Nimetu linn, mille lähedusse tekib ühel päeval ala, kus ei kehti füüsikaseadused, inimesed jäävad kadunuks ja toimub muudki salapärast. Tsooniks kutsutud ala on suletakse ja kes sinna läheb ja vahele jääb, riskib mahalaskmise või vanglakaristusega. Kuid ka Tsoon ise võib nõuda su elu. Stalkerid on mehed, kelle jaoks Tsoon on kinnisidee, eluviis ja elatusvahend. Filmi peategelane, keda kutsutakse samuti Stalkeriks, viib inspiratsiooni kaotanud Kirjaniku ja endaga salaplaani kaasas kandva Professori Tsooni, et leida sealt ruum, kus võivad täituda kõik.
Stalker on kindlasti üks film, millega kaasneb juba soojenduseks palju eelarvamusi - kes ei ole temaatikaga kursis, kardab sellest teosest arvatavasti midagi kohutavat. Mina olen aga teemaga kursis kõigi võimalike kanalite kaudu - raamatut olen lugenud kolm korda ning käed olen külge pannud ka kõigile Stalkeri mängudele. Tänu sellele saavutabki teos arvatavasti minu silmis kõigi aegade vägevaima ulmefilmi tiitli - vägagi subjektiivne tiitel, ent sellist karakterite perfektsust, ülimat õhustikku ja pidevat hirmu on ülimalt keeruline teha ning lisaks jätta veel tohutult ruumi isiklikele otsustele ja sisestele võitlustele. Minu isiklikuks lemmikuks küljeks ongi kindlasti karakterite ülihea ülesehitus. Kirjanik on kibestunud ja loominguvaene alkohoolik, kes läks otsima Tsooni inspiratsiooni. Esimesed stseenid temast baaris ning Tsooni esimestel sammudel jätsid temast ikka väga selge mulje - alkoholist pimestatud kirjanik, kes püherdab omas pasas ning kellel puudub Usk. Esimised Tsooni hammustused muutsid teda aga valvsamaks ning õige pea tuli välja tema reaalne pale. Filmi keskpaigas olidki arvatavasti parimad just tema monoloogid, mil ta üritas nii-öelda hirmu peletamiseks mõtestada lahti elu ning samas lahata Ruumist tuleneva kõiksuse hoomamatust - samuti suutis ta enda heietustega avada mingil määral isegi Stalkeri silmi olukordades, mil tema Usk sai võitu tema tunnetest ning mil ta vajaski teatavat maapeale tirivat mõttesähvatust.
Professor oli suhteliselt mittemidagiütlev teadlane, kelle südamesooviks oli olla keegi - ta soovis võita Nobeli preemia. Tema oli täielik vastand Kirjanikule - kui Kirjanik oli isepäine ning täielik heietaja, keda ei huvitanud Stalkeri õpetused ning kes lähtus vaid omadest põhimõtetest, siis Professor oli valvas ning lähtus vaid omast eesmärgist. Professorile oli oluline vaid üks - jõuda Ruumi, ent temaga pidi ALATI mingil teadmatul eesmärgil kaasas olema tema seljakott. Filmi lõpus selgub aga ka Professori salajane maailmaparandajalik pale, ent tema karakter jäi filmi jooksul siiski üsna samasuguseks ning taolist kasvamist nagu oli Kirjaniku puhul ei saa täheldada. Tema hindas põhiliselt tüüpilisi maiseid väärtusi - tema jaoks ei olndud oluline Tsooni täielik vaikus ja hurmavus, elu mõtte üle arutamine ning reeglite eiramine. Ta oli rahul, kui sai vahepeal süüa võileiba, juua teed ning magada, ei midagi muud - tema esindaski üldiselt filmis kõige inimlikumat poolt.
Stalker on tegelane, kellel on osaks võime tunda Tsooni saladusi - ta oskab seal ringi käia, teab lõksude iseloome ning üldiselt on tema pealispinnaks kangelane. Kangelaseks pidasid teda kaudses mõttes ka Professor ja Kirjanik, kuna tema teadmised ja seotus Tsooniga olid ebaharilikud ning mõistmatud. Stalker on aga väga vastuoluline "amet" - Stalker on kibestunud ja tühi inimene, kellel ei ole reaalses maailmas enam mitte midagi, kellel puuduvad sõbrad ning kellel puudub võime tunda õnne. Tema pelgupaigas saab Tsoon, kus ta saab olla täielikus vaikuses ning kus mingi üleloomulik särin hoiab teda eemal kogu öökimaajavast reaalsusest. Filmi lõpus on eriti huvitav jälgida tema kõhklemist, kui Kirjanik paneb kahtluse alla Tsooni võimsuse ja Ruumi reaalsuse - võib täheldada, et Stalkeri silmis kadus säde ning ta muutus täiesti melanhoolseks ning arvatavasti oleks temaga võinud juhtuda sama mis juhtus Okasseaga - kujuteldav tegelane, kes oli väidetavalt Stalkeri sõber ja kes tõmbas ennast oksa, vaatamata sellele et ta sai tänu Ruumile osaks suurele hulgale rahale ning ta oli pealtnäha täiesti õnnelik inimene.
Lisaks olid filmis ka kaks suhteliselt kõrvalist, ent väga olulist tegelast - Pärdik ja Stalkeri naine. Stalkeri naine oli väga vaevatud abikaasa, kuna Stalkerit ei huvitanud absoluutselt tema perekonna hüvang, ent Stalkeri naine uskus, kuid mitte Tsooni - ta uskus armastusse. Tema lõpumonoloog selgitas väga hästi, et vaatama kõigele sitale, milles nad oma mehega on, säilib nende vahel armastus ning lisaks on ju neil veel ka tütar Pärdik. Pärdik on Stalkeri tütar, kes on Tsooni mõjutusel halvatud, kuid keda hoitakse kui silmatera - ta on justkui ainus reaalne kinnitus Tsoonist ning selle võimsusest. Eriliselt külmavärinaid tekitav oligi filmi lõpp, mil selgus, et Pärdikul on telekineetilised võimed. Tegelikult võiks aga veel pikalt-pikalt heietada sellest teatavast peremudelist - Stalkeril oli Usk, Pärdik oli Kinnitus ja Stalkeri naine oli vahelüli, kes vaatamata oma naivismile ja teatavale mõttetusele oli siiski ilmale toonud ainsa tõelise kinnituse Tsoonist.
Samas ei tohi aga filmi juures unustada suurepärast õhustikku - põhiline osa meeleolus ja kütkestavuses ongi just õhustikul. Suurepäraselt valitud keskkond, kes sumbatakse läbi vöökohani ulatuva rohustikku ning ronitakse läbi roostetanud ning rüvetatud kanalisatsioonitorude, hiilitakse ringi poolenisti lagunenud majades, hoitakse hinge kinni liivalõksu ruumis ja niiviisi võiks veel pikalt jätkata. Selles õhustikus on aga väga suur osa ka eestlastel - suur osa filmist ongi filmitud just Eestis. See peakski inimesi motiveerima kaema üle seda suurepärast teost - mingil määral võib seda pidadagi Eesti kultuuri pärliks, vaatamata sellele et filmi autoriks on Venemaa kõige omanäolisem režissöör.
Õhustikus mängivad olulist osa ka pisikesed detailid, mille märkamise üle tunned lihtsalt puhast lapsikut rõõmu - näiteks nälkjas ronimas mööda magava Stalkeri kätt, Eesti ühekroonine münt lebamas vees Ristija Johannese ikooni kõrval, lendlevad kärbsed jne.
Oluline on aga ka teada, kust pärineb idee teha taoline film - Tarovsky on võtnud aluseks küll raamatu Roadside Picnic, aga reaalne inspiratsioon tulenes 1957. toimunud tuumaõnnetusest Chelyabinskis. Mitmed inimesed arvavad naiivselt, et Tarovsky on teinud filmi Chernobyli ainetel, ent suhteliselt keeruline on teha filmi millegi mõjutusel, kui see asi toimus alles 7 aastat hiljem - telepaatilised võimed võivad muidugi eksisteerida, aga see on utoopia.
Kindlasti ei ole see film mõeldud kõigile - teades tänapäeva inimeste filmilisi eelistusi eesrinnas Avatari ja Harry Potteriga, siis ei imestaks kui inimesed selle filmi vaatamisest esimese paarikümne minutiga loobuksid - see film ei ole just kuigi vaatemänguline ning kaasakiskuv, ent ma võin kindlalt väita, et on veel siiski suur hulk inimesi, kes eelistavadki ulmefilmi, millel on need omadused, mida täidab see film - teadmatus, psüholoogilisus, karakterite arenemine psüholoogilises mõttes filmi jooksul ja inimlähedane õhustik. Samas ei pruugi see film meeldida aga ka neile, kellel istus raamat väga - on tunda küll sügavat sarnasust, aga raamat oli siiski tõeline möll võrreldes filmiga ning raamatus oli kasutatud ikkagi rohkem taoliselt ülevoolavat actionit, mis filmis aga täielikult puudus. Kõik eelpool mainitud asjad tekitavadki kokku selle, et ma võin julgelt nimetada seda filmi enda üheks lemmikfilmidest - lisaksin meeleldi siia ka portsu tsitaate, mis toovad igal kuulmisel kananaha ihule, kuid kahjuks ei leia ma veebist venekeelseid tsitaate. Vähemalt toob see film uue vaatenurga tuhandetele utoopilistele lugudele soovide täitmisest - Kirjanik jõudis pärast heietusi järeldusele, et Ruum täidab su salasoovi, mis peitub su hinges, lukustatuna nii sügavale kui võimalik, mitte pealiskaudse soovi, mis võib peituda su kusagil ajusopis ning mis peegeldab sinu hetkevajadust. Kiitust väärib ka kindlasti see sütikmust koer Tsoonist, kes hakkas Stalkeri sabas käima - tema oli kindlasti filmi kõige kõhedusttekitavam tegelane, kuna on võimatu teada, mis võib peituda Tsoonist pärinevas tegelases kusagil sügaval... Üks kõigi aegade parimaid filme - suurepärane meeleolu, karakterid ja meeliülendav muusika
Nii üleval olev pilt kui all olev pala on ühed ikoonilisemad asjad kogu filmist
