Aasta 2010 lemmukuimad eestimaised plaadid

1. Frankfrank "Frankfrank"

Niivõrd värske ja uuenduslik, samas nii kodune ja harjumuslik - see bänd võlub ilmselt kõiki. Avastamine oli üsna juhuslikult, kuna algne huvi oli bändi Mainekk vastu ning vaadates, et Erki Pärnoja mängib ka sellises, tõeliselt huvitavas trio, tuli plaat ilmtingimata soetada. Juba puhtalt bändi infot vaadates saab aru, kui võimas kõik on - Erki Pärnoja kitarril, Kaspar Kalluste trummidel ja Kristjan Mazurtchak saksofonil. See bänd on puhas nauding improvisatsioonist ja heast fiilingust. JAZZPÄRL

2. Metsatöll "Äio"

Metsatöll on muutunud viimaste aastatega tõeliseks fenomeniks - teda võib pidada praegu vaat et Eesti kuulsaimaks bändiks. "Äio" on ka midagi nende fenomenaalsuse radadelt - seal on vägevaid eeposeid (6-7 minutit pikad, segase lüürikaga indiaanilikud lood), seal on loitsusid ning seal on seda tõelist kodumaist ja karget hingust, mis muudabki Metsatöllu eriliseks. Nad teevad raskemuusikat, kuid samas on see niivõrd hästi viimistletud ning kogu bänd koosneb nii võimsatest isiksustest, et isegi pereemad hakkavad seda bändi kuulama. RASKEMUUSIKAPÄRL

3. Lenna "Lenna"

Lenna Kuurmaa fänn olen ma juba pikki aastaid - fänniks sain pärast Vanilla Ninja lugu "Club Kung-Fu", pärast mida olin Vanilla Ninja paadunud fänn pea neli aastat, kuid siis nagu fänlus kadus ning Lenna kadus kah areenilt. Nüüd, 2010 aastal, tagasi tulnuna, sain ma jällegi tema fänniks - nii suurepärase üllitise peale lihtsalt peab sulama (kahju et "Rapunzel" Eurovisioonile ei jõudnud). Kõik karakteristikud näitavad ainult head - muusika on kirjutanud ja produtseerinud Vaiko Eplik, Eplikulikku käekäiku on tunda läbi kogu albumi ning sõnad on kirjutanud Lenna ise ning kohati oli talle abiks ja Jarek Kasar. Kokkuvõtteks hea, kompaktne, positiivne ja ülimalt professionaalne plaat Eesti kauneimalt lauljalt. SUVEPÄRL

4. Erinevad esitajad "Kohalik ja Kohatu 3"

Kohalik ja Kohatu 3 on Komplekt selles sõna kõige suuremeelsemas ja paremas tähenduses - suurepärase Eesti indiemuusika kogumik. Kokku on segatud Mooses kui kosmoselik alternatiivrokk; Honey Power kui kantrilik popprokk; Picnic kui psühedeeliline loitsimine; Vaiko Eplik kui eesti Jack White; Ewert and the Two Dragons kui naiivne punkrokk jne. Seda nimekirja võiks niiviisi jätkaka, kuni kõik kakskümmend lugu on mainitud. Tõepoolest, olid ka mõned nõrgemad palad, kuid üldmulje on ikka TÕELIST vägev - Seksound on suutnud välja otsida pärlid, mis on ükshaaval suurepärased ja ühtsed kaelakeena lausa fenomenaalsed. INDIEPÄRL

5. Tolmunud Mesipuu "Koger ja Panter"

Tolmunud Mesipuu esindab Eesti kompottrokki - ei ole veel piisavalt haritud inimest, kes suudaks neile zanri määrata. Kuulad ühte lugu, meenutab kangesti T-Rexi ja teisi klassikuid ehk glämm rokk, kuulad teist lugu, meenutab hoopist David Bowie huinamuinasust ehk kosmiline rokk. Kuulates Eesti mainstream poppartiste nagu Koit Toome, Rolf Juunior ja teised, tekib tunne, nagu nende laulusõnad oleks kirjutanud viie-kuue aastane koolieelik. Tolmunud Mesipuu teostel puudub lüürika, kuid need suudavad rääkida palju rohkem - kuigi otseselt rääkivaks osaks võib pidada tõeliselt iroonilise ja sügavaid laulupealkirju. Instrumentaalselt suurepärane, kontseptsioonilt geniaalne ja meeleolult ülimeeldiv - see on Tolmunud Mesipuu. MÕTLE-SIIA-ISE-MIDAGI-LAHEDAT-PÄRL

Aasta 2010 lemmikuimad filmid

1. Machete

Robert Rodriquez suutis taaskord kinnitada, et ta on totaalne geenius - sellise puhta, häbitu ja totaalselt stiilse möllu õigetesse piiridisse paigutamine on väga keeruline ettevõtmine ning sellega saavad filmimaailmas hakkama vaid mõned, kõige vägevamad tegijad. Tund ja kolmveerand verd, lendavaid päid, kuulsaid näitlejaid, pornofilmimuusikat ja geniaalseid one-linereid. MÖLLUPÄRL

2. Scott Pilgrim vs The World

Scott Pilgrim on justkui kompott kõigest - seal on muusikat, seal on üle vindi keeratud insane armastuslugu, seal on koomiksilikud kaklusstseenid, seal on kübeke räiget musta huumorit ja kõige tipuks veel tõelist suurepärased näitlejatööd - kõik need argumendid muudavad selle üheks nauditavaimaks ja kaasakiskuvaimaks filmiks. Ja loomulikult, rezissööriks Edgar Wright - seni ei ole veel ühtki tema filmi, mida ma poleks pärast esimesi minuteid armastama hakanud ! MUUSIKAPÄRL

3. Inception

Nähes kinos Inceptioni reklaami, tundus see väga leim ulmelugu, mis ei kutsunud absoluutselt. Kuuldes, et rezissööriks on Christopher Nolan, muutus teos juba üsna huvitavaks, kuid siiski ei olnud veel mõttes minna kinno vaatama. Nähes Filmiveebis mitmeid kiitvaid sõnu ning IMDb #3 kohta, oli teos juba väga oodatav ja tekkis soov minna kinno. Kinost väljudes ei kahetsenud enda otsust ning julgen öelda, et nii suurepäraselt kirjutatud teost ei ole viimaste aastate jooksul kindlasti nähtud - aspekte on nii palju, et hetkel, pärast kolmekordset vaatamist, leiaksin vist ikka uusi asju, mis suudavad lüüa totaalselt pahviks. ÜLLATUSPÄRL

4. Kick-Ass

Kick-Ass tundus väga huvitav juba alates hetkest, kui sattusin juhuslikult netis ringi kolades nägema seda kurioosset treilerit, mis näitab feiksuperkangelast pilvelõhkuja katuselt alla kukkumas - tundus niivõrd geniaalne ja special, et üle kaemine muutus möödapääsmatuks. Osutus muidugi veelgi vägevamaks ja "mustemaks", kui arvasin ning kinos sai seda vaadatud lausa KAKS korda. Mitmeid võrdluspunke võib tuua filmiga Scott Pilgrim vs The World, kuid kompaktsuse ja kaasakiskuvuse koha pealt jääb peale ilmselt siiski eelnimetatu. KOOMIKSIPÄRL

5. Piranha

See on selles topis selline film, mida sattusin vaatama puhtjuhuslikult. Kunagi ammu-ammu postrit nähes tundus feil Jaws remake ning kuna sisaldas isegi väljendit "3D", muutus kogu film hetkeliselt läbikukkunuks. Kõrvu jäid kõlama mõned head arvustused ning kui avastasin, et on netti ilmunud, tirisin alla. Pärast seda passis see mul oma 2-3 nädalat arvutis, kuni lõpuks totaalsel igavushetkel otsustasin hääled sisse lükata - asi oli mannetusest väga kaugel. Üliverine, palju paljast keha ning isegi hulpiv peenis - mida saaks ühelt õuduskomöödialt veel tahta ?! ÕUDUSPÄRL

The Boondock Saints (1999)

Iirlastest vennad Connor ja Murphy McManus elavad Bostonis. Leides, et Jumal ei karista õiglaselt inimlikku õelust ja pahet, võtavad nad enda missiooniks inimkonna puhastamise halvast. Terve ühiskond peab neid oma kangelasteks. Isegi FBI uurija Paul Smecker, kes teeb kõik nende püüdmiseks, tunnistab, et poisid teevad just seda mida vaja ja mida ta on salajas lootnud juba pikka aega juhtuvat. Puudu pole ka iiri politseinike trio ja ülimalt efektiivne palgamõrvar. Riskides eluga Veritas (tõe) ja Aequitas (õigluse) nimel saadavad nad korda rohkem, kui FBI kunagi on suutnud.

Plussid:
* William Dafoe omas seda filmi
* Esmasklassiline must huumor
* Geniaalne pila mainstream actioni poole
* Lõbus alatoon - sügav sisu
* Väga omapärane lahendus, kuidas ehitada ülesse kogu film
* Üllatavalt meeldivad kaameratööd
* Il Duce kui kõige f'ing kõvem pahalane ever
* Idioodist FBI-agent Greenly, keda mängis ei keegi muu kui Bob Marley (üldjoontes mõttetu näitleja, pole ilmselt isegi seotud võimsa reggae suurkujuga)

Miinused:
* Sisu oli esmaklassiline, kuid mõistmine polnud kuigi kerge - seletamisega ei nähtud vaeva
* Kogu asja usuga sidumine jäi väheke nõrgaks

Kokkuvõte:
Omapärane, meelelahutuslik ja kuratlikult kaasakiskuv krimidraama, mis kätkeb ülimalt vaidlustatavat probleemi, mis on aktuaalne ka praegu, 11 aastat hiljem. Näitlejatööd on suurepärased ja kindlasti ei ole seda mõtet vaadata inimesel, kes teab peast kõiki Chuck Norrise one-linereid ja kelle seinal on Steven Seagali poster - see film on niivõrd stiilselt ja intellgentselt serveeritud, et mainstream-o-hoolikutel pole seda koogikest isegi mõtet proovida. 8/10

IL DUCE

Machete (2010)

Ta paistis olevat nagu iga teine päevatööline ning sobis täiuslikuks patuoinaks poliitmõrvas. Kuid tegelikult oli ta Machete, legendaarne, hirmohtliku hoiaku ja samaväärsete oskustega endine federale.
Machete jäetakse pärast verist kokkupõrget kurikuulsa Mehhiko narkoparuni Torreziga surema, kuid lootuses avalikkuse silme alt kaduda ning oma traagiline minevik unustada võtab ta jõu kokku ning suundub Texasesse. Seal ootab Machetet ees valede ja korruptsioonivõrgustik ning surmav kuul senaatorile, mis teeb temast riigi kõige tagaotsituma mehe.
Machete tahab oma nime puhastada ning vandenõu päevavalgele tuua. See pole aga sugugi lihtne, sest teda takistavad Booth - armutu ärihai, kelle palgal paistab olevat lõputult mõrtsukaid, Von - sadistlik, omamoodi väikest armeed juhtiv kurikael, ja Sartana Rivera - imeilus immigratsiooniametnik, kes ei suuda otsustada, kas talitada seaduskuulekuse või südamesunni järgi.
Machetet see-eest abistavad Luz - seksikas ja mässajahingega taco-veoki juht, ja Padre - preester, kes on ühtviisi osav nii issameie kui relvadega.
Kuulide, vere ja murtud südametega palistatud teekond viib Machete taas Torreze juurde, et pidada maha verine võitlus kättemaksu ja lunastuse nimel.

SPOILER ALERT ! ! !

Plussid:
* Alasti naine tõmbab telefoni välja teada-küll-kust
* Filmi heads-chopped-off count peaks olema mingi 30 ringis
* Lõiketeradega trimmer
* Harley Davidson miniguniga
* Lindsey Lohan alasti + hiljem nunnariietuses värdjaid tapmas
* Jessica Alba ilusam kui varem, badassim kui varem, parem kui varem
* Don Johnson kogu oma stiilsuses - sigarist kaks mahvi ja siis lompi, kogu filmi prillid ees, esimest korda võttis need ära ca 15min enne filmi lõppu jne
* Michelle Rodriguez - ühe silmaga tacomüüja, kes omab garaazis umbes 100t eri relva
* Jeff Fahey kui ülihumoorikas ja ajuvaba tegelinski, kelle iga rida ajas tõeliselt naerma - "Have you ever killed anybody ?!"
* Cheech Marin kui preester kahe shotgunniga tapmas värdjad kirikus - kahjuks hiljem lõpetas ta küll ristile lööduna
* Kuumad haiglaõed, kes osutusid hiljem headeks relvakäsitlejateks
* Danny Trejo vahekorras nii Lindsey Lohani, Jessica Alba, Michelle Rodriguezi kui ka Alicia Marekiga - taustaks muidugi iga kord pornofilmimuusika
* Robert De Niro kui autoriteet - üsnagi pealiskaudne roll, aga suurepäraselt sooritatud, suri piinarikkalt elektriaial
* Lõppu muidugi põhiline - esmasklassiline gore, millesarnasega suudab välja tulla vaid Robert Rodriguez
* Steven Seagal vs Danny Trejo ehk Machete vs Katana ehk kümnendi vastasseis
* Auto hüppab hüdraulika jõul 5m kõrgusele ja lömastab värdja
* Tüüp kes ropsis iga kord kui keegi ära tapeti
* Paha mehe soolikatega viiendal korruselt neljandale hüppamine

Kokkuvõte:
Selle filmi kirjeldamiseks puuduvad kokkuvõtvad sõnad - see on niivõrd verine, niivõrd naljakas, niivõrd uuenduslik ning niivõrd suurepäraste näitlejatega, et sellist maistust ei tohi lihtsalt vaatamata jätta. Suure actionfilmide austajana sain sellest filmist totaalse naudingu - oleks tahtnud kinos näha. Kui soovite ajud välja lülitada, siis TOP1 film mida selles olekus vaadata olekski "Machete". Soovitan kõigile adrenaliinihuvilistele ning möllufännidele. Meeltmööda on see muidugi ka kindlasti igasugu külmrelvagurudele, sest enam andekamaid külmrelvi annab välja mõelda. 10/10

The Cop

The Doc


The Pap

AND

The Nun

____________________________________________________________________

Badass hüdraulika


Mehhiko sigarid

Suur hulk muusikapärleid, mis viimasel ajal minu meeli hellitanud on

Ja lõppu minu väike fetishpärl:

Kallis sõber, Sind austan (2010)

Ainult mõned neist on kodukülla alles jäänud. Keset tühjust ja meeleheidet peab ellu jäämiseks pidavalt uusi plaane välja mõtlema. Peenrahal on siin kulla hind. Riks kaasab oma hobikunstnikust sõbra Oskari jahi-ärisse, millega lubab kiiresti rikkaks saada. See on lugu kahe mehe sõprusest. Eesti Kultuurkapitali “Aasta Mängufilm 2005” preemia laureaat Ove Musting (Vanameeste Paradiis, 2005) toob vaatajateni Nõuka-aja novelli südamliku ekraniseeringu

Plussid:
* Parim õhustik - enam paremini eesti maamehekultuuri kujutada ei saakski
* Jaan Pehk kui geniaalne näitleja - rohkem rolle temale !
* Lehmatapmine
* Kaevuvee rikkumine kanadega
* Niivõrd naljakas - naise jutu mittekuulmiseks läheb Jaan ketassaega puid tegema
* Tarmo Tagamets ja tema suurepärane oskus rääkida lolle mõtteid nii usutavalt
* "Kui me karu kätte saame, siis ma saan 10 karpi värve osta"
* Vaadates pikkust ja käsitletava teema suursugusust, võtab ikka suu lahti küll - 18 minutiga suudetakse öelda NII palju

Kokkuvõte:
Ove Musting on meistertanud tõelise meistriteose, milles on kujutatud põliste külameeste naivism, nö "karu kotis müümine" ja hingeline armsus, sisse pikituna mitmeid ülihumoorikaid seiku ja lõppu veel tõeliselt kreisi kättemaksu. Meeldiv on ka see, et film on piisavalt lühike (18min), et seda võiks vaadata lausa iga päev hea tuju saavutamiseks ja niisama mõnusaks olemiseks. See film peaks olema kohustuslik igale Eesti inimesele, seda peaks näidatama ajaloos Eesti maakultuuri õppides, seda peaks näidatama eesti keeles seoses rahuslusega - sellest filmist peaks saama eesti sümbol, nagu on Eesti lipp, Eesti hümn ja Eesti vapp. "Kallis sõber, Sind austan" peaks olema Eesti film - kuigi, kui aus olla, ta ju ongi seda ?! 11/10

"Fawlty Towers (1975-1979)

Fawlty Towers on Briti situatsioonikomöödia, toodetud BBC poolt. Tegevus toimub hotellis Fawlty Towers, mis asub Torquay linnas Inglismaal. Põhiliseks sisuks on hotelliomaniku Basil Fawlty, tema naise Sybili ja nende alluvate (kohvrikandja Manuel, teenijanna Polly ja peakokk Terry) äpardused. Basil püüab enda hotelli edu tõsta, edutult, kuna kõik lähevad teiste õnnetuste pärast nurja.

Plussid:
* Naljakaim huumor mis kunagi tehtud - iga episoodi lõpuks valutavad kõhulihased naerust
* Geniaalselt välja joonistatud karakterid - eriti meeldivad olid Polly ja Manuel
* Poolseniilne-poolkurt Major
* Stiil, kus osa algab väga aeglaselt ning lõppeb tõeliselt tempokalt
* John Cleese enda emotsioonide ja liigutustega - parim koomik kes eales elanud
* Iga episoodi alguses hotelli reklaamil eri sõna, lemmikuks jääb kindlasti "Farty towels"
* Osades episoodides Montypythonlik lõpp, kus kõik otsad jäävad lahti ning osa lõppeb põhimõtteliselt poole naerukoha pealt ära

Miinused:
* Tehke seda juurde tehke seda juurde tehke seda juurde

Kokkuvõte:
Sari, mille mittenägemine on tõeline patt - iga filmihuviline, iga komöödiahull, iga Briti austaja ning iga optimistlik inimene peaks selle ära vaatama. Niivõrd mitmekülgne huumor, et kui just iga episood igaühte naerma ei aja, siis kindlasti leidub seal momente igaühele - teemad varieeruvad sõjast toiduinspektioonini. Kohustuslik sari kõigile filmisõpradele ja komöödiahulludele. 10/10