt suurepärane, kontseptsioonilt geniaalne ja meeleolult ülimeeldiv - see on Tolmunud Mesipuu. MÕTLE-SIIA-ISE-MIDAGI-LAHEDAT-PÄRL